Ma armastan neid värvikirevaid puid ja hetki, mil ma rahus töölt koju longin. Riia tänava lõpus on imeilusad suured puud kõnnitee ääres ja kõnnitee on kollaste ja punaste lehtedega kaetud.Värve ja sooja valgust enne pimedat ja sombust novembrikuud.

olin ju unehõlmas peale tööd nii oma neli viis tunnikest ja siis peale und telefoni näppides avastasin 17 vastamata kõnet ja sõnumid:P

Une ja külmavärinate päev raisk ja seda just täna, mil üks kiiremat sorti hommik oli tööl. Kuna naha ambuka poole peal on üht töötajat juurde vaja, siis ulatasin neile oma abistava käe, sest et jalaravis millegipärast nii vähe rahvast käib (no nii viis neli patsienti päevas ) ja nüüd olen siis mingi osa päevast vastuvõtus ja mingi osa päevast jalaravis. Vastuvõtt on okk, heameelega kriban retsepte ja saatekirju ning EHL on ka juba tasapisi selge. Samas see tähendab seda, et pool seitse üles, seitsmeks bussile, siis poole kaheksa aeg Rajal ja jääb normaalselt aega riiete vahetamiseks ja kabineti ettevalmistamiseks, kõik muud hilisemad variandid ei mängi välja. ja suht õudne on jälle keset ööd ärgata, just siis, mil kõige magusam uni on. Varem magamajäämine ei aita, unehõlma vajumiseks kulub ikka nii paar tunnikest. Samas lõpetan normaalsel ajal oma tööpäevad ja peaksin endale mingi trenni välja vaatama, neelud käivad korraliku väljaelamise järgi.

Lahe on netist taasavastada oma kunagisi lemmiklugusid. Omal ajal lasti seda MTVst kui see veel üheksakümendate rocki repertuaari kasutas ja nüüd siis juhuslik trehvamine Vh1hes ja peale seda teadlik trehvamine netiavarustes. Nostalgia ja rõõm õnnelikust lõpust.

No rain

Kui paar nädalat tagasi see Talvesõja laks oli, siis järgmine hommik ma ei teinud teist nägugi, isegi pea ei valutand ja mitte miskit pold viga! Ja nüüd siis see reede mekkisin natuke Premiumit (nii poolteist pudelit) ja arvake, kellel oli järgmine hommik pohmakas:P Mnjaaa, aga muidu ma ei kurda ning tore oli TÜ ramsi ees õhtupimeduses valssi keerutada ja Illekas rääkis Marek, et neitsi Maarja oli ukrainlane. Vot.


Mu uus tunnuslaul

See meeldis ülimalt. Minu Pariis ja siuke parajalt rahvusvaheline seltskond ja soundtracki üle oleksin ka ülimalt õnnelik.

Ma olen nüüd tänasest alates taas töötav Brainless. Eile juba helistati ja tuletati meelde homset tööpäeva ja seda et kõik ajad olla täis a täna ikkagi läks nii, et ühest kolmeni oli auk, lisaks teenisin kaks sotti tippi ning soksitahvel visati ka:D lisaks olen ka erutuses, kuna oktoobrist hakkab jalaravi ise arveid tegema, mis tähendab seda, et kabinetti tuleb arvuti koos netiga:D
Nahk juba läks EHLi peale üle, registratuuris on metsik saba, arstid on maruvihased ja keegi ei tunne erilist rõõmu elektroonilise süsteemi üle, arusaadav, kui õppimisaega pole üldse ning paigaldamisest alates vaja asjale pihta saada.

Nv oli imeilus. Tõsiselt. Eriti reede, mil ma olin miskipärast juba kaheksa hommikul üleval ja mõnulesin paar tunnikest voodis telku ees ning hommikused päiksekiired mängisid mu näolapil:) Hiljem kolasin vanalinnas ja Kumu kolmandal korrusel ja õhtupoole kolasin Sakus, nägin Dani Muru ära ning ajasin Karmuse aias ta ülisõbralikku valvekutsut taga ja järgmisel päeval kolasin õekesega Lilleküla kandis, otsides mulle sünnipäevakinki ja siis ITKsse Mannale külla (manna öövalved on ka minu öövalved) ning nüüd tagasi Trt, võikalt reipana.

Mai tea miks, a viimasel ajal trehvab aint heade emotsioonidega ja viriseda ple nagu millegi üle ning tuleb tahtmine muheleda. Nii mõnu ja rahuloluga. Tegelt ka:

aa, veel üks muhelemise põhjus: eile oli ju etvs Bobbylong, film, millesse armusin esimesest silmapilgust ja mida olen armastanud vist juba üle kahe aasta ning mida on oma lugematuid kordi nähtud ja ilmselt ma ei tüdine sest mittekunagi ära, tegemist on minu liiki inimestega...kõik need aeda tassitud tugitoolid ja need raamatuhunnikud toanurkades ja tsitaadid ja Lawson...ahhh, mai või, jooksen laenutusse dvd järgi:D

Eile ma ärkasin vara. Kaheksa hommikul! Ja siis Maarjamõisasse, Annul tarkusehamba eemaldamine Stomas ja ma tugiisikuks või nii. Mnjaaa. Kui Annu koju tagasi toimetatud sai, käisin juuksuris, aga ilma Halidi ja Mannata pole see värk üldse see värk, mis ta suvel oli, kui Halid mu kiharate kallal nokerdas ja Manna mu kõrval istus ja mind ja Halidi lõbustas, irw. Halid oli haige ja Manna oli koolis ja juuksur, kelle käe alla ma sattusin, tegi lõikusele lisaks mingid kahtlased lokid pähe, mis õnneks ei olnud üldse püsivad:P

Ülejäänd õhtu veetsin Emajõe ääres ja Toome varemete vahel...Dr. Zivago ja Lara taaskohtumine peale mitut aastat kestnud pausi.

Suured siirad tänud kõikidele kullakestele, kes te mind sünnipäeva puhul meeles pidasite:)

Nüüd Tallinna ära, laupäeval Trt tagasi, Janakesega pidustustele:D

Moliere oli suurepärane ja Kati ja Priidu seltskond muutis öise kinoseansi veelgi suurepärasemaks. Moliere oli seda sorti film, mis naerutas publikut juba esimestest stseenidest alates ja nii edasi kuni lõpuni välja ja tulemuseks oli üks korralik kesköine naerumaraton raeplatsis tähistaeva all, headest sõpradest ümbritsetuna ja nii ma siis istusin, õllepudel käes ja lihtsalt nautisin elukest kogu hingest ning mingi aimdus tuli, et praegune hetk ongi just SEE. et kõik on paigas ja õige ja puudu pole keegi, oli tahtmine käsi välja sirutada ja kogu maailmale üks suur pai teha.


Pühapäeval Harold ja Maude . Ma arvan, et hakkan nüüd filmi soundtracki netist taga ajama.

Nii palju häid filme, nii palju häid emotsioone. Ja on ju nii imetore elada ime imelises ilmas, kus juba 17ndal sajandil inimesed suutsid teha sidrunist limonaadi ja targemad on selle oskuse ka tänapäeva edasi kandnud ning teevad oma unistusi teoks ka siis kui vanust on juba üle kaheksakümne ning suplevad ikka lapseliku õhinaga Trevi purskkaevus. Armastus on kindlasti olemas, salapärane võim, mis tegutseb meie sees, hoolimata me tahtest ning muudab liitlasteks väga erinevas eas inimesed. Kusagil Euroopas mägede ja metsade vahel on talu, kus elavad sead, kes ei oska röökida, seatapu ajal kutsub perenaine nad lahkelt enda juurde, musitab ja patsutab loomakest ja surub noa rahulikult sea kaela ning elu lahkub põssast vaikselt ja tasakesi ja keegi ei tunne surmahirmu ning sealiha pole stressihormoone täis. Kusagil teiselpool maakera leidsid rändmungad väikese neljaaastase poisikese, kelle jalad olid nii nõrgad alatoitluse tõttu, et ta ei suutnud korralikult kõndidagi. Nüüdseks on ta jõudsalt paranenud ja mungad palvetavad, et temast saaks uus Budda, kuna ta olla kõige leplikuma ja lahkema iseloomuga väike laps, keda iial nähtud. Mina omalt poolt ütleksin, et naeratus on teisel kõrvuni, siiras, särav. Hoolimata kõigest.

Olin eileõhtu kiusliku Jackyga, kui V. helistas ja küsis, mis ma teen. Mina, et a kodus. V. et tohoh, reede õhtu ja sa kodus, misasja, mina naersin, tema, et ja ma mõtlesin, et helistan ja uurin, mis toimub, et sa niikuinii oled kuskil ja ma, et no hetkel ma tõesti mittemidagi ei tee ja mittekuskil ei ole, praeguste plaanide järgi homme hommiku üheksa aeg maale, ja V. siis, et nojah, ma siis keeran end ka magama, irw...
Natuke aega hiljem msnis lobisesin Janaga, kes samuti uuris, et noh Marii, sa ei kolagi kuskil või ja Andre täpselt samamoodi, et miks sa kuskil peol ei ole:D näh, miks te ise kuskil ei olnud;)

Mina käisin Athenas Buddha kadunud lapsi vaatamas ja hiljem olin Annuga ja siis tagasi raeplatsi, Emma õnn ent ma ei suutnud kaua külmas istuda ja nii ma tulin siis tulema ja läksin otse koju, tegin kuuma vaarikateed ja kass hakkas kiusama ja ma kiusasin teda siis vastu.

Täna õhtul on ju Moliere . weeee.

Maale ma jõudsin ka. Aga mitte 9.50 bussiga, vaid 13. 20, no kas ma tõesti arvasin, et suudan laupäeval vabatahtlikult pool üheksa ärgata:D? oh mind naiivitari:D