Sel tunnil, kui pidin jüriöö larbile minema Kassinurmele, oli väljas vihmasadu juba alanud, ja otse loomulikult pidi kõigele lisaks ka mul peas aia olema ja sees öäkk...mai või...ma ei mõista, miks alati mu organism mulle otsustavalt ei ütleb, kui on plaanis minna kuhugi üritusele:( eriti valus variant oli kord sügisel, kui Deivi plaanis Muhumaale minekut ja haaras mu kampa ja terve septembri tegime ettevalmistusi, broneerimised ja toit ja mida selga panna jne ja siis kui oli vaja tõesti ära minna, olin ma komadega kööga:S tolgi hommikul ärgates tagus peas nagu mõni raske haamer nii nagu tänagi. Kõige õudsam on tõsiasi,et ma olen vist ketoprofeenidele ka juba immuunseks muutund, pean neid nüüd mitmekordselt sisse võtma,enne kui nad natukenegi tagumisele leevendust toovad, sees jääb ikka keerama...

Terve päev muudkui sajab ja sajab. Cygnus pani kah Elvasse DDle, ja äkkisaabunud vaikust ja üksindust kasutan ära Claudiuse heaks, äkki saan täna tema looga ühele poole, siis pole päevake täiesti peesse läind.