Tegelikult ma ei ole veel jõudnud Ulitskaja teist raamatut lugema hakata. Kui hiljuti raamatukogus hulkusin, sattus mul näppu Alessandro Barrico "Siid". Kindlasti on inimesi, kes loevad selle õhukese üllitise läbi mõne tunniga, aga mina lugesin pikalt ja mõnuga, kolm või neli õhtut järjest. Ma seekord tõesti ei tahtnud kiirustada ja ahmida järjekordset lugu endasse nii, et pärast on pea paks ja elamust raske kirjeldada. Mõnulesin Barrico peenekoelises maailmas. Barrico Siidi lugu ise on napp ja tekst on hõre, ent sealsete inimeste elud räägivad iseendi eest. Suuri sõnu polegi ju vaja, kui teod ise on oma olemuselt suured. A sellegipoolest on Siidi lugu pigem midagi sellist, mida on parem kuulata ja lugeda, millele on parem kaasa elada, kui et ise seal sees olla. Minu arust vähemalt. Barrico jutustab 19 sajandi Lõuna Prantsusmaa mehest, Hervest, kes elab linnas, kuhu rajatakse siidiussikasvatus. Kui siidiussimunad Euroopas kõngevad katku, ei taha tolle linna, mille nime ma enam ei mäleta, prantslased sugugi loobuda oma siidiussikasvatamisest ja saadavad Herve´i Jaapanisse uute munade järgi. Jaapan oli tollal eurooplaste jaoks maailma lõpus asuv suletud ja avastamata maa. Herve võtab tolle metsiku teekonna ette, sõbruneb Jaapanis siidiussikaupmehega ja kohtab seal kedagi täiesti ootamatult ja see täiesti ebatavaline kohtumine tekitab temas nii vägevaid tundmusi, et ta on igaveseks oma kättesaamatu lummuse ori ja oma igatsuse sunnil käib kord aastas Jaapanis. Herve´il on Prantsusmaal ametlik naine ka, kel pidi olema maailma kauneim hääl ja maailma ilusamad juuksed ja nad proovivad ka last saada ja käivad kord aastas kaugemal reisil. Herve´i jaoks pole tema Prantsusmaa elu pärast Jaapanit ikkagi SEE. Tema naine muidugi saab sellest silmapilkselt aru ja omal moel püüab mehe igatsust vaigistada. Kurb värk ju iseenesest. Ent Barrico jutustab sellest nii nagu oleks see maailma kauneim armastuslugu. Barrico jutustuslaad paneb mõtlema, tundma, õhkama ja kaasa elama, midagi nii lummavat ma polegi ammu lugenud.
Loos on väga erilisel kohal vaikus ja üksindus. Te lihtsalt peate sellest ise lugema, minu sõnaseadmiskunst on liiga väeti praegu kirjeldamiseks, kuidas Barrico räägib vaikusest ja üksindusest, see pole tema jaoks näiteks tühjus või igavus, vaid midagi sellist, mis viis minu pilgu silmapiirile ja pani õhkama ja ärgitas unistama tegudest, mis pole veel teoks saanud, ent äkki kunagi...

Lugedes meenus mulle minu lemmikkirjaniku J. Wintersoni "Tuletornipidamine", mis on jutustab samuti väga lummavalt üksindusest ja vaikusest ja igatsusest ja lõpuks ühe igatsuse täitumisest ja pärastisest õnnelikust unelemisest. Kuigi need lood on nii erinevad, et neid ei saa panna ühele joonele, aga mulle tundub, et nii Wintersoni Tuletornipidamise kui ka Barrico Siidi atmosfäär on kuidagi sarnane. Melanhoolne. Vaikus ja üksindus on Wintersonilgi tähtsad ja need kosutavad nii Wintersoni kui ka Barrico vaimusilmas elavaid inimesi kui ka neid, kes elavad nende lugudele kaasa.

Kui ma mõtlen veel tagasi nt Ulitskaja "Medeia ja tema laste" peale ja nende peamiselt negatiivsete emotsioonide peale, mis mind pärast lugemist valdasid, siis ma usun, et ma olin pettunud sellepärast, et ma ei leidnud Ulitskaja lugudes midagi lummavat. Ta kirjutas Medeia ja tema lastes küll kõiksugustest inimestest ja ootamatutest elukeerdkäikudest, aga lõpuks olid need oma ootamatuseski tavapärased ja ta oli minu jaoks liiga argine ja realistlik ja seal pold eriti midagi, mis viiks pilgu silmapiirile ja paneks õhkama. Seepärast ma viivitangi veel Kukotski juhtumiga. Kardan, et jälle saan tavapärase argielu kirjelduse osaliseks, mille lugemine pakub ajudele puhkust ja mis oleks rohkem nagu mingi seebika jälgimine.

Ma nüüd hõljun nii pilvedes, et ma ei teagi, mis mu tänasest tööpäevast saab:) Tahaksin õhates kõiki vähihaigeid kallistada, kellega ma täna kokku puutun ja tahaksin anda neile jõudu, mis nende hinged ja kehad tugevaks ja vastupidavaks teeb. Liiga palju inimesi on viimasel ajal hääbunud.

ja kaunist jaanilaupäevaõhtut teile. Suuri valgeid sõnajalaõisi ja sädelevaid jaaniusse teie teele:)

Jätkan Ulitskajaga, nüüd loen Kukotski juhtumit ja loodan, et viimasele leheküljele jõudes ei ole minus taas tunnet, et justkui jälgiksin mõnd seebikat.

Sain lõpuks "Medeia ja tema lapsed" läbi loetud. Mind tõmbas see raamat seepärast, et tagakaanel teatati, et see on ärapööratud müüt kuningas Kolchisest ja tema tütrest Medeiast, täis südamlikku ja lahket armu ja kirjaniku poolt püstitatid mälestusmärk tema vanaemale ja paljudele vanematele sõbrannadele, kelle kõrval maailm alati paremana paistis.
Medeia on üksik vana naine, kes elab Krimmi mere ääres, ta ise on kreeklane ja tema peres oli 11 õde ja venda ja elusolevatest käivad kõik oma laste ja lastelastega iga suvi Medeia juures suvitamas. Nende suur perekond on rahvusvaheline, sinna kuuluvad nii venelased, kreeklased, tatarlased, usbekid, leedukad, korealased, juudid ja raamatu lõpus sündis Ameerikas kõige noorem sugulane, kelle ema onHaiitilt pärit musta nahaga naine:) Ulitskaja kirjutab Medeiast ja tema lähikondlaste eludest ja nende valikutest. Mõned lood on aeglased, teised jälle hästi kiired. Ulitskaja on justkui Venemaa Somerset Maugham, kes kirjutab väga erinevatest inimestest täiesti võrdselt, tema küll ei mõista neis lugudes kohut mitte kellegi üle ja lõpuks kõik lood põimuvad ja moodustavad omavahel mustri.
Ainult raamatu lõpp mulle ei meeldinud, sündmused kulgesid liiga kiiresti ja loetu meenutas seebikat. Jutustatakse noorte sugulaste, õdede Maša ja Nika suhtest pikajuukselise Butonoviga, need kõik kolm kohtusid omavahel loomulikult suvel Medeia majas. Maša armub Butonovisse ihust ja hingest, see on armumine, mis põletab tema hinge sõna otseses mõttes, ta kirjutab läbi une luuletusi ja näeb Butonovis oma tõelist saatuse pööret. Nika jaoks on Butonov lihtsalt sport ja lõbus vahepeala. Butonov magab süütu näoga nende mõlemiga ja hoiab mõlemat naist enda juures kinni kuni asi jõuab oma traagilise lõpuni, mis sisaldab ohtralt pisaraid ja taas sugulaste kokkutulekut ja ühte matust.

Eile olime Maarikal külas ja meil oli Bobby Longi stiiliõhtu. Maarika kandis pidzaamat, Leino ja Priit olid stiilipuhtad hommikumantlis ja lipsus, mina avastasin Maarika roosa sügava dekolteega hommikumantli, mis oli ääristatud siniste satsidega. Minu jaoks oli see hommikumantel saadik teisest maailmast, otsekui tervitus Tsehhovi mõisaromantikast.
Maarika oli selle romantilise hommikumantli lasnud õmmelda juhuks, kui ta peaks maaomnikuks saama, ja et siis lehvib sellise roosa rüüga oma põldudel ja heinamaadel, sigar suunurgas ja vahuveinipokaal käes. Muidugi sai ta hommikumantli omanikuks ennem kui maaomanikuks, aga selleeest ripub tal garderoobis ekstravagantne ja unistamapanev riideese, millesse ma kõrvuni armusin ja mis äratab unnevajunud kujutlusvõime. Lasen Moonikal endale midagi sarnast õmmelda.
Nii me siis istusimegi alguses kolmekesi oma hommikumantlites ja ööriietes Maarika köögis, lõime vahuveinipokaale kokku ja vabanesime tööpäeva pingetest. Maarikal oli ju veel suvepuhkuse esimene päev:)
Väljas hakkas vihma sadama, majaümber olevad puud kohisesid tuule käes ja oli tunne nagu akna tagant kostuks meremüra.
Maarika oli teinud ka kanasalatit sinepikastmega, mis osutus väga maitsvaks. Kui kõht sai hea ja paremaga täidetud, siis vaatasime Bobby Longi filmi. Meie Maarikaga fänname Bobby Longi ihust ja hingest, see on meie jaoks film, mida me võime uuesti ja uuesti vaadata, sest seal on just midagi, mis paneb meid Maarikaga unistama. Ma jumaldan selle filmi atmosfääri, neid kõrguvaid raamatuhunnikuid ja eriti sealseid inimesi ja nende elurütmi. See pole selline kiire film, kus kõik juhtub hästi kähku algusest lõpuni, Bobby Longis kulgeb kõik väga aeglaselt ja rahulikult. Bobby Long on endine kirjandusprofessor, kes elab koos oma endise assistendiga oma surnud armukese majas, mille seintel laguneb värv ja maest laeni ulatuvad raamatuhunnikud hoiavad maja püsti. Need kaks tegelast pole oma minevikuga rahu sõlminud, nad üritavad oma eelmistest eludest kumavat valu leevendada rohke alkoholijoomise, rohkete raamatute lugemise ja kirjutamisega. Kui Bobby Longi armuke sureb, tuleb nende ellu Bobby armukese tütar Purceline, kes pole samuti emale andestanud, et teda on väiksena maha jäetud. Edasi saabki näha, kuidas need kolm omavahel hakkama saavad ja et kas nad sõlmivad oma mineviku ja olevikuga rahu või mitte. Minumeelest nende tutvusringkonnast ei käi küll keegi kellaajalisel tööl, nad istuvad päevast päeva kas kohalikus baaris või siis kellegi tuttava aias, kuhu on veetud hulgaliselt katkiseid diivaneid ja tugitoole. Üks tätoveeritud saksofonimängija istub peamiselt veega täidetud lastebasseinis:) Bobby loobib seltskonnas kirjanike tsitaate, mängib kitarret ja jutustab lugusid, mis Purcelini marru ajavad.
Äärmiselt armastusväärne film on. Soovitan soojalt unelejatele, kes mõistavad hinnata sõprade või raamatu seltsis veedetud päiksepaistelist rahulikku pärastlõunat.

Meie õhtu jätkus filmiga Pea pilvedes, ma võin seda alati vaadata Gilda Besseti kleitide pärast:)