ja siis tuleb tegelane nimega migreen just sellel ööl ja sellel hommikul, kui peaksid uut töökohta vaatama minema.
hale on sellistel olulistel hommikutel ärgata peavalu, külmavärinate ja iiveldusega, olles täiesti liikumisvõimetu.
mis siis ikka, helistad ja lepid kokku uue aja.
nii piinlik on siiski, et vähe ple.
MIKS JUST TÄNA?

Teisipäevaõhtutest saavad äkki reedeõhtud ja siis kaks päeva järjest midagi muud polegi kui I wanna put on a tight scirt and flirt with a stranger (8).
wohoo:D ja rääkimata muidugi meresoolaga ahjukanast, ahjusoojadest kuklitest, kelgutamisest raadil ja eesootavast päris reedest, mis toob kaasa naisteka ja laupäevast, mis toob kaasa kokteiliõhtu ja meesteka.

Sometimes I even like my life.

Tõesti, see on midagi, mille lugemiseks kulub maksimaalselt kolm tundi. Ühe ropsu värk. Ent mina küll kartsin lugedes, nende väikeste laste pärast, kes seiklesid ohutundeta täiskasvanute räiges ja ohtlikus maailmas. no laste jaoks on ju põnev kõik ning nad tahavad olla vaprad ja julged justkui filmides nähtud kangelased. See võib nende jaoks aga paraku saatuslikuks saada...

Ja siis ma olen veel lõpule saand Victor Hugo "Hüljatuga". Marek teatas, et VH oli olnud Lautreci esimesi kliente. Muah, minu inimesed:D
Wintersoni "Tuletornipidaja" oli mu jaoks isiklik raamat. Tundsin iga ihurakuga, et olen osake sellest maailmast, millest ta kirjutab.
Hugo vastu mul on austus. Ta kirjutab nii ehedalt, mahlakalt, detailirohkelt. Ta on justkui nagu mõni vanaisa, kes jutustab küll väheke laialivalguvalt, ent samas huvitavat lugu. Ma vahest ei saand küll sõnagi aru tema filosofeerimistest, ent sellegipoolest oli hästi huvitav lugeda Waterloo lahingust ja Väike - Picpus kloostrist ning seal seinte vahel olevast elust olust. See maailm on praeguseks ju jäädavalt kadunud, ometi ta oli kord sama tõeline nagu tänapäev on tõeline meie jaoks.
Njah, mul on praegu aeg maas. Istun kodus ja loen.

Lugesin Jeanette Wintersoni "Tuletornipidajat" . Silveri ema sureb ja Silver saadetakse Cape Wrathi tuletornipidaja hr Pew õpilaseks. Cape Wrath on Šotimaa mandriosa loodepoolne tipp, 368 jalga kõrge, gaeli keeles Am Parhh, Pöördepunkt. Hr Pew on pime üksildane mees, kelle näpud on nii tundlikud ja väledad, et nendega võib ta kasvõi võrku kududa. Pew võtab Silveri oma hoole alla, kasvatab ta üles, jutustades talle lugusid, õpetades teda lugusid jutustama, õpetab ausust iseenda vastu.
Tuletornipidaja on lugu põhjatuulest, tühjast ja avarast mereväljast, vanadest kirjaoskamatutest merekarudest, kes sadamakõrtsides istuvad ja karbonaadi söövad ja rummi joovad ning jutustavad teineteisele sündmustest maailma eri paigust, see on lugu kaotustest, sellest, kui me avastame iseendi juures midagi, mis meile absoluudselt ei meeldi ja mida meil on raske mõista ning veelgi raskem armastada, lugu taltsutamatusest ja koduloomisesoovist, lugu kirikuõpetajast, kes avastab ühel päeval evolutsiooni jäljed, vana merihobu kivistised, lugu metsaserval paiknevast onnist ja seal elavast mehest ja naisest, kes käivad linnas liha ja sampanjat ostmas.
Kõigile romantikutele, soovitan soojalt. Kui teile vähegi meeldivad meri ja unistused, siis saate vägeva lugemiselamuse. Tuletornipidaja ongi lugu merest ja unistustest. ja inimestest, kes elavad niimoodi, et neil on aega teineteisele lugusid jutustada. ning teineteise lugusid kuulata.

lk 164
ma hõikan sind ja me süütame tule ja joome veini ja tunneme teineteise ära paigas, mis on meie oma. ära oota. Ära jutusta oma lugu pärastpoole.
elu on nii lühike. See mere - ja liivariba,s ee jalutuskäik kaldal, enne kui tõus katab kõik, mis me teinud oleme.
ma armastan sind.
kolm kõige raskemat sõna terves ilmas.
mida muud ma saaksingi öelda?

Olin vanasti lootusetu romantik. Olen ikka veel lootusetu romantik. Uskusin vanasti, et armastus on kõige suurem väärtus. Usun ikka veel, et armastus on kõige väärtuslikum asi. Ma ei looda õnnelikuks saada. Ei kujuta ette, et leian armastuse, tähendagu see, mida tahes, või et kui ma leian selle, teeb see mu õnnelikuks. Ma ei mõtle, et armastus oleks vastus või lahendus. Mõtlen, et armastus on loodusjõud, sama tugev kui päike, sama vajalik, sama umbisikuline, sama hiiglaslik, sama ilmvõimatu, sama kõrvetav kui soojendav, sama põudatoov kui eluandev. Ja kui see läbi põleb, saab planeet otsa.
Minu väike eluorbriit tiirleb ümber armastuse. Ma ei julge lähemale minna. Ma ei ole viimset õhtusöömaaega otsiv müstik. Ma ei lähe välja ilma viieteistfaktorilise päikesekaitsekreemita. Ma kaitsen ennast.
Ent täna, kui päike on igal pool, ja kõik tahked asjad pole midagi muud kui iseenda varjud, tean ma, et tõelised asjad siin elus, asjad, mida ma mäletan, asjad, mida ma käte vahel veeretan, ei ole majad, pangaarved, auhinnad ega ametikõrgendused. Mida ma mäletan, on armastus - ainult armastus- armastus selle tolmuse tee, selle päikesetõusu, jõe ääres veedetud päeva, kohvikus kohatud tundmatu vastu. Isegi minu enda vastu, kuigi mina iset on kõige raskem armastada, sest armastus ja isekus ei ole üks ja sama. Lihtne on olla isekas, raske on mind armastada.
Ent armastus võidab siiski. Sel kõrvetaval teel, mis on hulkuvate kitsede eest traataiaga kaitstud, leian hetkeks selle, milleks siia tulin, ja see on kindel märk, et jään sellest otsekohe ilma.

Jeanette Winterson "Tuletornipidaja" lk 143

Teesklust jälgitakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski sruma lähenedes veidi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimse hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad surra, elu sünnis mask ees.

Laurent Graff "Õnnelikud päevad" lk 49

Kati jäi eile toredast sünnipäevapeost ilma;)

Reedel olime Katiga nostalgilisel Terminaatori kontserdil, mõned asjad ei muutu ka 10 aasta möödudes mitte. Südaöö paiku Zavoodi ees Kati autos istudes otsustasime, et saadame Priidule sõnumi, Kati parajasti trükkis siis telefonis messi, mina näen, et vaatevälja ilmub äkki pikkade heledate juustega mustas nahkmantlis mees, kes oma telefoni näpib, mainisin hajameelselt Katile, et kuule vaata, kas on Priit see või, Kati tõstis pilgu ja silmitses nahkmantlis tegelast, kes justkui oma telefonis sõnumit loeks või saadaks, ja oligi Priit isiklikult, kes ilmus Zavvi juurde just siis, kui me temast taga rääkisime:D natuke hiljem võis näha, kuidas pikkade lahtiste heledate juustega suur mustas nahkmantlis mees kahe blondiiniga linna peal jalutas. UG ja Zavv olid ülerahvastatud nagu alati ja oma siiras vabameelsuses otsustasime Poolde kuude minna, kus oli küll hästi palju rullnokkasid, ent keegi kedagi peksma ei tulnudki:P
Laupäev viis edasi Kallastele, Kati sünnale, siis südaöö paiku ilmusid Kaido ja Marek, järgnes Jõgeva laks. Pühapäeval jõin meestega õlut ja üritasin sukelduda Battelfieldi maailma, ent arvutimängud ple olnud kunagi minu jaoks. Sama nukker järeldus on mul ka meeste kohta, kelle elu ja lõbu on arvutimängudes, ka siis, kui külla on kutsutud täielik arvutimängude vihkaja.. Vähemalt mul oli raamat kaasas, lugesin Celine Curioli Suletud häält. See on lugu üksindusest, tema anatoomiast. Siiras, aus, julm. Lugu üksinda olevast noorest naisest, kes elab Pariisis ja töötab Gare du Nord´i rongijaamas sõiduplaanide teadustajana. Ta on armund noormehesse, kes on muidugi seotud teise naisega. Sel naisel ple miskipärast muid sõpru, ta kõnnib õhtuti sihitult tänavatel, läheb võõrastega kaasa, lootuses, et võõrad tulevad rääkima temaga tema enda pärast, sattudes vahest ka ohtlikesse olukordadesse, ent tal on oma kättesaamatu kutt nii hinges ja peas, et terve ülejäänud maailm ja elu teeb talle pigem haiget ja tal on hästi ükskõik, mis temaga juhtub, ta ei leia ei raamatutes ega filmides ega mitte millestki muust seesugusest tuge, eemal ja üksiolek hoopis süvendab tema igatsust. Vahest õhtuti kodus olles ta räägib oma mööbliga, kui ta ei jõua minna tänavale jalutama või kohvikutesse suvaliste inimestega tuttavaks saama. Kõiki igapäevatoiminguid ta teeb pigem masinlikult, neist mõnu tundmata...kas tõesti on üks mees siukest irdumist väärt? Et kui üht ei saa, siis ei taha kedagi ega midagi ka kogu ülejäänud elu?
jah, sa kas vihkad seda elu poolt põhjustatud üksindust ja südamevalu ja pettumusi, muutud täiesti passiivseks ja hullud vaikselt omaette, unistades kõikide tunnete kaotamisest ja lihtsalt tuimalt eksisteerimisest, või lepid üksindusega, võtad selle kuidagimoodi omaks ja sõbruned sellega. Inimese elu peab olema tundeeerk, mure ja rõõm käivad alati käsikäes, vbl eelmises eludes on karma tõesti teinud sitta, ent selleks ongi ju praegune hetk, et kõik pigem positiivseks muuta, mitte raskemeelsusesse vajuda....minu naiivsed arusaamised elustolust ja karmaseadustes.
Ent ma soovitan küll teil Suletud häält lugeda. Siuke karm reaalsuse laks.

nii, ja siis ma olen lugenud veel Laurent Graffi Õnnelikke päevi. 35 aastasest kutist, kes elab vanadekodus ja üritab seal iseennast leida. Hoogne, lühike ja õpetlik raamat. Kuidas küll unistatakse olla kõikidest tunnetest vaba, ent armastus jääb alati kiusatuseks, väljajuurimata sooviks.

Kui me laupäeva pärastlõunal Kallastele jõudsime, oli lumesadu juba alanud. Õues hämardus, majade akendes süttisid tuled. Ma lihtsalt pidin minema Peipsi äärde jalutama. Tänavatel ei tuld vastu ainsatki inimest, ainult tuul ulgus vilinal, maast keerutas lund ja siis kõndisin surnuaiast läbi ning olingi kõrge liivakalju äärel ning vahtisin kaugusesse. Silmapiir oli halli uttu mähkund, järv oli jääs ja lume all ning tuul oli lumele omad käigud talletanud, justkui ikka järve pind oleks lainetanud, ainult et need lained olid tardunud. Seisin seal lumesajus, olin osake loodusest,tundsin, kuidas tuul põsed punaseks näpistab ja teadsin, et pean peangi minema sõprade juurde Kati sünnipäeva tähistama ning siuke mõnus rahulolu oli.

Marii says (0:03):
aga njha lasen asjadel kulgeda omasoodu ning ei armu liiga ruttu
Xelyn says (0:03):
hea öelda eksole
Marii says (0:03):
samas jälle tekib küsimus et kas kunagi midagi minu tahtmist mööda minna ei või või? milleks siis üldse unistused ja soovid ja kõik see muu plapla, kui koguaeg elus on säärane tunne, et jooksed peaga vastu nähtamatut seina...
Xelyn says (0:04):
aga vaata asja positiivselt, sa oled ka läbi igasuguse sita kahlanud, siis jääksid ka nyyd ellu ;) aga still sa väärid ka juba oma õnne!

Radioloog ja meedik omavahel:

Marfa says (12:28):
KAS SUL RHK 10 ON KÄEPÄRAST?
Marii says (12:28):
EIOLE
Marfa says (12:29):
asoo
Marii says (12:29):
miks küsid
mul ple üldse sularaha
Marfa says (12:29):
hmm, tahad võlli v?
Marii says (12:29):
ei taha, ma ütlesin et mul pole sularaha käepärast
Marfa says (12:29):
aa mis sellest, rhk 10 on see käsiraamat ju
Marii says (12:30):
aaaa
IRW

Mulle nii nii niiii meeldib Celine Curioli "Suletud hääl".
Ta kirjutab näiteks nii:

lk 55
Kaheteistaastaselt, pärast ekskursiooni kloostrisse kuskil maakolkas, oli ta mõelnud kiriku rüppe astuda. Kasinusvandest ei rääkinud talle keegi, isegi mitte giid. Talle meeldis kivide vaikus ja siseõuede rahu. End igaveseks eraldada oli nagu tühjusesse viskumine. Ta unistas vastu võtta väljakutset täielikuks vaikuseks. Ta tahtis teada, millised oleksid tema mõtted pärast mitut kuud, mitut aastat ilma sõnagi rääkimata.

Reedel põgenesime Tartust, lumise looduse rüppe, vaiksesse Eesti väikelinna, tegime pliidi alla ja kaminasse tule, ja saunas käisime käredatel talveõhtutel, kui tähed sirasid taevas ning akendel olid jäälilled. Vihtlesime kõvasti. Viskasime leili. Ilus nädalavahetus oli. Põhjamaalaste ürgsed talvenaudingud...