Kolmap õhtu viis mind Rocca al Maresse loodusretked.ee rahva kokkusaamisele ja keeglile, ma tagantjärgi ütlen veelkord suured tänud Arvole ja Märtenile nii põhjaliku ja kirglikku õpetuse ja tagantutsitamise eest ;)
Neljap hommik Tartus tagasi, Biomeedikumi, Euroopa Liidu Noorte südameuuringule, ma olla seal põhikooli ajal osalenud, nüüd kümne aasta möödudes tehti kordusuuring, selgus, et näitajad normis, isegi kehamassi indeks ei viita ülekaalule ega midagi:P
ja neljap õhtu viis mind Sadamateatrisse Metsatölli ja Kukerpilli ühiskonsale, oioioioioi....võim oli põhja keeratud, rahvas huilgas ja kiljus, terve maja värises, isegi õlletops mu käes värises, mõlemad bändid...no ihu ja hinge ja südame värk, higi voolas, see oli kirg, see oli kaif, see oli joovastus:)
Tänane õhtu viib mind Kristile külla, sauna:)

Teatan uhkusega, et laupäeval esines 6 aastane õelaps Estonia kontserdisaalis, ta laulab lasteekraani laulustuudios ja neil oli mingisugune jõulukontsert koos Kaire Vilgatsiga, mis läheb varsti üle eestilisele tuurile. Niiet meil oli siis tore perepäev pluss isa sünnipäev piduliku lõunasöögiga ja puha, õhtupoole sain Märteniga kokku ja nüüd on edaspidised plaanid sellised, et veebruaris ootab ees üks Lapimaa retk, kui üleüldse kõik klapib:)

Teate, mis. Siuke värk, et olin täna nahakliiniku juhatajaga vastuvõtus kl 10- 16. Kõik patsiendid käisid, lõpetasime 45 minutit varem, ja ta ütles, et me väga kiirelt töötasime. jee jee, ma uhke ja rahul, reedene pidu kulub ausalt ära:)

Palju asju:

Annu sünna teisipäeval. Mu kallis on tagasi. Ma lihtsalt pole seda tüüpi, kes jätab sinnapaika asja, mida vahepeal on raske mõista, vaid usun täiesti siiralt Queeni laulu, et friends will be friends.

Täna sattusin Otepääle ratsutama.
Otepääl saime vihma ja rahet, aga sellegipoolest püsisime kindlalt sadulas. Mu ratsuks oli siuke vana pruun rahulik mära Mammi. Kui mingi teine suksu lähedal asuvas tallis lõhkuma hakkas, jäi Mammi seisma, kuulatas paar minutit ja ohkas siis:D
Neljandas viiendas klassis käisin Katiga Ihastes ratsatrennis. Oma aastakese. Traavi õppisin sõitma, galopini ei jõudnud, viimases trennis ühe tüdruku poni hakkas nii perutama, et kihutas algul ajulagedalt platsil ringi ja hiljem viskas väikese plika maha. Tal oli teadvusekaotus ja verejooks ning ma ütlesin hobustele kindla ei. Ent Kati jäi hobustega edasi tegelema ja tema hobusevaimustus sütitab teinekord mindki, olgugi, et ma neid suuri loomi ikka natuke pelgan. Ent tallides olla on hea, lihtsalt teistsugune värk ja nii, vaheldus igapäevasele.

Tartu ff käib ja Elsa ja Fred meeldis väga väga. Täistabamus.

Muuvid

Vaikimisvanne oli ok, a miskit eriti asjalikku ei olegi midgai kirjutada ta kohta, ent võite kolm korda arvata, kas ma vaimustusin Parsonsi Suurest Vargusest;)? Ning ühe sealse tegelasega ma tundsin otsekohe hingesugulust:D

Nvst

Reedel külalised, laupäeval ulal ja kooserdamine kulutas mu uute kingade kontsaplekid ära:P ent see oli üks väärt kooserdamine kah;)

Puhukusest on kaks nädalat veel ees:D wohoo:D

Nümfomaani päevik oli liiga imelik isegi minu jaoks.

Vesi, mahlased puuviljad ja jäätis on põua ajal mu elu aluseks, ja vannist ma ei saa ei üle ega ümber, eile istusin seal terve õhtu ja kuna ammu oli tahtmine Lubet kuulata, panin siis selle Mandi tehtud Lube plaadi taustaks, ligunesin vahukuhja all ja Lubel pole tõenäoliselt olnud veel nii ülijõulist taustalauljat, kui olin mina eile vannis:D Majarahvas ei jõua ära imestada, et misasja sa kuulad vene mussi, kui sõnu ei jaga, aga seda slaavi muusika siirust ja emotsionaalsust ei pea ju tõlkima! Lube kubiseb tunnetest, mitte ükski ta laul ei jäta mind külmaks, muusika, mis tuleb hingest, läheb ka hinge.

Kuulake näiteks seda või seda . Esimene raputab isegi mind, läbi ja lõhki patsifisti, teine on lihtsalt niisama mu Lube lemmiklugu:)

Edasine öö tõi kaasa Volgi uue auto liigud, vedelesime allalastud istmete peal ja katuseluuk oli lahti ja imeilus iiri staff oli taustaks ja öötaevasse kogunes igavaid pilvi ning tähti polnud näha.

Täna on minu kord olla Mrs. Dalloway, Nahakliiniku tegelased tulevad mu suvilasse suvelõpupeole, stiilikas, mereröövlid, irww, laupäeval tuleb saunakas Saadjärve ja Anne näkkidega ja pühapäeval katiga naistekas.

Immortal beloved oli tõesti väärt ülevalpassimist, see pani ka minusuguse paadunud küüniku ohkama ja nii ma siis varavalges vajusingi õhates oma pehmete patjade vahele unele ja nägin ilusaid mummulisi unenägusid just niikaua kui ise tahtsin, ei mitte mingit kohustuslikku kellaajalist ärkamist.

Täna millegipärast kell viis hommikul üleval, mõtlesin, mis teha, läksin siis vanni:D paari tunni pärast tuli taas unemati ja mingi aeg olin temaga ja kui ta lahkus, otsustasin minna enda käimasaamiseks oma vanasse heasse videolaenutusse, silm jäi seal peatuma Boogie Nightsil ja miskil vene filmil "Saatuse iroonia ehk Hüva leili".

oo ja ma loen ikka ka. Olen jätkuvalt Sweetmani Fin de siecle lummuses, seal viidi mind Zola ja Wildeni, Daamide Õnnega olen ka alustanud. isver, kuidas ma jagan Denise´i joovastust, mil ta esmakordselt Pariisi saabus, ma tean ju ka, kuidas on olla esimest korda Pariisis ja ammuli sui kõike vahtida jne.
Wilde "Dorian Gray portree" vaja samuti ette võtta, mnjah, ma ei lugenud seda keska ajal, siis ei meeldinud Wilde üldse mitte, ta tundus kuidagi tobe ja peenutsev ja vanamoeline, aga nüüd on tast võimatu mööda vaadata, ei saa ju külmaks jätta mees, kes oli 19. sajandi lõpu Andy Warhol.

Kaheksandas miilis räppis Jimmy ema juurde tagasi kolimisest. Mõru muig. Ega ma ise pole paremas seisus.

Mitte miski pole igavene. Täielik elumoto. Ma lasen selle oma hauakivile ka raiuda...

Kirjutan seda sissekannet helges meeleolus, paksu pea ja kange kaela ja ligitikkuva unematiga võideldes.
17.07 olid Metsatöll ja Kosmikud laulukal, lahe pidu oli, eriti seltskonna pärast;) oijahh:D

Kiisu Päevaplaan Helen Exley järgi

• 0.00 - 07.00 Magamine voodis
• 07.00 - 07.10 Hommikusöök
• 07.10 - 12.00 Hommikune puhkus ahjul
• 12.00 - 12.10 Lõuna
• 12.10 - 15.00 Rahumeelne mõtisklus
• 15.00 - 15.01 Mittekohustuslik liikumine
• 15.01 - 18.00 Mediteerimine päikeselaigul
• 18.00 - 18. 15 Õhtusöök
• 18. 00 - 00.00 Õhtune mõtiksklus sahtlis

Aga mismoodi näeb mu kiisu päevaplaan tegelikkuses välja:

• 09.15 - 19.00 päeva õhtusse saatmine
• 19. 05- 09.10 Marii kiusamine.
• ja suvalistel kellaaegadel kuivtoidu söömine. Paar kolm neli viis kuus korda nädalas saab ta ka heigifileed. See maitseb talle kaladest kõige enam.
  

Mu kooselu kassiga näeb nüüd sedamoodi välja, et täna omkul põgenesin vannituppa ja lukustasin ukse ja sõin seal rahus oma müslit. Sest et muidu oleks kiisuke kõrvlukustavat lärmi lööma hakand, nähes, et ta ma jälle sööb miskit, mis tema toidukausis puudu on. Kiisu kõige vastikum komme on alati ninapidi kokkamise või söömise juures olla, ehkki ta oma toit on talle 24 tundi kättesaadav. Ninale antavad vopsud teda ei kõiguta, ta läheb neist ainult rohkem vunki täis.

Praegu Jacky magab klaviatuuri ees kõige ilmsüütuma näoga. Kuradi ilusaks on ta kasvanud kah, enam niiväga kilu ei ole ja süsimust karv on pehme ja läikiv.

Kas mäletate veel SEDA LUGU?

Tulin täna töölt ja miskipärast hakkasin eelpool mainitud viisijuppi ümisema, olgugi, et pold Anouki aastaid kuulnud. Ta lihtsalt kargas mu ajuollusest välja, otsekui tuletades ennast meelde nii nagu ka Suede sügisel peale mitmeaastapikkust pausi.
Tulin täna töölt ja ümisesin Anouki "Nobodyś wife" ja lõin iseendaga patsu.

Nädalake möödus nagu niuhti tööl olles, kinos käies (Ocean 13, mulle hakkas hirmsasti filmi lõpulause meeldima, näeme siis, kui näeme, nii aus ja tõepärane fraas, mida hüvastijätul kasutada), plaate ostes (Röövel ÖÖbik "Supersymmetry" ja Allan Vainola "Teatriõhtu"), kontserdipileteid sebides (24 juuli Ulthima Thule laulukal, 17ndal Kosmikud ja Metsatöll), Pierres logeledes, ja hakkasin uuesti lugema Sweetmani Lautreci elulugu, mis jäi mul kevadel mingitel segastel asjaoludel pooleli, ilmselt sattusin samuti kevadel loetud Perruchoti Lautreci variandist liiga suurde vaimustusse ja põhjalikum raamat oleks tollal olnud vist liiga suur emotsionaalne koormus, ent nüüd on Fowlesi "Maag" läbi ja hing kisendab uute rännakute ja elamuste järgi ja mai kannata pooleliolevaid raamatuid raamaturiiulis.

Ööl enne Jaani sattusin täiesti juhuslikult Luke mõisasse. Aukartustäratav koht, kõndisime seal peaaegu et vaikselt ringi, julgemata häält teha, kartes häirida selle suursuguse paiga öörahu. Jaanil oli saun ja grill ja mu mõlemad perekonnad ümber lõkke ja mu tee ristus lausa kolme jaaniussikesega, huvitav, kas mind ootab ees tuleval aastal kolmekordne õnn:)?
Nädala algul külastasin põhikooliaegse klassiõekesega Trt ööurkaid, kaunis oli olla, jutud said räägitud, ja üks juhuslik tutvumine viis seikluseni, mis kirgastas ka mu järgnevat tööpäeva, ja nu...teate ju küll, et vahepeal võib üks öö anda rohkem kui terve ülejäänud aasta ööd kokku ja hea on olla taas ühe võimsa mälestuse võrra rikkam.
Nädalavahel ootab ees pealinn ja Manna ja loodetavasti on homseks see praegune ennastunustavalt ladistav vihm raugenud.

Muuseas, praegast vanemõde tuhises puhketuppa sisse ja jutustas miskit kollektiivi reisist soojale maale detsi lõpus, kui on ka statsi puhkus , et jõulupreemia rahade eest jne. Mainis Egiptust ja ma panin kuskile oma nime kirja ja et praeguste plaanide kohaselt võib aastalõpp saabuda Egiptuses koos kolleegidega: dsiisas:

Kunagi kui oli veel talv ja külm, hakkasin tundma ebamäärast igatsust elava pimeduse, sooja tuule ja mereäärsete ööde järgi. Taipasin, et pean taas lugema läbi Fowlesi "Maagi". Esimest korda seiklesin Fowlesi kujutlusmaailma Phraxosel keskkooli ajal, vist üheteistkümnenda klassi suvel, tollal avaldasid need kreekalikud mütoloogilised müsteeriumid kõvasti muljet ja kõik need Fowlesi kõlavad laused ja noh üleüldse, vägev värk. Nüüd teistkorda lugedes pean mainima, et "Maag" on minu jaoks Fowlesi raamatutest kõige kiiremini edasi sujuv, läks nagu lepase reega, aint et peategelase Nicholase vastu ple just eriti suurt sümpaatiat ja ma alatasa vihastasin ta peale, selline vastik ennasttäis ettekujutaja! Kui ta oleks vaid end kordki lõdvaks lasknud, kaasa mänginud...oeh...prrr....aegajalt tuli tahtmine teda tugevalt raputada, oleks talle näkku karjund, et lihtsalt naudi ja mõnule, ja mind ajas hulluks, et ma seda teha ei saand, ja et tüüp ikka nõmetses edasi lehekülg lehekülje järel:P Nicholas kuulus nende hulka, kes peavad kõiges selgust saama, kes peavad kõik salapärase reeglipäraseks ja arusaadavaks muutma...kontrollifriik ühesõnaga, väkk!

Ent lugu ise on suurejooneline ja rabav ja õpetlik, sest nüüd ma tean, mis ma teeksin, kui hästi hästi rikkaks saaksin. Varem ikka mõtlesin, et kui ma oleksin hästi hästi rikas, siis hakkan omama meeletusuuri garderoobe jne, ent mida vanemaks, seda ebaolulisemaks hilbud muutuvad, au sisse on tõusnud kreemindus ja muud möginad, mida nahale määrida ja üldse põhimõte, et ilu alaku seestpoolt. Ja kui must kunagi saab Conhise sugune kosmopoliitne miljonär, siis mu mereäärse villa juurde kerkib klaaskasvuhoone, kus ma hakkan igast rohelisi juurikaid kasvatama, milledest valmistatakse kõikvõimalikke nahahooldustoodeid. Lisaks kasvuhoonele rajaksin oma villa kanti ka tillukese kohviistanduse ja maasikapeenrad. Mai tea, kas ma viitsiksin võõraste inimestega nii jamada nagu Conhis, sest ma olen loomult pallu passiivsem ja leebem...ma pigem kujutaksin ennast ette Mrs. Dalloway taolise võõrustajana, kes külvab oma külalised üle kohapealvalminud kreemide, kohvi ja maasikatega, otse loomulikult toimukid öösiti ka lõbusõidud mu luksjahi pardal. Villas oman ma loomulikult hiiglaslikku raamatukogu, ent erinevalt Conhisest ma armastan romaane, ma ei põletaks eluseeski Dostojevskit, Kerouaci ja Kafka raamatuid aint seepärast, et need on romaanid!

Niiet jah, Conhis oli hoopis teisest puust kui Nicholas, ta äratas lugupidamist, sest ta hoidis oma 19. sajandi maale täiesti vabalt, ilma igasuguste järelvalveta, nii nagu ta kasutas ka 18. sajandi taldrikuid kui täiesti tavalisi tarbeesemeid. Respekt.

Ent ma ikkagi ei pea õigeks Conhise mängu inimestega. Kui saatus on sulle määranud võimaluse olla rikas, siis parem nautida seda varandust nii, et noh...lihtsalt, et ela ise ja lase teistel ka elada, milleks mängida jumalat, ise eitades veel jumala olemasolu?

Muidu eluke kulgeb vaikselt omas rütmis. Iga päev tööl, ega tee teist nägugi, oleksin justkui täielikus tasakaalus omadega. Üleeile Rommi lõpetamine Vanemuises, raisk, Kommertsi aktus jättis pallu pallu parema mulje, kui medika oma! Banketil sai maasikaisu täis söödud, njämm. Täna Elvasse Ürgu lõpetamisele, jaaniks oli vahepeal plaanis minna Põhja Eesti kanti (ma nii väga tahaksin jaaniööl mereääres olla), ent nüüd on plaanis osalejate vahel kahtlane vaikus eetris ja lahtine on veel kõik. A teate, mis ple lahtine? Sügisel toimuv Apocalyptica kontsert, hõiskab õnnelik piletiomanik.

And last but not least, alustasin selle blogi kribamisega küll 13ndal, kuid trükki läks see alles 22ndal, jaani eel ja lühendatud tööpäeval, kui ma sain lõpuks rahus netis istuda.

Ürgnaine on ka hea tegelane, kõigepealt teine sebib mu tagi ära, siis veab mu pühabava õhta ulale ja kõigele lisaks väidab ta veel enesekindlalt, et ajuvabad positiivsed emotsioonid on niisama toitvad kui ööuni:P ja ta väide peab paika. Peale kahe või kahepooletunnist tukkumist läksin esmasba reipalt tööle, olles õnnelik äsjakainenemise üle, ja terve päev pold mingit padjavajadust ega midagi, olin kuidagi võikalt tegus ja asjalik, seljataga oli ka mõnusalt totter suveöö unenägu, millele mõeldes pold võimalik ka uimaseks jääda:P
Tööl tähistasime ka Nahakliiniku viiendat aastat paigalolemist Raja tänaval, naha olla kõige kolivam kliinik terves kliinikumis, kunagi pidavat naiste statsionaar asuma Jõgeval ja meeste oma Trt Toomel vm.

Nädala vahetasin kahesajakraadises saunas, leilis ja vihtlemises, uhhhhhhh! ja pühapäev algas nunnult, hommikueine roheluses ja päikesepaistes, pannkoogid maasikamoosiga, millele järgnes niisama päevitamine ja tsill ja õhtul ilmus lõpuks välja mu pidevalt jooksusolev meheraisk Manna kallike, oioioioioi, oli see vast taasnägemine:D
Nädal algas sama tegusalt, juba märtsikuust olin organiseerinud kosmeetiku juurdeminekut, ja esmaspäeval sain sis lõpuks ära käidud:P Endise kolmanda keskkooli juures on salong Daamide Õnn. Oma küsimustele sain küll kõik vastused ja koht ise oli päris fancy sisustusega, aint et sealne muusikavalik ei kõlband kuhugi, Uuno raadio :P ja lisaks oli ilmselgelt arusaada, et kosmeetikul oli kiire või oli ta väsind või oli tal lissalt kopp ees või kuidagi sellise mulje see värk kõik jättis. Mnjah, mul oli ka hiline aeg, kuna tulin peale tööpäeva lõppu ja sain sealt kaheksa paiku tulema ja peale mind oli tal veel üks klient...a ma kujutasin ette, et näonaha lihvimisest kujuneb lõõgastav protseduur, mitte mingi tüütu asi, millega kosmeetik oma päeva õhtusse venitab:P Kodus tervitasid mind rõõmsalt Annu ja Manna ja alles siis ma sain aru oamette elamise plussidest, sest vaevalt nad oleksid nii Mõisavahesse tulnud mu majarahva juurde:P

Korterikaaslaste otsing on siiski õnnelikult lõppend seekorraks, preis da Ürgnaine ja Raul;) Esmasba oligi meil vägev sissetähistamine ja "tutvumisõhtu", jorutasime, filosofeerisime ja jõime sampust ja veini ja lõpetasime kõik õnnelikult endise Cygnuse toa hiigelsuures voodis:P Arvake, kes oli täna pohmakaga tööl:P Täna siesta jätkus, uutel elukaaslastel on vesipiip varuks, nii me siis istusime köögis ja tõmbasime rahupiipu ja küünlad põlesid ja Jäääär ja Nick Cave olid taustaks ja aknast helendas juunikuu öö. ahh!

Kolm tassi kohvi ärajoodud, ahjusooja rabarberi pähklikooki pugitud, aprilli Anne ja uus Body Shopi ajakiri läbi sirvitud. Mkm, mitte vaba päev, vaid täiesti tavaline tööpäeva omk. Patsiente lissalt ei tule, kuigi nad on end kirja pannud. Ei tea, kas kuumade ilmade pärast vanad inimesed ei hakka rabelema või....oijahhh. Statsi õdedel on käed jalad tööd täis ja teate kui imelik on siin niisama passida. A ilmselt ma läen vanemõele oma muret kurtma ja loodetavasti ta sokutab mu kuhugi vastuvõttu, retsepte ja arveid trükiksin heameelega ja loodetavasti trehvab lausa veeniverede võtmise peale, a see oleks juba lissalt liiga hea, et tõsi olla.

Ja seda ka veel, et kiisunimi muutis Tsordist sujuvalt Sparkiks (Cygnuse idee), siis minu poolt Mishaks (Yoko Ono kassi auks) ja Sparkist edasi Sädeks. Cygnus kutsub teda siiani Sädeks ja mina hoopis Jackyks, mis sobib talle mumeelest kõige paremini, a nüüd on Cygnus see, kes vedu ei võta ja ilmselt temast tulebki kahenimeline kass, Jacky Säde või Säde Jacky. Annu käis katsikutel ja tegi piltasid kah, mida ma kunagi siia üles riputan.

A tegelt kass on Sädeme taoline, kõik mis liigub, on kiisu jaoks mäng ja ta muudkui aina kargab õhku nagu kirp, kihutab metsiku kiirusega ringi, nii, et põrandad värisevad, teinekord on ta hoog nii suur, et libastub ja põrutab vastu seina:P A kui me näiteks sööme, siis tuleb temagi köögitoolile istuma ja jälgib igat me liigustust, eriti korduvaid, neid peab ta endale väljakutseteks, millele ta elavalt vastab ja me käed saavad kriimude võrra rikkamaks:P
Lisaks on ta harjunud koos minuga magama, tavaliselt tuleb ta mu näo ligi, surub end täpselt mu näo vastu, ehkki padi on umbes 70 cm laiune ja ruumi on mailm:P Panin talle voodisse teise padja, et äkki kass taipab minna sinna magama, a omkul avastasin, et olen ise kassile väljapandud padja peal ja kiisu laiutab mõnuga mu vanal padjal, käpad ja hambad laiali:P Ja mu õelastega ta sobiks ideaalselt elama, sest tal on kombeks ärgata viie paiku omkul üles ja siis kukub mu nina või kõrvu närima, eile mängis mu juustega, sasis neid täieliku mõnuga, jättes mulle omkul kiharate lahtiharutamisrõõmu.

Jälle üks õnnestunud nädalavahetus, mis sisaldas paari vana tutvuse ülessoojenemist:D Lauba käis külas ammukadunud klassiõeke põhikooli päevilt, kaheksanda klassi ajast või nii. Tibil oli ettenäidata üks lahedaimaid lapsi, keda ma iial näind olen, poja oli vast nii kolmene, aga mitte mingit suhtlusbarjääri ega võõristamist pold ollagi, tuli ise ligi ja lobises nii, et lausa kahju oli neid ära koju lasta. Silmad olid teisel sinised ja hiigelsuured, eriti veel pikad ja kaardus ripsmed, üldse, sel laps oli selline naerunägu, et talle otsa vaadates oli võimatu tõsiseks jääda:) Ise uhkustasin oma kassipoja ja üldise rahuloluga ja nii tore oli poole ööni laterdada lapsepõlvemälestustest ja kõigest muust veiniklaasi taga:D Ning me kohtume kohe kindlasti veel ja edaspidi, sest ma sokutasin klassiõekesele Sammleri planeedi õhtulektüüri hulka. Jeejee (y)
Ilmus välja ka veel üks teine kadumaläind netituttav ja me need kordaastas toimuvad ühised lõunasöögid talinas ikka jätkuvad:D

Pühaba nautisin sooja ilma Annu emmega Pierre väliskohvikus, elasime kaasa Rommi esimestele tööpäevadele baaridaamina ja hiljem lonkisime niisama ringi, kui mingi kahtlane äikesepilv ja tugevnev tuul meid koju ajas.

Muuseas, hakkasin jälle lugema Mrs. Dallowayd. Esimene kord lugesin seda siis, kui kinodesse tuli film "The Hours", ent ju ma olin siis liiga noor või midagi, sest toona jättis see raamatuversioon mind üsna ükskõikseks. Film läks palju rohkem hinge või nii. A nüüd raamatut lugedes...hehe...mnjah, kui umbes kuuekümne või seitsmekümnenda lehekülje kanti jõudsin, läksin jälle nii endast välja, et pidin lugemisse pausi tegema, sest et too Peter Walsh oli ju täpselt nagu minu kehastus! Annust saab Mrs Dalloway, kelle eluke loksub paika, ent mina olen ikka see, kes viiekümneselt armub India ohvitseri, olgugi, et ta abielus on, ent see mees kütkestab mind niivõrd, et pean seda oma elu esimeseks ja tõeliseks armumiseks ja siis ma läen ootamatult Annule külla teise maailmajakku ja vuristan talle ühe lausega terve oma krdi elu ümber ja Annu vastab mulle ainiti, et ära unusta õhtul peole tulla. See oleks nii ülimalt meie moodi, et....

A muidu mulle nii meeldivad need inglise nimed nagu proua Foxcroft või leedi Bexborough või Hugh Whitbread või Sarah Bletchley...nii noh...need on kohe nii, noh...et...kasvõi Marii Meistergi ple kah nii kõlav kui on näiteks Sarah Bletchley! Ja veel need Woolfi kirjeldused, nagu maaõhu hele hahetus, aukartuse hämar hingus, sinakasroosa suitsuvine ja sosistamisrõdu. Otsekui oleks tegemist mingi teistsuguse, nõidusliku maailmaga, kus elavad kõlavate nimedega inimesed, olgugi, et Woolf kirjeldab sedasama, mille sees oleme me kõik iga päev.

Noja, et täna oli siis midagi kassikatsiku taolist, mu pakutud Ronja muutus kiiresti Sonjaks, millele jätkusid Soolikas, Kirp ja Kilu. Cygnusel hakkas siis vist kassist kahju:P ja peale mõningast mõtisklemist ta pakkus, et nimi võiks olla seotud musta karvaga ja sealtmaalt tuligi siis, et Tsort noja ma arvan, et nii jääbki ja väemalt üks mure on murtud:)


Tahtsin veel kirjutada Saul Bellow raamatust "Mr Sammleri planeet". Neetult õhuke, ainult 223 lehekülge ja mida lugu edasi arenes, seda rohkem hakkasin lugemisega venitama, ma TÕESTI ei tahtnud, et lõpp kätte jõuaks. Mr. Sammler oli niimõndagi näind juudi vanamees, ta armastas pikki mõtisklusi ja lühikesi kokkuvõtteid ning unistas hullunud New Yorgi eest ookeanipõhja pagemisest.
Henry David Thoreu on üleolevalt maininud, et aeg pole muud kui jõgi, kust ma kala püüan. A mis siis, kui keskkonnasaaste on jõevee ära reostanud, kalad ära mürgitand ja su õnge otsa satub end jäätmetest täisõginud suur veeelukas, kes tirib su enda sinna sitasesse vette ja siis ole silmeni pasa sees ja triivi muudkui edasi ja edasi ja näed veel pealt, kuidas teisedki endasugused satuvad haikalade lõuge vahele otse su silme ees ja enda ja teiste päästmiseks ei saa teha mitte kui midagi ja reostus muudkui aina süveneb ja süveneb kuni lõpuks harjutakse sellega nii ära, et enam ei pilgutata silmigi ja puhas vesi kui selline on mingi ebamäärane vanainimeste jura.

lk 123.
Inimkond kordab ikka ja jälle neidsamu tempe. Seda nutma ja naermaajavat mängu. Neidsamu tundeid ja kiindumusi. Neidsamu ihasid, mille täitmine ei saa kasu tuua. Katseid ikka ja jälle neidsamu karjeid ja kirgi rinnust viimseni välja mängida ja ära raisata. On siin mingi positiivne bilanss üldse võimalik? On see kirgede möll täiesti kasutu? Seal mängus on ju ka ülevate eesmärkide energia. Ainult üks haukumine, sisisemine, ahvivadin ja sülitamine. Ometi on olnud aegu, kus armastus elu suureks arhitektiks osutub. On ju? Isegi rumalusest võib mõnikord saada suurte tegude särav taust. Aga need nõrkused ja kroonilised haigused? Kas neid saab üldse parandada? Mida saab parandada? Korratusi ümber korraldada, ümber orkesteerida, seda saab. Aga parandada? absurd! Nimetagem patt haiguseks ja kohe asuvad valgustatud tohtrid seda haigust likvideerima. Ja siis ei jää teadusmeestel, filosoofidel ja tarkadel inimestel, kes hakkavad asjast ikka selgemini ja selgemini aru saama, enam muud üle, kui paluda lahutust kõikidest nendest inimlikest staatustest. Ja siis sööstavad nad minema, Kuu peale oma lendavate lülijalgsete rakettidega.

Issi tuli Tuneesiast, Manna tuleb täna öösel Bulgaariast (ma saan lõpuks oma mehe tagasi!!!) ja must väike kiisupoeg tuli eile Võrust Annu teisepoolega. Üks suur tulemine. Jajah, saite õigesti aru, mul on nüüd kass:D Aint et nimepoleemika on, Annu ütles ikka, et nu kui teda näed, küll siis õige nimi tuleb koheselt, esmakordselt kiisut nähes ma muudkui, et tibu ja tibu, a Cygnus teatas resoluutselt, et kass pole mitte mingi tibu:P Niiet nimepoleemika jätkub, tänasest on mul kange tahtmine teda Ronjaks hüüda, ja kui Cygnusel midagi Ronja vastu pole, siis Ronja jääbki:P

Ja muuseas, arvatavasti jätkub ka korterikaaslase otsimine, Ürgnaine vist siiski ei tule, niiet kui keegi tahab elada pea et Trt kesklinnas, siis andke teada:)