Jälle üks õnnestunud nädalavahetus, mis sisaldas paari vana tutvuse ülessoojenemist:D Lauba käis külas ammukadunud klassiõeke põhikooli päevilt, kaheksanda klassi ajast või nii. Tibil oli ettenäidata üks lahedaimaid lapsi, keda ma iial näind olen, poja oli vast nii kolmene, aga mitte mingit suhtlusbarjääri ega võõristamist pold ollagi, tuli ise ligi ja lobises nii, et lausa kahju oli neid ära koju lasta. Silmad olid teisel sinised ja hiigelsuured, eriti veel pikad ja kaardus ripsmed, üldse, sel laps oli selline naerunägu, et talle otsa vaadates oli võimatu tõsiseks jääda:) Ise uhkustasin oma kassipoja ja üldise rahuloluga ja nii tore oli poole ööni laterdada lapsepõlvemälestustest ja kõigest muust veiniklaasi taga:D Ning me kohtume kohe kindlasti veel ja edaspidi, sest ma sokutasin klassiõekesele Sammleri planeedi õhtulektüüri hulka. Jeejee (y)
Ilmus välja ka veel üks teine kadumaläind netituttav ja me need kordaastas toimuvad ühised lõunasöögid talinas ikka jätkuvad:D

Pühaba nautisin sooja ilma Annu emmega Pierre väliskohvikus, elasime kaasa Rommi esimestele tööpäevadele baaridaamina ja hiljem lonkisime niisama ringi, kui mingi kahtlane äikesepilv ja tugevnev tuul meid koju ajas.

Muuseas, hakkasin jälle lugema Mrs. Dallowayd. Esimene kord lugesin seda siis, kui kinodesse tuli film "The Hours", ent ju ma olin siis liiga noor või midagi, sest toona jättis see raamatuversioon mind üsna ükskõikseks. Film läks palju rohkem hinge või nii. A nüüd raamatut lugedes...hehe...mnjah, kui umbes kuuekümne või seitsmekümnenda lehekülje kanti jõudsin, läksin jälle nii endast välja, et pidin lugemisse pausi tegema, sest et too Peter Walsh oli ju täpselt nagu minu kehastus! Annust saab Mrs Dalloway, kelle eluke loksub paika, ent mina olen ikka see, kes viiekümneselt armub India ohvitseri, olgugi, et ta abielus on, ent see mees kütkestab mind niivõrd, et pean seda oma elu esimeseks ja tõeliseks armumiseks ja siis ma läen ootamatult Annule külla teise maailmajakku ja vuristan talle ühe lausega terve oma krdi elu ümber ja Annu vastab mulle ainiti, et ära unusta õhtul peole tulla. See oleks nii ülimalt meie moodi, et....

A muidu mulle nii meeldivad need inglise nimed nagu proua Foxcroft või leedi Bexborough või Hugh Whitbread või Sarah Bletchley...nii noh...need on kohe nii, noh...et...kasvõi Marii Meistergi ple kah nii kõlav kui on näiteks Sarah Bletchley! Ja veel need Woolfi kirjeldused, nagu maaõhu hele hahetus, aukartuse hämar hingus, sinakasroosa suitsuvine ja sosistamisrõdu. Otsekui oleks tegemist mingi teistsuguse, nõidusliku maailmaga, kus elavad kõlavate nimedega inimesed, olgugi, et Woolf kirjeldab sedasama, mille sees oleme me kõik iga päev.