Tööeluke on tore küll, a see võtab mult mu kogu energia ja kurnab nii läbi, et vabadel hetkedel ma tõeliselt mõistan oma unesooja voodi ja paksu vatiteki ja oma enda kohvitassi (mis ainult kodus on) väärtust. Kella kuuesed ärkamised on hästi karmid ja ma ei kujuta ette, kuna tuleb see aeg, mil ma lõpuks sellega harjunud olen. Ja siis seitsmest seitsmeni tööl, jookse ja mässa nii ambukate kui ka osakonna patsientidega (sest ma ikkagi olen seal tööl, mitte kohvil:P), jälgi steriilsust ja seda, et õigetel kellaegadel õigetes kogustes õiged rohud õigetele patsientidele antud saaksid, põe oma biopsiakandikute pärast ja kannata ära närvihaige arsti tänitamine, et mis, kas sa oled maalt pärit või, et ei tea, et kõva suulae biopsia jaoks läheb alati vaja raspaatorit:P Jah just nii mult üks kirurg küsis patsiendi juuresolekul, kui ma ei pannud talle õigel ajal valmis raspaatorit, sest juhendis polnud seda kirjas, ja ma veel katan kandikuid juhendite järgi, biopsiaid on erinevaid liike ja erinevate biopsiate jaoks on vaja mõnevõrra erinevaid tööriistu, mida nimelt, seda peab siis ALATI ENNEM protseduuri üle täpsustama, mitte protseduuri ajal paaniliselt otsima hakkama:P noh, ja nii need õppetunnid tulevad:P
Meil osakonnas üks Armeeniast pärit meesterahvas, tal on kõige suuuremad pruunimad silmad, mida ma oma näinud olen, ja tüüp ise kleebib mulle külge nii mis kole ja põetajatel on minu turvamisega tegemist:P

Siuke trall väsitab nädalalõpuks niiiiiiiiiiiiiiiii ää, et nädalavahel ma ausalt ei suuda pidusse minna, seal varahommikuni jaurata...pigem ma eelistan soojas vannis lebotada, edasi minna oma armsasse voodisse paksu vatiteki alla koos hea raamatuga. Olen lugema hakanud Robert Gravesi "Mina, Claudius". Antiikrooma julmade ja suurejooneliste kavatsustega vaprad ja ilusad metsikult ajuvabas suheterägastikus, lugu sellest, kuidas inimesed kehtestasid iseennast 2000 aastat tagasi. Need praeguse aja tööl nähvamised on täielik lapsemäng selle kõrval, mida antiikroomas võimul olevad tegelased pidid üle elama:P

Hakkasin ükspäev orgunnima oma üritust ühel tulevasel nädalavahel (koolilõpetamise tähistamine mind ikkagi tuimaks ei jäta) ja saatsin mõningaid messe laiali, et piisava ajavaruga ette teatada või nii...ja nuh, see, et vastust tagasi ei saadetud, natuke solvas küll:P :S okei, isegi, kui oma graafikut ei anna painutada või mis iganes, siis nagu ikka ka sellest võiks teada anda ju, või mis (A)? Ma saatsin küll oma paranoilise armukese ära puhkusele, kuid tal on nagu miski kuues meel või hästi head telepaatia võimed ja ta kohe on platsis, kui ma hakkan millegi või kellegi peale mõtlema ja ta viib mu niikaugele, et ma teen jälle omad neetud järeldused, et ahah, vastu messi ei saada, järelikult pole oluline:P
Okei, ma olen nüüd selle endast välja saanud, kergem on küll, aga muretum siiski mitte:P

Tegelt ma vihkan kaugenemist ammustest tuttavatest, mis minusse puutub, siis mittesuhtlemine ei too kaasa võõrandumist, vaid see suurendab teie väärtust....