Elukarmim asi, mida ma viimase 23 aasta jooksul näinud olen. Peale filmi olin nii tige ja kurb, et uni vabandas ja läks ära ja mai oskand miskit mõistlikku peale hakata ja nii ma siis lihtsalt olin liimist lahti ja vihkasin kogu hingest ja südamest seda haiget Birma sõjaväeteemat. Tegelt ka! väkk...

Muuseas, eile käis jalaravis mu juures üks hallipäine muhe papi, 87, aastane, kuidagimoodi hakkas meil jutt jooksma ja papi jutustas, kuidas ta oli 40ndal aastal peale keskkooli lõppu 20neselt kuskile Venemaa vangilaagrisse saadetud, sealt lahkudes oli 35. aastane ja siis kodumaale tagasi ja kohe ülikooli, et pooleliolevat haridusteed jätkata ja ülikooli lõpetades oli üle neljakümne ja siis üle kaheksakümne olles liigub mees veel iseseisvalt, kuuleb hästi, näeb hästi, prille ei kasuta ja mõistus on kah okei. Enda sõnul hästi palju füüsilist tööd teind värskes õhus ja viina pole eluseeski joond. Respekt.