Pole vahet, kas olla 8 tundi tööl või 12, hommikuti alati kell kuus üles ja reedeõhtaks on sel teatavad tagajärjed. Unemati tikub ligi ka. Enamasti olen ma ta vastu võtnud ja ta on mind lahkelt, kuid kindla käega viind oma maailma, kus igasugused teistsugused asjad lihtsalt juhtuvad, muudkui vaata ja imesta. Imelik on see, et näiteks mina oma öiseid seiklusi kirja panna ei saa, nad on niivõrd seosetud ja ajuvabad, et jube, a Annu teinekord helistab varahommikuti ja jutustab oma seiklustest, kui ta on miskit väga raputavat läbi elanud ...mmm...viimati sündis laps, kes keeldus tissi võtmast, beebi ütles emme süles selgelt oma emmele, et mina ei võta seda elevandi tilli suuruseks veninud nibu suhu, irw....aga okei,mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid, et....tahaks...noh, täiesti uut algust. Stomas juba varsti viis kuud, kuid hommikuste kellakuueste tõusmistega pole ikka ära harjund, ja terve elu nii räigelt vara ärgata oleks üleliia karm....ja ma olen mõtlema hakanud, et kuidas oleks eluke siis, kui tööke kulgeks kindlatel päevadel kindlatel kellaaegadel ilma selle haigla graafikujamata, ilma öövalveteta, et kui oleks oma kindel office, kus saaks asjatada täiesti iseseisvalt, kellegist sõltumata, kui nüüd siis arst välja arvata....hmmm...ja üleüldse tahaks veel millegagi tegeleda pärast tööd, kasvõi trenniga, aga kui õhtul seitsmeni Maarjas rahmeldada, siis see kurnab nii läbi , et ainus, mis mind peale tööd huvitab, on mu voodi....üleüldse....eluke peaks ikkagi andma rohkem energiat, mitte vastupidi, eks...hmm...ma justkui mingi vampiiri otsa oleks sattund....ja kõigevähem meeldivad need päevad, kui migreen algab ja kui ketoprofeeni ei ole käepärast...võeh. Aga homne hommik on ees ja see saab olema ääretult pikk ja ääretult laisk...elagu laupäevad! ja juhus, mis võimaldas graafikus selle nädalavahe vabaks:P