esmaspäev, juuni 29, 2009

Laupäeval ma siiski ei sattund Kallastele, vaid võtsin oma möliseva Manna ja sattusime hoopistükkis Vapramäe matkarajale. Ja kuidas me esimese asjana kohe kohvitama hakkasime ja piknikku pidasime, sisse elasime:D ja kuidas me siis lihtsalt jaurasime metsas ja siis ma nägin neid nummerdatud poste, kus oli number ja väike jutuke ja Manna nägi puid, mis olid kaunistatud triipudega ja siis me ühendasime need omavahel ära ja hakkasime otsima veel triibulisi puid ja nummerdatud poste:D Tahtsime jõuda nr 22 juurde, kus pidi olema muinasaegne matmispaik, ringikujuline, Jaagupi kalmistu III - V sajand eksju. Kogu matkaraja pikkuseks pidi olema 10 km ja me arutasime, et kas 10 km üks ots ja edasi tagasi 20 ja panime vaimu valmis ka veel ühe 10 km jaoks siis:d Soe, niiske ja peaaegu et magus õhk tegi uimaseks, mina loivasin rahulikult, Manna oli äksi täis ja sportis ees, minu matkahüüuks sai öko rulz ja Manna jauras muudkui, et lets get naked, miks, keegi ei tea. A äge oli kõmpida, vahvad olid metsalagendikud ja Hundikurgu nimeline koht ja kõikjal kasvavad sõnajalad ja sinised ja kollased lilled ja metsmaasud olid õites. Pärast kahetunnist kõmpimist ilma pausita olime lõpuks nr 16 juures ja eriti õnnelikud, arvasime, et varsti näemegi Jaagupi kalmistut ja siis läksime uuesti triibuliste puude järgi ja keerasime vasakule ja jõudsime miski suure kruusatee peale ja Manna arvas juba, et uus lõkkekoht ja et teeme ilmselt kohvipausi ja siis selgus hoopis, et olime tagasi posti juures nr 1, kust algas meie kuulsusrikas retk maa ja mere taha:P Nagu nii suur hämming valdas ja saime aru, et see rada on ringikujuline ja üleüldsegi. Kalmistu leidmisrõõm jääb järgmiseks korraks. Hilisem piknik kulus ära ja jaurasime edasi juba maanteel, bussi oodates. Bussipeatuses oli loomade varjupaiga teadaanne leitud koerte kohta ja mind ärritas kohutavalt, et tropid olid muidugi sildi lollakalt katki rebinud, nii et telefoninumbrid olid arusaamatud. Mis rahval viga on, et sellistes asjadest ei hoolita?
Õhtul kodus lugesin lõpuni Avaloni udude kolmanda raamatu ja alustasin neljandaga. Ja siis tulid juba külalised ja panin kullakesed Mamma Miat vaatama.
Pühapäeval jalutasime Kaiega Emajõe ääres ja siis ilmus Priit kh oma firma suvepäevadelt tagasi. Uhh...just SIUKESTE kokkusaamiste nimel nagu eile oli, tasub küll nädalavahed eraldi veeta:)

reede, juuni 26, 2009

Homme Kallastele. Ma ei jõua ära oodata, kuna lõpuks Peipsi kaldal raamatut loen. Ja ööd on veel valged...ohjah:D
Efka nüüd kindlasti muigab, et romantiku värk:D ou well:D Selleeest on mul vägagi realistlik kaaslanna, kes on niivõrd kahe jalaga maa peal kuivõrd mina hõljun pilvedes:P Niiet kõik on tasakaalus.

neljapäev, juuni 25, 2009

Leedopäev sisaldas karvikuid, kesvamärjukest, grillimist ja halbu filme. Massaraks! Teel Elvasse tuli bussiraadiost Boriss Lehtsaar, me Priiduga tantsisime ja laulsime kaasa, peomeeleolu missugune no, tagasiteel Elvast Tartusse noortel nolkidel mängis kõvasti vene träna ja sellest tuli küll ainult peavalu. Ent kõik olid nii äravajunud nägudega ja ma mõtlesin, et peaks äkki keefiri bussi ringile saatma :D 24 juuni hommikul oli Tartu pea inimtühi linn ja mõnus oli kahekesi uimerdada ja teatud veekogude ääres prääkse vaadata.

teisipäev, juuni 23, 2009

Mai saa ööunele kobida, sest VH1hes on niivõrd hea muss, et :D Queen ja Sinead O Connor ja The Smashing Pumpkins ja just siuksel kellaajal on hea näiteks koristada ja vetsupotti küürida just siukse mussi taustal. Külalised on käinud mitu päeva järjest ja pärastlõunauinakud on pikad ja magusad ja keegi ei kobise. Üksielamise mõnud.

Mannat ma tahaksin tervitada ka. Nii on:D

Sade laulab, et Love is stronger than pride. Mina laulan hoopis, et Love is stronger than crime. Nii on.

esmaspäev, juuni 22, 2009

Ahvin Xeli;)

Marii tähendab kibedat

ou well:P

reede, juuni 19, 2009

Saingi Avaloni esimese osa lõpuni loetud. Mnjaa. Seal oli mõningaid häid ütlemisi, mis mulle meelde jäid, näiteks, et kui mees ei suuda hoida oma naise head tahet ja truudust, siis ta ei väärigi seda või et mehed on nagu imikud, kes vahivad ainult naise kummis rinda või et naise valatud pisaratest ei jää kogu maailmale mitte ühtegi plekki või et mitte ühelegi naisele ei meeldi teada saada oma mehe tegudest turuplatsil.
Ent Gweni ma jätkuvalt ei kannata, Morgaine´i armastan tema sisemise küpsuse ja välimise jaheduse ja vägagi käänulise saatuse pärast, Arthurist ma ei saa ikka aru, minumeelest ta on lihtsalt vabameelne, pigem on Lancelet kahtlasem, Kevin meeldib mulle, tema liha on nõder, ent vaim mitte üldse nii nõder, väemalt oli ilus, et ta Morgaine´i aramstas ja selle naise hinge terveks tegi. Taliesin on neutraalne tüüp, kes pole ei hea ega halb, vaid ta lihtsalt on, nagu pikk vana jäme tammepuu, mis alatasa olemas on olnud ja mille jõulise võrestiku varju tulevad istuma igat sorti inimesed kogu maailmas. Igraine oli alguses võimas ja aukartustäratav, ent ma pettusin nii temas kui ka Utheris, kui nad koosolles oma druiidiusust loobusid, aga olid ju Nägemused need, mis neid kokku viisid? Morgause ja Lot olid täpselt paar parajaid, kes hoolimata oma liiderlikkusest elasid siiski ülimalt ausat abielu, kuna kumbki ei varjanud teineteise eest oma nõrkusi ja väemalt Morgause ei pidanud oma mehe tegudest kuulma turuplatsil. Väemalt nii mulle tundub asjade üle järgi mõeldes. Gwen oli neist igaljuhul palju hullem, palju silmakirjalikum, totaalne usuhull, pidades ennast veelgi kõvemaks kristlaseks kui Jeesus ise, ta tundis alatasa oma tegude pärast süüd ja sellepärast ma teda ei kannatagi. Viviane on meeleheitlik tegelane oma karmide plaanidega, aga kas ükski riigivalitseja suudaks olla rahus, teades, et tema riigi mõjuvõim on hääbumas?
Tõstan pokaali ja löön kokku tühjusega ja alustan Avaloni udude teise osaga.

Sildid:

kolmapäev, juuni 17, 2009

Avaloni udude esimene osa läheneb lõpule. Mida edasi, seda meeleheitlikum ja julmem lugu on ja ma pole kindel, kas olen võimeline end lõpusündmustest läbi närima, sest ma ju ikka pean lugema raamatuid nii, et samastan ennast tegelastega ja tõmban paralleele oma elukesega eksole. See kurnab täiega, aga tuimalt lugeda ma ka ei oska.
Ma ei kannata Arthuri abikaasat Gwenhywari. Ta on nii pealetükkiv oma kristlusega ja mind alati jahmatab, kui pöördesse ajavad teda kõik muud mittekristlikud sümbolid. Lisaks on ta Morgaine suhtes nii ülekohtune, pidades teda isekaks, kui too Arthuri kantsist minema pani oma eraelu täieliku perssekukkumise pärast. Ent mitte keegi ple seal niipalju häda ja viletsust üle elanud kui Morgaine ja igaüks, kes oleks olnud tema olukorras, oleks ilmselt samuti uttu tõmmanud. Gwen võis tegelikult ka lihtsalt kade olla, ega temalgi elu Arthuri juures kerge ei olnud, ja ilmselt tema suurim salajasim soov oli, et võtta Lancelet ja...selle asemel oli tal kohustus oma mehe juurde jääda ja temalt laps saada, et kuningriigil oleks pärija. Priit ütles hiljuti, et Arthur oli biseksuaal, aga mina ei loe seda küll kuskilt välja, pigem on ta ju hoopis viljatu või vähemalt ta ei suuda last teha Gwenile. Pigem tundub Lancelet siuke kahtlane, edev ja kekats. Kas Arthur needis end ära tol ööl, kui ta süütuse kaotas Morgainile ja lubas teda elu lõpuni armastada ja mäletada ja Morgaine jäi ju otsekohe lapseootele...ja oleks Morgaine kuidagi taibanud oma poega Arthurile sokutada, kuidagi nii, et ei riivaks kellegi au...mnjaa. Gweni pidevat enesesüüdistust oma abielu lapsetuse ja salajase Lance´i kire pärast ei kannata ma kah, ta oleks palju talutavam, kui ta oleks mingi otsuse oma peas nende kahe mehe vahel ära langetanud ja siis enesekindlaks jäänd, aga Gwen vist on sisemiselt ebakindel, ainult oma ristiusule ta toetub, aga seegi rohkem piitsutab teda, kui lohutab. Usk peaks andma ju jõudu ja lootust, mitte lootusetust ja hirmu?
Kõige kõige rohkem elan ma kaasa Morgainile, ta on mulle kõige hingelähedasem, ja ma väga tahaks, et vähemalt tema leiaks ükskord oma rahu. Võibolla temapärast ma seda edasi loengi, ma ikka pean teada saama, kuidas tal läheb.
Njah, erilised õnneseened ei ole seal küll mittekeegi, sest nad ei tegutse oma tahte järgi, vaid teevad kõike ju oma kuningriigi ja jumalate hüvanguks nii, et täidavad alati kellegi plaane. Siuksed etturid on nad.

Sildid:

laupäev, juuni 13, 2009

Ilusat 13ndat.

Hihi.

Seda üminat ümisedes oleme oi kui palju kordi Pirolt kodupoole keksind:D või siis kodupoolt Pirole. või rokiklubisse. või UGsse. või vastupidi. Prr:D

Brainlesside terviseks.

Sildid:

teisipäev, juuni 09, 2009

Ja õnn on esmaspäevaõhtuses õlledes ja pelmeenides ja...

:)

esmaspäev, juuni 08, 2009

See eluparim tunne on, kui raamat saab läbiloetud. Ma nii kaifin seda, just pärast viimast lehekülge, siis ohkan mõnuga, pea on elamustest paks veel ja mõtted viibivad raamatumaailma juures. Minu üks armastatuim elumõnu.
Priit ikka poetab oma lemmikraamatuid mu öökapile, nüüd loen Avaloni udusid, hea uneeelne lugemine on (y). Ja ma kah teen vahetuskaupa ja sokutan talle taskusse Kerouaci, Marquezi, Eco ja Wintersoni.
armastus käib raamatute kaudu:D


vahva

Sildid:

teisipäev, juuni 02, 2009

Eileõhtul sain lõpuks läbi loetud Lovecrafti Charles Dexter Wardi juhtumi. Kuni loo keskpaigani ma olin võrdlemisi ükskõikne, ent kui nad hakkasid nõiajahti tegema tollele vanale nõiale, siis muutus asi huvitavaks ja viimastel lehekülgedel oli väljakannatamatult kõhe. Wardist on päris huvitav lugeda, ent taolise loo sees ma ei tahaks olla absoluudselt. Jätkuvalt tunnen aint kaasa säärastele üksikutele tüüpidele ega mõista, miks nad kopitavad keldrisügavustes ja tegelevad okultismiga, sellal kui võiks ju pigem head seltskonda, toitu ja veini nautida mõnes looduskaunis paigas. A kui hauatagune maailm kaalus Charlesi arvates üles kõik muud lõbud, siis olgu, see oli tema enda isiklik valik. Ehkki ma ei mõista teda. Tal oli oma vanematega väga vedanud, kes olid nii taktitundelised ja delikaatsed ja lasid tal tegeleda oma ekstravagantsete hobidega. A no liigne tolerants ei too ka kunagi kellegile kasu ja kui nad vbl oleksid oma pojale karmimalt peale käratanud ja üritand ta tagasi elule meelitada, siis nad vbl poleks temast ilma jäänd.
Lovecraft kirjutab üksindusest kui millestki painajalikust ja kurnasvast. Valitsev meeleolu on sünge ja üksildlane ja asjade käik tekitab judinaid. Ent tema stiilis on midagi tabamatut, mis mulle meeldib, vbl on asi üleüldises nukruses, antiigihõngus.

Täna võtsin ette oma lemmikkirjaniku Jeanette Wintersoni raamatu "Taak". Winterson kirjutab üksindusest teistmoodi kui Lovecraft, ta on sellise keelekasutusega, mis mul alati aukartusest külmavärinaid tekitab, tema lugusid on hea lugeda ja nende lugude sees ma tahaksin alati olla.
Wintersoni Heraklesele ma sain pihta, ta oli praalija, lihtsameelne tüüp, kes ise endale hukatuse tõi, sest suur tükk ajab ju alati suu lõhki. Ent Atlase loos oli miskit, mida ma ei jaga. Just asjade lõpplahendus tekitas küsimusi. Atlase karistus oli mõttetu ja julm. Ta lõpuks hakkas sellele vastu ja vabastas enda ja nägi imestusega, et...kõik on nii nagu ikka on olnud, maailm püsib ilma tematagi omal kohal. Kas atlase loo lõpp oli lihtsalt unistus või võimalikkus, mida saab tegelikkusesse üle kanda? No eks elus on kahte sorti riste, ühed, mida inimesed kannavad vabatahtlikult, armastusega ja teised, mis on õlule sattunud segastel asjaoludel ja osutuvad julmaks ja piinavaks ning vast igaüks peabki oma ristid ise üle vaatama ja asjatud koormad välja heitma. Aaa, aga äkki oli Atlase point selles, et igaüks peaks ise oma saatuse kujundama, nii vabatahtlikult ja sujuvalt, mitte kellegi otsuse pärast kannatama. Rohkem enda eest seismist ja oma õnne eest võitlemist. Atlase viga vist oligi see, et ta allus kurjale Zeusile, äkki oleks ta pidanud hoopis jumalatelt lepitust paluma. või siis lihtsalt ise pganedusse minema. Samas Zeusi eest põgenemine võis ka võimatu olla tegelt. A ikkagi. Pigem juba surra siis enda eest võideldes kui niisama kellegi otsuse pärast kannatades. Ja miks Atlase tütred nii kasutuks osutusid ja oma isa ei aidanud välja. Oli alles perekond, Atlas ise ju nii suurepärane ja pikaldlane ja heausklik tüüp oli (oi nagu mu oma meeski:D)

Sildid: