Täna oli imelik tööpäev, mitte ühtegi patsienti ei käinud ja ma lugesin ühe hingetõmbega läbi Perruchoti Toulouse - Lautreci eluloo esimese osa. Kui Claudiuse lugu oli õel, napakatest intrigantidest, siis lugu Toulouse - Lautrecist on soe, südamlik, kurb ja kuradima kütkestav.

lk67.
Naljatades ja naerdes kaob Lautrec Montmartre´i tänavatele. Sealsete tänavatüdrukute ja tumedate tüüpide hulgas liigub kõiksugu veidrikke ja pätte, kes elatuvad ei tea millest, päevavargaid, läbikukkunud luuletajaid, anarhiste, laia kaabuga kunstijüngreid, seansi ootel igavlevaid modelle(pühapäeviti peetakse Pigalle´il purskkaevu ümber modellilaata), vaesuses virelevaid sitsiillasi, kes maalilised räbalad seljas, paluvad jumalakeeli armuandi, napollannasid, kes on niisama meelsasti nõus end müüma kui madonnapildile modelliks olema, küll liiga ilusaid poisse liiga keha ümber liibuvates pükstes, küll Sappho kalduvustega üksildasi naisi..see on paariate üksmeelne maailm, igaüks on seal vigane kas füüsiliselt või moraalselt, ent kus isiksus on avaldunud vabamalt ja otsekohesemalt kui mujal - hoolimatult, häbitumalt ja ehtsamalt.

ahh! ja kui ma üle 100 aasta hiljem sessamas linnaosas käisin ühel augustikuu pärastlõunal, siis turistide hordid ummistasid noid kitsukesi tänavaid, möödunud aegade hiilgusest oli alles vaid Sacre-Coeuri kirik ja ta müürilt avanev võimas vaade Pariisi linnale ja mööda Montmartre mäge kirikuni kulgevad madalaastmelised kivitrepid.

Igastahes, taas kord on mul käsil raamat, mida lugedes läen täiesti liimist lahti ja sees hakkab valus...