Noja, et täna oli siis midagi kassikatsiku taolist, mu pakutud Ronja muutus kiiresti Sonjaks, millele jätkusid Soolikas, Kirp ja Kilu. Cygnusel hakkas siis vist kassist kahju:P ja peale mõningast mõtisklemist ta pakkus, et nimi võiks olla seotud musta karvaga ja sealtmaalt tuligi siis, et Tsort noja ma arvan, et nii jääbki ja väemalt üks mure on murtud:)


Tahtsin veel kirjutada Saul Bellow raamatust "Mr Sammleri planeet". Neetult õhuke, ainult 223 lehekülge ja mida lugu edasi arenes, seda rohkem hakkasin lugemisega venitama, ma TÕESTI ei tahtnud, et lõpp kätte jõuaks. Mr. Sammler oli niimõndagi näind juudi vanamees, ta armastas pikki mõtisklusi ja lühikesi kokkuvõtteid ning unistas hullunud New Yorgi eest ookeanipõhja pagemisest.
Henry David Thoreu on üleolevalt maininud, et aeg pole muud kui jõgi, kust ma kala püüan. A mis siis, kui keskkonnasaaste on jõevee ära reostanud, kalad ära mürgitand ja su õnge otsa satub end jäätmetest täisõginud suur veeelukas, kes tirib su enda sinna sitasesse vette ja siis ole silmeni pasa sees ja triivi muudkui edasi ja edasi ja näed veel pealt, kuidas teisedki endasugused satuvad haikalade lõuge vahele otse su silme ees ja enda ja teiste päästmiseks ei saa teha mitte kui midagi ja reostus muudkui aina süveneb ja süveneb kuni lõpuks harjutakse sellega nii ära, et enam ei pilgutata silmigi ja puhas vesi kui selline on mingi ebamäärane vanainimeste jura.

lk 123.
Inimkond kordab ikka ja jälle neidsamu tempe. Seda nutma ja naermaajavat mängu. Neidsamu tundeid ja kiindumusi. Neidsamu ihasid, mille täitmine ei saa kasu tuua. Katseid ikka ja jälle neidsamu karjeid ja kirgi rinnust viimseni välja mängida ja ära raisata. On siin mingi positiivne bilanss üldse võimalik? On see kirgede möll täiesti kasutu? Seal mängus on ju ka ülevate eesmärkide energia. Ainult üks haukumine, sisisemine, ahvivadin ja sülitamine. Ometi on olnud aegu, kus armastus elu suureks arhitektiks osutub. On ju? Isegi rumalusest võib mõnikord saada suurte tegude särav taust. Aga need nõrkused ja kroonilised haigused? Kas neid saab üldse parandada? Mida saab parandada? Korratusi ümber korraldada, ümber orkesteerida, seda saab. Aga parandada? absurd! Nimetagem patt haiguseks ja kohe asuvad valgustatud tohtrid seda haigust likvideerima. Ja siis ei jää teadusmeestel, filosoofidel ja tarkadel inimestel, kes hakkavad asjast ikka selgemini ja selgemini aru saama, enam muud üle, kui paluda lahutust kõikidest nendest inimlikest staatustest. Ja siis sööstavad nad minema, Kuu peale oma lendavate lülijalgsete rakettidega.