Naljakas oli olla sellesama rahvaga Vanemuise Kontserdisaalis aktusel, kellega kord sai praktilise eksami eel ühikakoridoris närveldatud. Queeni "We are the champions" oli taustaks, kui kontserdisaali sisse kõndisime ja pärast tunnistuste kätteandmist Tõnis Mägi laulis oma igihaljast Koitu. A ega ma lõplikult pole aru saand, et kool tõesti läbi, see kõik on kuidagi ääretult kummaline, mingi segu tühjusest, nostalgiast, kergendusest, nukrusest ja "kas tõesti" tundmustest. Tänud kõigile, kes võtsid hiljem vaevaks tulla õnnitlema, te olete nii toredad.

Ja nüüd siis aint töö ja töö ja siukse tempoga, et blogimine tuleb kõne alla aint vabadel päevadel:P :S : Õnneks mul läheb paremini, kolmapäeval oli sidumistoas viis lõikust, millest viimane lõppes õhtul peale kuute, seesama arst eemaldas tarkusehambaid, kes mind kord maakaks sõimas:P, ei nurisend sel päeval mitte üldse kohe, ju siis tal olid kõik õiged instrumendid käepärast õigel hetkel ja ma olin tal abis päris üksi (y).

Kolmapäev oli veel ses mõttes ajalooline päev, et abiõe koht Stomas suleti ja pärisõe koht avati ja nüüd algab siis eristazööriprogramm ja alates märtsikuust ma töötangi üksi päris õena:

Eile tuli meile üks ratastoolis noor patsient, kes ei saanud käia ega rääkida, ta oli kukkund toolist ja oma ülemised hambad lahti löönd, need oli vaja traadiga igeme külge kinnitada ja traadi vahele siis plommitäidis, et traat emaili ei kahjustaks, neljakesi oli vaja teda kinni hoida ja täie jõuga, jamasime tema hammastega üks poolteist tundi, patsient röökis täiest hingest terve see aeg, tal suu oli koguaeg verd täis ja lisaks ta oksendas ja ma pidin aspireerima ja aspiraatoriga ei võinud tal neid lahtisi hambaid puutuda, mida arst ise oli traadi jaoks ühepikkuseks paika pand ja lisaks kõigele oli patsient epileptik ja kui tal oleks epilepsiahoog veel peale tulnud, siis ma küll ei tea, mis saanud oleks. Õnneks läks kõik hästi ja arst ise oli nii kindlakäeline ja laheda olemisega, ajas patsiendiga veel vahepeal juttu, noormees, kui eesti vabariik on otsustanud sulle hambad suhu panna, siis nii peab sündima, küll keskerakond maksab ja hiljem me ütleme kõik koos, et tehtud.

Nii, mis siis veel...ahhaa..teate, mis oli PARIM valentinipäevakingitus? Kati, kellega on meil seljataga umbes kahekümneaastapikkune sõprus, pani mulle sõbrapäeva hilisõhtul selga oma tuttuue tsiklitagi, mustast nahast, lukkudega ja puha, ütles, et ma tean, et sa oled lapsepõlvest alates endale siukest tahtnud, täna on õige päev see sulle anda:D
Tagi oli poodijätmiseks liiga ahvatlev, esialgsele omanikule oli see siiski naa naatukene kitsas ja mulle seega täpselt sobiv:D
Oijahh, kuidas unistused vahel ka siiski täituvad:D mai või:D ja milline imetlusväärne ja südantsoojendav lõpp lõikusterohkele tööpäevale:D