Mulle nii nii niiii meeldib Celine Curioli "Suletud hääl".
Ta kirjutab näiteks nii:

lk 55
Kaheteistaastaselt, pärast ekskursiooni kloostrisse kuskil maakolkas, oli ta mõelnud kiriku rüppe astuda. Kasinusvandest ei rääkinud talle keegi, isegi mitte giid. Talle meeldis kivide vaikus ja siseõuede rahu. End igaveseks eraldada oli nagu tühjusesse viskumine. Ta unistas vastu võtta väljakutset täielikuks vaikuseks. Ta tahtis teada, millised oleksid tema mõtted pärast mitut kuud, mitut aastat ilma sõnagi rääkimata.