Imelik, kunagi oli Maarjas kõik jummalast ok, noja, detsembris, kui ma iga päev aint kolmeni tööl. a siis jaanuaris peale kooli lõppu hakkasid kuhjuma 12 tunnised päevad teineteise otsa ja viimane tööpäev oli pungil tusatsevatest ja kiirustavatest arstidest, opihaigete viimisest opiblokki ja nende tagasitoomisest osakonda, ühest õnnestunud veenivere võtmisest ja teisest ebaõnnestunud kanüülipanekust, kolleegist, kes seepärast mupeale vihastus nii, et terve pärastlõuna keeldus suhtlemast, opiinstrumentide pesemisest ja pakendamisest, hmh, ma võtsin ühe kruvikeeraja kolmeks osaks lahti, et see jama ilusti ära dessida ja kuna järgmisel hetkel tuli mul mingi olulisem töö vahele, siis põetaja hakkas kruvikeerajat kokkupanema, ta ei saanud sellega hakkama ja pakendas kruvikeeraja ülejäänd osa teiste instrumentidega ehk siis valesse pakendisse ja pani selle pakendi rahulikult autoklaavi steriliseerima ja kui osakonnajuhataja hakkas esmaspäevaseks opiks asju kokku korjama, leidis ta valesti kokkupandud kruvikeeraja, ta kohe uuris välja, et kes ja kus see instrument lahti harutati ja et kui sidumistoas, siis järelikult see kolmas puudujääv osa peab olema sidumistoas ja mu teine kolleeg ja põetaja otsisid terve sidumistoa instrumentide sahtlid läbi sellal kui ma assisteerisin teist arsti sünnimärgi eemaldamisel, kõik marutasid ja osakonnajuhataja oli juba lootust kaotamas ja hakkas minema opisaali, arvates, et äkki see puudujääv julla on sinnajäänud, aga tegelikult ta oli autoklaavis kõik see aeg ja ma algul ei saanud üldse pihta, mida nii paaniliselt otsiti, ja kui oleks keegi mind informeerinud, siis ma ilmselt oleksin kohe autoklaavile mõelnud, aga okei..... kui instrumendid ära said steriliseeritud ja sünnimärk eemaldatud, siis ma võtsin need pakendid rahulikult autoklaavist välja ja andsin niisama rahulikult kruvikeeraja puudujääva julla osakonnajuhatajale, kes ohkas kergendatult ja mõnuga, põetaja tunnistas süü omaks ja sünnimärk sai samuti eemaldatud ja töökohta puhastades viskasin minema ka sünnimärgi, mis pidanuks minema uuringuks:P :S sidumistoale lisandus ka kolmas marutav arst, kes ei olnud teadlik eelmisel päeval sissetulnud haigla haigest, arst ise käib meil osakonnas iga päev umbes kaks tundi, tehes oma vajalikud asjad ära ja siis paneb ruttu minema, reedel õenduspäevikuid kontrollides avastasime, et üks haige on ikka arsti poolt läbi vaatamata, helistasime arstile, kes oli juba kesklinna poole teel, kutsusime ta tagasi, ta oli kohutavalt tusane ja ta võttis endale vabaduse seda tusameelt väljendada patsienti juuresolekul, ometigi, arstid peaksid automaatselt teadma, kui neile tuleb patsient statsionaari...niih ja nii me jälle saime vastu päid ja jalgu ja üleüldse ja niikuinii, lõpuks kukkus kell seitse õhtul 29ndal aprillil ja mu Maarjamõisa põli lõppeskii ja iseenda ja ka võimalike järeltulevate põlvede jaoks on viimne haiglatööpäev jäädvustatud blogiraamatusse.

Seoses selle meeletu 29nda aprilli sündmustega olin laubaomkul voodis pikali ja unemati hoidis mind nii tugevalt kaisus, et talinasseminekust ei tuld mitte miskit välja, lisaks teatas Erlessagi, et ta ei tule ja kuna meil oli kahepeale ülesanne, siis ma ausalt öeldes ei viitsind mõelda edasi, kuidas ma peaksin seda ülesannet üksi ellu viima...mnjah, ma oleksin pidanud geeemmi teadvustama oma mittetulekust, aga khm, reedeõhta olin ma läbi mis läbi ja lauba suhtlesin peamiselt unematiga... ja noh nii ta siis läkski...

Laubaõhta nägin ära Tänapäeva Apocalypsise, narkouimas kontrollimatult automaate kasutavad usa sõdurid, vietnamlased, kes surevad mõttetult vägivaldsesse surma, neid litsutakse laiaks kui kärbseid, külad purustatakse, metsat põletatakse ja on võimutsemas sihitu julmus, sest inimesedvist ikkagi armastavad verd ja mürtsu ja pauku, nad nagu elasid end nii välja või...a soundtrack oli viimase peal, Doorsi"the End" kõlas kestvalt läbi filmi ja vahepeal mulle näis nagu film ise olekski hoopis the Endi video. Ja nii ma siis pugisin filmi kõrvale oma liitrist mangojäätist ja ikkagi pidin külmast kange keelega andma telefoni teel seletusi talinasse mittetuleku kohta.

Pühapäeval ma viisin oma kõige ootamatuma projekti ellu ja kolisin. Annelinnast välja kesklinnale märksa lähemale. Mu toa rõdult on näha Tigutorni, Emajõe ärikeskust, Vanemuiset, kaupsi....ja parim kakao ja parim jäätisekoks jäävad must nüüd kõigest 15 minuti kaugusele, kui nii hästi hästi laisalt jalutada, käed niisama taskus, ja kuidas ma saan neid mitte süüa, kui nad nii lähedal on ja Cygnus on korterikaaslasena ülemõistuse rahulik ja okk.

Esmaspäeval kolimine jätkus. Maarjamõisast Nahakliinikusse. Olen oma officit sisustand ja küüntelihvimist õppind ja hommikuti lausa et seitsemni põõnand. Ja eesti keel on naljakas keel. Jutustasin Annule, et inimeste jalad on ikka nii käest ära läinud. Vot nii siis.