Täna töölt koju jalutades tegin peagi lõppevale aastale tagasivaate ja küsisin endalt, kas mul on midagi kahetseda. Vastasin eitavalt.
Oli küll pöörane aasta, palju eredaid hetki alates Tartu rokiklubi pidudega ja lõpetades mu Lõuna Euroopa tripiga. Njah, iseseisvus ja sõltumatus on ägedad.
Ent on olnud ka palju ootamatusi, õppetunnid tulevad ju teadagi valusalt, väga valusalt, ent nüüd olen sõna otseses mõttes hästi hästi palju targem. Ausõna. Lihtsalt teatud lähedaste inimeste tõeline pale tuli nähtavale, loogiline ju, et kui põhimõtted ja arusaamad sõprusest ei klapi, siis on eraldi kergem, sest sõbrad on ju pigem selleks, et koos oleks toredam. Et iseennast peaks siis toredamana tundma, mitte vastupidi. Ent alati on valus, kui suhted lõppevad, eriti, kui nad ootamatult ja metsikult lõppevad ja saadki aru, et oledki pigem üksi edasi. Mitte inimestega, kellega tekib nii palju eriarvamusi ja lahkhelisid, mis kohe inetuks ja teravaks kujunevad.
Okei, homme veel tööl, ja siis aastavahetuse üritus algab juba kell neli pärastlõunal. juhuu;)