Loen Ulitskaja "Medeia ja tema lapsi". Kolme loetud peatüki põhjal ütlen, et sobib romantikutele. Ta kirjutaks justkui natuke kiirustavalt, aga selle eest saab tema jutust kätte doosi Krimmi mereäärset päikesepaistet ja turvatunnet Medeia perekonnast ja tema kokkutulevatest sugulastest.

ehast koiduni

Eelmisel kolmapäeval oli Vanemuises Evita, millest jäi hea mälestus. Esimese vaatuse lõpus oli stseen, kui Peron seisis rõdul ja all oli rahvamass ja Evita kõndis inimese juurest inimese juurde ja inimesed vehkisid rusikatega ja naised tahtsid endale valimisõigust ja võideldi ja lauldi uue Argentina eest ja nimel ja ma kuulasin ja vaatasin suu ammuli ja ihukarvad tõusid püsti. Võimas oli.
Ilus laulis väga hästi, tal oli ühtlane ja kõlav hääl. Ainult Eplik Gueverana oleks võinud olla kirglikum. Istusin seitsmendas reas, seega nägin neid kõiki selgelt. Eplikul olid natuke uimased liigutused ja ta jättis mulje nagu oleks ta väsinud või nii.
Laupäeval keerutasin jalga rokiklubis, viskasin oma mehega lava ees tukka ja laval laulis musta, dramaatilise ja aristokraatliku kleidi ja pitskinnastega tüdruk mehehäälega, nii rinnapõhjast ja sügavalt. võimas oli. Edasine õhtu kulges illukas ja pirol kuni koiduvalguseni. Lõbus oli:)

Puhkuse ajal lugesin veel seda. Lorca kirjutas 90 aastasest vanamehest, kes tahtis oma sünnipäeva tähistada õige kummalisel moel, nimelt olla veelkord voodis süütu tüdrukuga:D ta helistas siis oma tuttavale lõbumaja pidajale, kes organiseeris talle tüdruku, siis teatas, et tüdruk oli hirmu täis, et pani ta palderjanijuurega magama, ja et ärgu vanamees teda üles äratagu, las tüdruk magab end välja ja kui ta peaks üles ärkama, toimetage ise edasi. Mis edasi juhtus, sellest lugege ise;)
Kosutav lugemine oli, Lorcalikult elujõuline ja lopsakas. Kiidan ja soovitan.
Kes ei tahaks oma viimaseid elupäevi veeta tundeerksalt ja õnnelikult:)

Suvilas peesitades leidsin veel 79nda aasta Mati Undi Sügisballi, mis oli minu vanaisa prantsuskeelseid kommentaare täis kirjutatud. Püüdsin lugeda, aga ei läinud üldse kiirelt edasi, jõudsin umbes poole peale, siis rohkem ei suutnud, kuigi raamat polnud paks. Tekst oli hästi tihe, ent selle lugemine väsitas. No nt Umberto Eco Roosi nimi oli samuti väga tiheda tekstiga, mille lugemine nõudis kaasamõtlemist, aga Eco lugu oli põnev ja kõike muud kui väsitav. Unt kirjutas iga tegelasese kohta väga palju, aga lõpuks ma ei teadnud, mida selle infoga peale hakata. Kirjapandu oli agressiivne, tüütu ja igav. ei meeldind, jäi kaugeks.

Puhkusel lugesingi läbi Tuglase päeviku esimese osa. Elo oli kõva mutt, sest oma perekonnas majandas ainult tema üksinda, tegi kõike alates aiatööst kuni katuse tõrvamiseni, sellal kui tema mees muudkui kirjutas ja kirjutas. Peale esimese osa läbilugemist jäi mälestust temast kui väga vingest naisest, kes oli oma aja kohta iseseisev.
Teine osa on kirjutatud aastatel 52 - 58 ja see ei läinud mul nii kergelt edasi kui esimene osa. Liiga rusuv ja masendav. Nad näiteks ei saanud korralikku arstigi kutsuda koju, sest olid põlu all. Tuglasel olid valud ja ta ei maganud öösiti ja tuli keegi venelasest rajooniarst, kes pahandas, et miks meesterahvas võtab daami vastu ajamata habemega ja teatas, et tema ei tüüta haiget rohtudega, vaid iga haigus paraneb ise ja tuhises nende juurest välja sõnadega, et tal pole aega. Ou well. Ega teises osas millestki muust peale haiguste ja turulkäikude ei räägitudki, aeg ajalt tuli sekka mõni sõna ka tolleaegsetest kultuuriasjadest, aga neist ei jaga ma midagi. Samas oli huvitav lugeda küüditatud inimestest ja nende tagasipöördumisest koju. Enamus Tuglaste tutvusringkonnast ju küüditati. Ka Vilmre, kes pidi elama pärapõrgus Venemaal kitselaudas. Uued elanikud ise pidid selle lauda veel elamiskõlblikuks muutma, no katuse ära parandama ja nii. a näiteks Elo õemees läks tagasi Venemaale, kuna tundis, et seal on inimesed tema vastu kenad ja tal oli ülikoolis proffessorikoht, aga Eestis ta ei suutnud sisse elada, tundis tõrjumist.

Niiet inimesed, nautige oma edu vilju niipalju kui võimalik, ahmige endasse päikest ja vabadust ja naerge niipalju ja kaua kui saate, iga elatud hetk on hinnas. Elus ei tohi pidada midagi iseenesestmõistetavaks. Tulevik on etteteadmatu. Kui Tuglased 30ndate lõpus Soomes ja Norras suvitamas käisid, kas nad aimasid, et see jääb neil viimaseks välisreisiks ja et tulevikus nad elavad nii, et nende käsutuses pole korralikku arstigi? Kas nad aimasid, et tuleb päev, mil nende armastatud Eestimaa maakaardilt pühitakse ja nende tuttavad Laidonerid Venemaale vangi viiakse? Ei aimanud ju...aga meie, kes me elame taasisesesvunud Eestis, võiksime nende eludest paljugi õppida ja nautida igat hetke, mil saame olla ise kaptenid omas laevas.