Eile õhtu oli mul au näha filmi Debora Vaarandist ja tema ajast. Hulk kirjandusteadlasi heietasid minevikumälestusi Vaarandist ja arutleti isegi, et kas Vaarandi oli õnnelik inimene ja et kas ta ikka kindlalt teadvustas endale, millises ajalooperioodis ta elas, nu see kommunismi värk ja puha ja et miks ta 40ndal parteisse astus ja et miks ta 70ndatel ei kirjutand alla avalikule protestikirjale, mille koostasid tollased Eesti NSV kultuuritegelased.

Ma mõtlen siin, et mul on väga vedanud, et see NSV Liidu teema on must kaarega mööda läind ja et ma olen sattunud elama just tänapäeva, mil võin olla õnnelik, vaba ja laisk. Aamen.