Armastuslaul Bobby Longile on film inimestest, kes söövad vanu konservipurkide lõppe koos viinaga, nad istuvad suvel kuuma päikese all katkistes tugitoolides tolmustes aedades, neil pole kuhugi kiiret ja rahapuudusel müüvad nad ära oma vanad autoloksud ja on nõus sõitma trammiga. Nad ehivad kuusepuid endakirjutatud lugude katkilõigatud käsikirjadega, võtavad külalisi vastu hommikumantlis ja ehivad sedasama hommikumantlit pidulikematel puhkudel lipsuga, uimerdavad ühes ja samas külapubis, kus suupilli puhub üks ja seesama karvik.

Nii hea oli taas kord Bobby Longi näha...mu dekadentsi, ilusatesilmadegapoiste ja ScarlettJohansoni ja bluusiannus...