Juhtusin nägema filmi 12
ennem Märten veel ütles, et :" Selle filmi kohta ei saa küsida, kas see sulle meeldis, ei saa isegi küsida, kas sa said sellest aru, kuid kõige tähtsam küsimus on, et kas see film tähendas sulle midagi".

Nii ma siis tegingi end telku ees diivanil kompaktseks;) piparmünditeetass kõrvale, Jakku ronis mu ligi ja sirutas end mõnusalt välja ja jäi nurrudes tukkuma. Mina vaatasin aga filmi ja lõppedes ei teadnud, kas nutta või naerda. Muidugi ma hoidsin ju pöidlaid Tsetseeni poisile ja süda jäi tema tuleviku pärast valutama. Ent samas. Ta oli üksik, ilma perekonnata. Tal polnud kuhugi varjuda maailma kurjuse eest. Loo lõppedes talle tekitati varjupaik. Rohkem ei saagi ju üks täiskasvanud inimene teise täiskasvanud inimese heaks teha, ise peame langetama otsuseid, mis puudutavad edasist elu olu, peame ise vastu minema oma saatusele. Peaasi, kui on koht, kuhu tulla, kus oled oodatud ja armastatud, kus saab südant puistada, puhata ja end kaitstuna tunda, et siis jälle hiljem täiskäigul edasi panna.


Ärgem jätkem teineteist üksi.