Moliere oli suurepärane ja Kati ja Priidu seltskond muutis öise kinoseansi veelgi suurepärasemaks. Moliere oli seda sorti film, mis naerutas publikut juba esimestest stseenidest alates ja nii edasi kuni lõpuni välja ja tulemuseks oli üks korralik kesköine naerumaraton raeplatsis tähistaeva all, headest sõpradest ümbritsetuna ja nii ma siis istusin, õllepudel käes ja lihtsalt nautisin elukest kogu hingest ning mingi aimdus tuli, et praegune hetk ongi just SEE. et kõik on paigas ja õige ja puudu pole keegi, oli tahtmine käsi välja sirutada ja kogu maailmale üks suur pai teha.


Pühapäeval Harold ja Maude . Ma arvan, et hakkan nüüd filmi soundtracki netist taga ajama.

Nii palju häid filme, nii palju häid emotsioone. Ja on ju nii imetore elada ime imelises ilmas, kus juba 17ndal sajandil inimesed suutsid teha sidrunist limonaadi ja targemad on selle oskuse ka tänapäeva edasi kandnud ning teevad oma unistusi teoks ka siis kui vanust on juba üle kaheksakümne ning suplevad ikka lapseliku õhinaga Trevi purskkaevus. Armastus on kindlasti olemas, salapärane võim, mis tegutseb meie sees, hoolimata me tahtest ning muudab liitlasteks väga erinevas eas inimesed. Kusagil Euroopas mägede ja metsade vahel on talu, kus elavad sead, kes ei oska röökida, seatapu ajal kutsub perenaine nad lahkelt enda juurde, musitab ja patsutab loomakest ja surub noa rahulikult sea kaela ning elu lahkub põssast vaikselt ja tasakesi ja keegi ei tunne surmahirmu ning sealiha pole stressihormoone täis. Kusagil teiselpool maakera leidsid rändmungad väikese neljaaastase poisikese, kelle jalad olid nii nõrgad alatoitluse tõttu, et ta ei suutnud korralikult kõndidagi. Nüüdseks on ta jõudsalt paranenud ja mungad palvetavad, et temast saaks uus Budda, kuna ta olla kõige leplikuma ja lahkema iseloomuga väike laps, keda iial nähtud. Mina omalt poolt ütleksin, et naeratus on teisel kõrvuni, siiras, särav. Hoolimata kõigest.