Tööke on mind sihikindlalt endasse haaranud nii, et sellest on saanudki peamine prioriteet. Kellakuuesed ärkamised on jätkuvalt jubedad ja kui veel mitu päeva järjest olla õhtal seitsmeni Maarjamõisas, siis..mm...tekib rutiin ja väsimus, mis paneb mind eksima isegi nendes elementaarsetes igapäevaasjades, rääkimata nõmedatest apsakatest, mida ma teen pea iga päev ja ma kahtlustan, et olen oma lollustega juba nii mõnedki välja vihastanud, rääkimata iseendast. Kollektiiv on jätkuvalt tore, aga ma ise saan iga päevaga enda kohta nii mõndagi teada ja lissalt raske on olla tolerantne oma tobeduste suhtes, kui ma ausalt püüan olla tublim. Ei, ma ei ütleks, et ma hakkama ei saaks, lissalt mul on raskusi. a eks see ole vist iga alguse puhul nii.

Homme kooli lõpetamisele Vanemuise kontserdisaalis.