Kunagi kui oli veel talv ja külm, hakkasin tundma ebamäärast igatsust elava pimeduse, sooja tuule ja mereäärsete ööde järgi. Taipasin, et pean taas lugema läbi Fowlesi "Maagi". Esimest korda seiklesin Fowlesi kujutlusmaailma Phraxosel keskkooli ajal, vist üheteistkümnenda klassi suvel, tollal avaldasid need kreekalikud mütoloogilised müsteeriumid kõvasti muljet ja kõik need Fowlesi kõlavad laused ja noh üleüldse, vägev värk. Nüüd teistkorda lugedes pean mainima, et "Maag" on minu jaoks Fowlesi raamatutest kõige kiiremini edasi sujuv, läks nagu lepase reega, aint et peategelase Nicholase vastu ple just eriti suurt sümpaatiat ja ma alatasa vihastasin ta peale, selline vastik ennasttäis ettekujutaja! Kui ta oleks vaid end kordki lõdvaks lasknud, kaasa mänginud...oeh...prrr....aegajalt tuli tahtmine teda tugevalt raputada, oleks talle näkku karjund, et lihtsalt naudi ja mõnule, ja mind ajas hulluks, et ma seda teha ei saand, ja et tüüp ikka nõmetses edasi lehekülg lehekülje järel:P Nicholas kuulus nende hulka, kes peavad kõiges selgust saama, kes peavad kõik salapärase reeglipäraseks ja arusaadavaks muutma...kontrollifriik ühesõnaga, väkk!

Ent lugu ise on suurejooneline ja rabav ja õpetlik, sest nüüd ma tean, mis ma teeksin, kui hästi hästi rikkaks saaksin. Varem ikka mõtlesin, et kui ma oleksin hästi hästi rikas, siis hakkan omama meeletusuuri garderoobe jne, ent mida vanemaks, seda ebaolulisemaks hilbud muutuvad, au sisse on tõusnud kreemindus ja muud möginad, mida nahale määrida ja üldse põhimõte, et ilu alaku seestpoolt. Ja kui must kunagi saab Conhise sugune kosmopoliitne miljonär, siis mu mereäärse villa juurde kerkib klaaskasvuhoone, kus ma hakkan igast rohelisi juurikaid kasvatama, milledest valmistatakse kõikvõimalikke nahahooldustoodeid. Lisaks kasvuhoonele rajaksin oma villa kanti ka tillukese kohviistanduse ja maasikapeenrad. Mai tea, kas ma viitsiksin võõraste inimestega nii jamada nagu Conhis, sest ma olen loomult pallu passiivsem ja leebem...ma pigem kujutaksin ennast ette Mrs. Dalloway taolise võõrustajana, kes külvab oma külalised üle kohapealvalminud kreemide, kohvi ja maasikatega, otse loomulikult toimukid öösiti ka lõbusõidud mu luksjahi pardal. Villas oman ma loomulikult hiiglaslikku raamatukogu, ent erinevalt Conhisest ma armastan romaane, ma ei põletaks eluseeski Dostojevskit, Kerouaci ja Kafka raamatuid aint seepärast, et need on romaanid!

Niiet jah, Conhis oli hoopis teisest puust kui Nicholas, ta äratas lugupidamist, sest ta hoidis oma 19. sajandi maale täiesti vabalt, ilma igasuguste järelvalveta, nii nagu ta kasutas ka 18. sajandi taldrikuid kui täiesti tavalisi tarbeesemeid. Respekt.

Ent ma ikkagi ei pea õigeks Conhise mängu inimestega. Kui saatus on sulle määranud võimaluse olla rikas, siis parem nautida seda varandust nii, et noh...lihtsalt, et ela ise ja lase teistel ka elada, milleks mängida jumalat, ise eitades veel jumala olemasolu?

Muidu eluke kulgeb vaikselt omas rütmis. Iga päev tööl, ega tee teist nägugi, oleksin justkui täielikus tasakaalus omadega. Üleeile Rommi lõpetamine Vanemuises, raisk, Kommertsi aktus jättis pallu pallu parema mulje, kui medika oma! Banketil sai maasikaisu täis söödud, njämm. Täna Elvasse Ürgu lõpetamisele, jaaniks oli vahepeal plaanis minna Põhja Eesti kanti (ma nii väga tahaksin jaaniööl mereääres olla), ent nüüd on plaanis osalejate vahel kahtlane vaikus eetris ja lahtine on veel kõik. A teate, mis ple lahtine? Sügisel toimuv Apocalyptica kontsert, hõiskab õnnelik piletiomanik.

And last but not least, alustasin selle blogi kribamisega küll 13ndal, kuid trükki läks see alles 22ndal, jaani eel ja lühendatud tööpäeval, kui ma sain lõpuks rahus netis istuda.