Seal Georg Otsa filmis oli ju kolhoos Uus elu.
mõelge, kui ta oleks olnud Uus õlu.))

ent ma mõtlesin ka ühe kolhoosinime välja, täiesti asjalik, muidugi inglise keeles, ent selle eest temaatiline, Special Red.
njämm.

Mul külmkapis on Alexander, mitte curu isiklikult, vaid õlle.

Lugesin oma eelmist posti ja selle sissekande peale tsiteerin klassikuid:

"aga sellistel puhkudel lastakse vaadist head ja paremat või nagu vanasti öeldi: juhhei, keskpõrandale kokku!"

Umberto Eco"Baudolino" lk 165.

see oli kolmapäeva õhtul, kui ma läbi lumesaju tulin kodu poole. kuna lumi sadas otse vastu nägu, olin sunnitud maha vaatama ja mida enam ma kõndisin, seda enam ma märkasin kuivõrd pehme ja kohev ja valge on äsja mahasadanud lumi. korraga tuli nii hea tunne kontidesse, rõõmustasin äsjaalanud puhkuse üle, rõõmustasin tõsiasja pärast, et mul ei ole vähki ja et mu ühelgi kullakesel pole mingit tõsist haigust, et mul on kõik jõulukingid olemas ja et mul on maailma usaldusväärseim mees. nii ma siis sumpasin õnnelikult lumes ja hüppasin lumme ning mängisin iseendaga lumesõda, et meelde tuletada, et lumi on tegelikult külm ja märg, aga kui ma lund paljaste kätega pihku võtsin, muutusid hiljem käedki soojaks ja koju jõudes olin õnnelik, et jaladki jäid kuivaks ja nii ma siis rõõmustasin oma alpide üle ja et varsti tuleb priit külla. jai!lumi!jõulud!talv!armastus! ja see kõik on mu elus olemas!

ja praegu on mul seda teksti eriti hea kirjutada, sest äsja lahenes üks arusaamatus minu ja mu kõige kallima kullakese vahel. need on tõe´poolest ilusad jõulud!:)

Eilegi sai aega veedetud Tähtveres ja ma kelgutasin ja enam polnud üldse jube ja pärast mõnulesime Illegaardis ja pärast olin Priiduga ja vaatasime Eesti esimest värvifilmi" Valgus Koortis" ja Priit heietas, kuidas selle filmi saatel on hea viskit rüübata kohe siis,kui Stalini pilt kaadrisse ilmub ja nii siis oligi, et Priit lahendas oma viskit Stalinit nähes ja mina elasin metsavendadele kaasa.

Tänasest mul algab puhkus kuni 4nda jaanuarini.

Rahulikke ja südantsoojendavaid pühi kõikidele ja meeleolukat aastavahetust:)

Talv algas eile sampusepudeli avamisega Toomel ja Maarika hüppas ja kargas ja karjus: "Talv, talv, talv". Talveliuigusid lasime ka suurte kilede peal, mida Erkki oli kaasa tassinud. Kelgutamisega alustasid muidugi Erkki ja Maarika, minul tuli selline kramp sisse, et endalgi oli veider, aga ma tõesti lihtsalt ei saanud, kohe mitte kuidagi. Kusjuures kummaline, sest Norras meeldis mulle kelgutada väga ja seal ma snowtuubisin ka ja isegi selg ees ja see oli tõeline adrelaks, pean mainima.
Kassitoome nõlvad tundusid järsud olevat:P Meenus sõit Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse, kui ma bussipõrandal värisesin, sellal kui teised kõik rõõmsalt vaateid ja kõrguseid filmisid:P Lõpuks võtsin julguse kokku ja otsisin endale kõike ohutuma väljanägemisega väikse künka, et kasvõi tunnetust kättegi saada. Hiigelkõrgete kassitoome mägede tippude otsa ronimisega oli samuti raskusi, lõpuks pakkusid mulle abi väikesed poisid, nii kümneaastased, kes teatasid, et neil on väga sefid saapad, ja üks ägedate saabaste omanik tuligi mulle poolele teele mäkke vastu ja aitas mind üles:D Lõpuks ma ukerdasin oma künka otsa ja pärast sampusejoomist ja julguse kokkuvõtmist tegin oma esimese liu:P Maarika ja Erkki kelgutasid vahepeal küll põlvili, küll selili, küll kõhuli, küll selg ees ja tagurpidi. Kui juba proffkelgutajatel oli Toome järskudest nõlvadest küllalt, liikusime edasi, kus oli laugemad laskumised ja Erkki teatas, et kui ma ka nüüd oma julguse kokku võtan ja mäest alla lasen, olen kõva mutt:D Mul kulus muidugi sisseelamise aeg ära, mägi niiväga järsk ei tundunud, aga ma kindlalt uskusin, et midagi on, mis teeb asja ettearvamatuks, sest mitmed kelgutajad käisid käna:P Meie lähedusse ilmus paarike ja tüdruk oli samuti niivõrd ähmis ja pabinas ja kui ta lõpuks oma kelguga tegi teise liu, siis ta käiski ümber ja sõitis üle oma käe...tüdruk oli põlvili lumes ja ta peigmees ei jõudnud teda ära nunnutada. kantseldas nagu väikest last ja seda oli hiiglama armas kaeda:) Muuseas, needsamad ägedate saabastega posid ilmusid ka meie nõlvade juurde ja üritasid oma kilega alla sõita, mis eriti ei libisenud ja Erkki andis neile ühe meie kiledest ja tegi neile hoogu ja poisid sõitsid ja lumi lendles nende ümber. Ja lõpuks, kui olin sisse elanud ja jõudu ja julgust kogunud, tegin omagi liu ja pold häda midagi.
Mida õhtu edasi, seda enam näpistas külm tuul sõrmi ja varbaid ja põsedki punaseks ja kui ta näpistused juba liiga tugevaks muutusid, korjasime oma kodinad kokku ja Erkki Love Machine sõidutas meid kodu poole.
Nii ägedat talve algust pole ammu olnud:)

Eile käisime kinos Avatari vaatamas. Seda sorti film, mille visuaalne külg rabab täiega, loo sisu oli nagu ta oli, ent minu jaoks väga emotsionaalne ja nii ma siis olin enamuse aja filmist pisarates ja Leino ja Kaie naersid ja Erkki nuuskas nina ja Priit istus sügavas rahus mu kõrval:P
Lõpupoole, kui oli koloneli ja peategelase vaheline heitlus, istusin pingsalt, surusin käsi vastu oma reisi, selg ettepoole sirutatult, nägu pisaratest märg ega julgenud hingatagi ega jõudnud ära oodata, millal lõpuks kolonel oma otsa leiab:P ma ei kujuta ettegi, mis oleks saanud minust siis, kui oleksime algse plaani järgi läinud Tallinna vaatama Avatari 3Dna:P oijahh.

Pärast olime Leino pool ja jõime hõõgveini ja sõime pitsat ja kena lõpp oli nädalavahetusel:)

Ilusat talve algust :)

Tahan ära mainida, et esmaspäeval vaatasime Priiduga seda ja üldsegi ei tekkinud tunnet, et ajast ja arust või vanamoodne asi või midagi taolist. Üllatavalt kaasahaarav lugu, millesse oli kerge sisse elada. Priit virises, et viisakas kõnepruuk olla liiga ülepakutud. A miks peaksid stiilselt riietatud ja keskmisest intelligentsemad inimesed rääkima labaselt ja vigaselt ja ebaviisakalt :P Igaljuhul Casablanca meeldis mulle ja soovitan seda teile, viib mõtted ja unistused teise ajastusse ja paneb õhkama:) Arvan, et kui peaksite mäletama Remarqi raamatut Lissaboni öö, ja kui see teile meeldis, siis meeldib ka Casablanca, ehkki film on märksa positiivsem ja lootusrikkam.

Nädalavahetus algas siis Tarkovski õhtuga, vähemalt ühe filmi saime reedel ära vaadatud, laup möödus üleüldise peomeeleolu all, ristisime Erkki Fordi Love Machiniks ja kingime sinna jõuluks külaisteraamatu, Ahja jõe ürgorus lõkkeplatsi grillisime ja see olin eine talvevalguses, päev lõppes Illukas vennaskonna peol ja pühapäev oli lihtsalt puhkepäev mõttepausiga ja mina ja Kaie oleme nüüdsest Kaimar:)

Alates tänasest õhtast kuni pühapäevani on meil siis Tarkovski pidu, slaavi köök ja muud sinna juurde kuuluvad lisandid.
Ootusärevus on:D

Nõukogude Liidus anti 60-ndatel välja (põhiliselt naistele) koduse majapidamise kohta õpetuslik raamat. Rõhutused raamatu autori poolt.

Katkend sellest raamatust:

"...Te peate meeles pidama, et mehe töölt saabumise ajaks tuleb ette valmistuda iga päev. Valmistage ette lapsed, peske nad puhtaks, kammige ja riietage nad puhastesse, pidulikesse rõivastesse. Lapsed peavad rivistuma ja tervitama isa, kui ta siseneb uksest. Selleks puhuks ise pange ette puhas põll ja üritage(!!!) ennast kaunistada - näiteks siduge juustesse pael.
Mehega vestlusse ärge laskuge, teadke, et ta on väga väsinud ja et tal on vaja iga päev minna tööle teie nimel - vaikides söötke ta kõht täis ja alles siis, kui ta on lehe läbi lugenud, võite proovida temaga rääkida."

Samas raamatus on ka osa "Soovitused meestele":

"Peale suguakti oma naisega te peate tal lubama minna vannituppa, kuid järgi
minna ei ole vaja. Laske tal olla omaette. Võibolla ta tahab nutta."

Sellest nädalast on päris tihe filmivaatamise nädal kujunenud. Priit näitas mulle seda ja seda. Siis ma sattusin esmaspäeva õhtul juhuslikult üle hulga aja teleka ette ja veetsin õhtu seda vaadates. Muuseas, mis mulle neist kolmest kõige rohkem meeldis? Arvate, et A good Year? Mulle kui vanale romantikule:P äkää:D Hoopistükkis esimene mainitud, The good and the bad and the ugly. Ma poleks elus arvanud, et ma võiksin nautida mingit vesterni, kus paugutatakse püssi ja kus mehed ajavad teineteist taga üle preeriate ja kaljumägede, aga ülla ülla, üllatusin positiivselt. Nautisin loodusvõtteid, maastike vaheldumist, ma lausa tundsin omal nahal preeriatuult puhumas:P Minumeelest on see üks seda tüüpi film, mis tuletab meelde, kuidas kord elati ja aeti omi asju lageda taeva all, kapates hobusega päikeseloojangule vastu või mindi jala läbi kõrbe linnast linnani, ka 70 miili oli täiesti käidav teekond:P kuidas magati lõkketule valgel ja elati mugavusteta, millega me kõik oleme tänapäeval harjunud.
ja neist kolmest avaldas kõige vähem muljet A good year. Minu jaoks lääge film, ma ei elanud kaasa ega uskunud seda, mida ma näen.
Erkki ja Kaiega vaatasime kolmapäeval ära selle. Kurb film oli. Ent seda sorti lugu, mis jätab lõpu lahtiseks ja iga vaataja saab kasutada oma fantaasiat.
Nädalavahetus on tulemas, ei tea mis filme Priit mulle seekord näitab:P
Järgmisel nädalavahetusel harime ennast Tarkovskiga. Pärast Antikristuse vaatamist arvasin, et nüüd oleks vaja ilmtingimata tutvuda ka Tarkovski loominguga ja see on meil kavas järgmisest reedest, tuleb pikem peatumine Maarika pool, tuleb reede ja laupäevaõhtu slaavi söökide ja viina ja Tarkovski filmidega. Priidul on sess. nuuks.

ja ma püüan lugeda ka. Pärast Roosi nime oli Eco tuhin, nüüd on ülelugemisel Baudolino. Esimest korda lugesin seda Norrast tagasi tulles, ent jäi miskipärast poolikuks. Nüüd kohe tundsin, et olen selle raamatu jaoks valmis ja rändasin Baudolino maailma. ma armastan Baudolino ajaloo tõlgendust:D
Eilse päeva saart ma ei suutnud lugeda, seal polnud kübetki Eco iroonilist huumorit, mida ma samuti nii väga armastan. vähemalt 50 esimesel leheküljel ma ei tundnud seda ja loobusin.

Eile me Kaiega planisime algselt koju jääda ja peale filmi prantsuse keelde süveneda ja pärast filmi vaatamist otsustasime, et enne prantsuse keele õppimist vaja ilmtingimata üks väike jalutuskäik teha, suundusime siis entusiastlikult sügisöö vihmasesse pimedusse, Vanemuises oli ball, seisime üle tee TÜ Ramsi lähedal ja vaatasime Vanemuise kontserdisaali säravasse aknasse, kus võis näha õhtukleitides naisi ja ülikondades mehi, muigasime seda pidu ja pillerkaart nähes ja suundusime edasi UGsse õhtuteele. Olles teega ühel pool, jätkasime oma jalutuskäiku, jätkus ka vihmasadu, raekoja kell lõi südaöötundi, meie muudkui jutustasime ja jalutasime ja vihma muudkui sadas ja nii rahulik ja täiuslik oli kõik ja seest läheb nii soojaks kui eilset jalutuskäiku vihmas meenutan.