Loen Victor Hugo "Hüljatut" leheküljekaupa ja mõnuga. Tema väljendusoskuse ees ma võtan mütsi maha.
Tsiteerin teile üht lõiku, ja Hugo kirjutas nii kõigest tavalisest Thenardieri abielupaarist, kes pidasid kõrtsu 19 sajandi Prantsusmaal.

lk 374
Kuigi abikaasade üksmeel sünnitas ainult kurjust, avaldus naise alistumises oma mehele mingi lugupidamine ja imetlus. See lihamägi, see kärahunnik, alistus hapra despoodi väikese sõrme liigutusele. Selles avaldus veidral kujul ja miniatuuris suur üldine seadus: mateeria imetlev alistumine vaimule, sest teataval inetusel on õigus olemasolule isegi igavese iluenda sügavustes. Thenardierś peitus midagi mõisatuslikku, millest tuleneski selle mehe piiramatu valitsemine oma naise üle. Oli hetki, kus mees tundus naisele särava valgusena, kuid mõnikord tundis ta ainult oma mehe küüsi.