Mõeldes veelkord möödund aastale ja tema eredatele hetkedele, ma ju ei maininud üldse kandlemängu, millega ma sügisest tegelema hakkasin. Nüüdseks olen ühe loo päris ära omandanud, rahulik sõrmitsemise lugu päeva veeretamisest, muudkui, et veere veere päevakene, helle helle leelo leelo. Akordides seda saab ka mängida, ent siis see pole enam see. Akordid kandlel miskipärast teevad natuke närviliseks, sõrmitsemine on ilus, puhas ja rahulik.
ja praegusel aastal võtan kandle kindlasti tihedamalt ette, mulle tegelikult ei meeldi, kui tekivad paarinädalased või veelgi pikemad pausid, kui tööstress on siuke, et muu maailm võib kukele sõita, kui pärast tööd tahaks ainult koju, teki alla tuttu. Njaa, mul on lihtne, mina olen ükskik, minust ei sõltu mittee keegi,seepärast saangi vabalt ukse kinni lüüa ja magama minna, kui vaja, ent ma ei saa aru, kuidas pereinimesed selle kõigega hakkama saavad, kui kopp on nii ees, et vähe ple, aga ikka pere ja muud loomad nõuavad oma osa.
Rohkem indu ja entusiasmi ja vähem pingelisi lähedasi suhteid ja vägevaid puhkusereise uueks aastaks.