Immortal beloved oli tõesti väärt ülevalpassimist, see pani ka minusuguse paadunud küüniku ohkama ja nii ma siis varavalges vajusingi õhates oma pehmete patjade vahele unele ja nägin ilusaid mummulisi unenägusid just niikaua kui ise tahtsin, ei mitte mingit kohustuslikku kellaajalist ärkamist.

Täna millegipärast kell viis hommikul üleval, mõtlesin, mis teha, läksin siis vanni:D paari tunni pärast tuli taas unemati ja mingi aeg olin temaga ja kui ta lahkus, otsustasin minna enda käimasaamiseks oma vanasse heasse videolaenutusse, silm jäi seal peatuma Boogie Nightsil ja miskil vene filmil "Saatuse iroonia ehk Hüva leili".

oo ja ma loen ikka ka. Olen jätkuvalt Sweetmani Fin de siecle lummuses, seal viidi mind Zola ja Wildeni, Daamide Õnnega olen ka alustanud. isver, kuidas ma jagan Denise´i joovastust, mil ta esmakordselt Pariisi saabus, ma tean ju ka, kuidas on olla esimest korda Pariisis ja ammuli sui kõike vahtida jne.
Wilde "Dorian Gray portree" vaja samuti ette võtta, mnjah, ma ei lugenud seda keska ajal, siis ei meeldinud Wilde üldse mitte, ta tundus kuidagi tobe ja peenutsev ja vanamoeline, aga nüüd on tast võimatu mööda vaadata, ei saa ju külmaks jätta mees, kes oli 19. sajandi lõpu Andy Warhol.