Jeanette Wintersoni "Kirg" kingiti sünnipäevaks ja ma lugesin selle raamatu sel nädalavahetusel üle, sest et ma olen see kuu niigi Wintersoni maailmas, lisaks on Priit olnud haige terve nädal ja nii ma olengi õhtuti peamiselt omaette ja loen.
Kires jutustatatakse Henrist ja Villanelle, inimestest, kes on leidnud teineteist liiga hilja ja ühest kummalisest mängust, mis haaras neid mõlemaid. Selles mängus on reeglid ainult teoreetilised, ent kui mäng käima läheb, ei pea tihtipeale miski paika. Asjaosalistel on vabad käed ja täielik omavoli ega ole teada, kuhu mängimine paisata võib. Kui ei vea, võib mäng saatuslikuks saada, see võib viia teise maailma otsa ja olukordadeni, mida ei osatud uneski näha. Ent kuna selles mängus osaletakse tavaliselt omal vabal tahtel, siis ei kahetseta juhtunut. See tõsiasi ongi võibolla ainus kindel asi selles omamoodi mängus. Mängijad pole kunagi kohustatud teineteisele vastama samaga, sest kõigil on õigus teha omi valikuid ja omi eelistusi, isegi siis, kui see võib tunduda julma, alatu, isekana. Siin mängus võib kas iseennast leida või kaotada, võib teist leida ja teist kaotada, mitte miski pole kindel ja kõik on võimalik. Ent osalejad ei unusta mängu kunagi, mängijad ei unusta teineteist kunagi, olgu lõpp ükskõik milline.
Nii vist võiks kirjeldada mängu, mille nimi on Armastus. See pole mõeldud kindlasti nõrkadele, kes usuvad, et elus peab kõik kindel olema, mugavatele ja laiskadele, kes ei viitsi ega julge anda endast midagi või neile,kes ei taha riskida.
Villanelle jäi mulle raamatu lõpuni mõistatuseks, ta oli lootusetult armund inimesse, kes ei vastanud tema armastusele kunagi sama pühalikult ja andunult, ja ma ei tea, kas ta tegelikult hindaski üleüldse Henrit, kes loovutas tema pärast oma vabaduse ja tappis Villanelle vastiku abikaasa, andes Villanellele tema igatsetud vabaduse. Sellist inimest, kes tapab sinu eest ja istub sinu eest kinni, ei jäeta ju hullumajja, isegi siis, kui pakud talle põgenemisvõimalust ja ta keeldub kaasa tulemast? isegi siis, kui ta keeldub pikemat aega kaasa tulemast? Või ta austas Henri valikut? Sest tegelikult ta ju tegi omalt poolt kõik, et meest päästa. Ent mulle näis, et ta andis liiga ruttu alla. Kas ta raviarsti poleks saanud saata Henri juurde, mõistes, et mees hakkab segi minema?
Henrist mul oli lihtsalt kahju, tema saatus oli julm, ent mind lohutas ainult teadmine, et ta oli vaba inimene, ta oli vaba juba siis, kui ta otsustas Napoleoni sõjaväest lahkuda ja elada elu, kus tal oleks õigus teha ise omi vigu. Kui ta ainult oleks ette aimanud, kuhu tema vead ta viisid. Mõelge, tüüp oli 8 aastat sõjaväes ega tapnud sõjas kedagi ja ta mõistus jäi terveks, ent niipea, kui ta Villanelle nägi, armus Henrigi lootusetult ja see naine võttis mehe mõistuse ja südame ja viis ta võõrale maale ja mees ei näinud enam kunagi oma kodumaad ja perekonda ja oli tundmatutes paikades lummuses tundmatutest asjadest ja tundmatust inimesest, ent ma usun, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest tal oli mitu korda võimalus tagasi pöördumiseks, koju pöördumiseks, aga tema otsustas jääda. kangekaelselt ja jonnakalt.
Ent kui teile meeldivad mitte just õnneliku lõpuga poeetilised lood, siis Kirg on midagi, mida ma soovitan soojalt.

Meie esiisad. Meie omaksed. Tulevikku ennustatakse mineviku pealt ja tulevik on võimalik ainult tänu minevikule. Ilma mineviku ja tulevikuta on olevik poolik. Kogu aeg on igavesti kohal ja nii on kogu aeg meie. Nõnda pole unustamisel mingit mõtet, kogu mõte on unistamises. Nõndamoodi saab olevik rikkaks. Täielikuks.

Jeanette Winterson, "Kirg", lk 72.

Minu kõige esimesena loetud Wintersoni raamat "Kirg" lõppes järgnevalt: Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Uhh, ihukarvad tõusevad püsti, nii paljutõotav ja põnev ja miskit, mis pidas täiesti paika. Aitähh nende salapäraste ja omanäoliste lugude eest ja aitähh Tuletornipidamise eest.

Reedel nägin ära Roosi nime filmiversiooni ja mulle ei pakkunud see film mingeid mõtteid ega emotsioone, millest hiljem kirjutada, jättis täiesti tuimaks, pigem ärritas oma pinnapealisusega ja raamatu sündmused olid seal niiii katkendlikult esitatud ja mitmed tegelased olid välja jäetud nagu noor Uppsala Benno ja kiriku abt ja vend Dolcinost polnud seal sõnagi, ometigi raamatus sosistasid temast mungad kogu aeg. Nõretavaid hetki oli ka, näiteks lihtrahva mäss inkvisiitori vastu ja inkvisiitori hukk ja kuidas armunud Adso palvetas Neitsi Maarja poole, et too tema armastatud tüdruku tuleriidalt päästaks ja nii see tüdruk jäi ellu ja tuli Adsot saatma, kui too kloostrist lahkus, raamatus pold ei midagi taolist, ei lihtrahva mässu ega tüdruku pääsemist, ja raamatus hukkus inkvisiitori asemel hoopis abt, kes omaenda kirikus lõksu jäi. oeh, okei. No eks filmitegija tajus Eco lugu hoopis omamoodi ja nii ühest loost sündiski teine, ent mulle isiklikult meeldis raamat rohkem.
Laupäeval läksin maale, tegin hapukoore- õunakooki, vihtlesin ja leilitasin saunas ja pärast sauna lugesin oma lemmikkirjanikku Wintersoni Apelsine. Loen, et lugu Apelsinidest võiks olla kõige esimene raamat, mida Wintersoni loomingust lugeda. Mul oli viimane. 11. klassis lugesin Kirge , siis sel aastal avastasin Wintersoni uuesti, lugedesTuletornipidamisest, millesse ma kõrvuni armusin, Kehale kirjutatud ajas pigem närvi, sest mind ärritas peategelane, kuna ta käsu peale lahkus oma armastatu kõrvalt ja uneles temast üksinduses edasi. No oli samas aru saada, et ta armastas ja puha, ent minu silmis oli kõvem tegija see, kelle kõrvalt lahkuti, sest tema otsis hiljem peategelase üles ja tuli tema kõrvale tagasi ja andestas ja mõistis kõik. Ent mis siis, kui ta ei oleks pöördunud?
Taak võttis ka hingetuks oma atmosfääri ja tegelaste saatusega, soovitan soojalt Taaki lugeda inimestele, kes on oma elus näiteks ristteel ega tea kuhupoole minna ega tea, millest või kellest valiku langetamisel lähtuda, kas iseendast või teistest.
Ja nüüd siis viimasena ongi jäänud Apelsinid. See raamat kirjutati 24. aastase Wintersoni poolt, kes elas Londonis veel romantilist boheemlaselu ja avaldas selle kirjastuses, mis ei olnud korrupeerunud. Apelsinid on ühe inimese suureks saamise lugu, mille vahele on põimutud muinasjutud ja üht teist Suurbritannia mütoloogiast. Samuti on see lugu täiuslikkuse otsimisest. Minu jaoks vähemalt. Peategelase maailm on täiesti meestevaba, üldse mehed on seal raamatus kõrvalised, neid ainult mainitakse, aga elu on ikka naiste vahel ja naiste ümber, ent mehi ei tehta seal maha ega midagi nagu Avaloni Ududes, nad on lihtsalt huviorbiidist väljas. Raamatu lõpus jäi ka minu jaoks palju lahtisi otsi, näiteks, et kas Jeanette andestas oma emale, kas ema andestas talle, võttes ta kodus vastu nii nagu midagi poleks olnudki, kas Jeanette jäigi koju või kas ta jätkas oma eneseotsingut. Raamatus kirjeldatud paduusklikke elu ajas hirmu nahka ja Priidul oleks kindlasti lõbus sellest lugeda(kui ma Priidule oma loetud raamatutest räägin, siis ta ikka muheleb, et oh sa mu väike kirjandusõpetaja:D)ma olen lihtsalt tänulik, et ma ei ole pidanud millegi taolisega kokku puutuma ja üleüldse, kuidas saab olla see usuasi inimlik, kui inimene ei saa jumalat uskudes olla tema ise, vaid ta peab maha salgama selle, keda ta armastab? see kogudusetöö meenutas ausalt öeldes Hitleri natsiaega, mil tema puhastas ühiskonda juutidest, niisamuti puhastati Wintersoni raamatus ühiskonda patustest, nii öelda uskmatutest, kõik pidid jumala oma ellu laskma ja kõik pidid alluma kindlatele normidele, või muidu!
Mina igaljuhul soovitan Apelsine lugeda, peategelane on mõnusalt meelekindel, vaatamata oma üleelamistele ja musta huumorit on palju.

Armastusega, teie kirjandusõpetaja:D

Patsiendid päriselt toovadki meile tööle iseküpsetatud sooja leiba, pirne ja jõhvikaid ja pohlamoosi. Ent kõige armsamad on mutikesed ja papid, kes annavad pihku väikese läti või vene sokolaadi, mis poes maksab umbes viis krooni või nii.
Hehe, mõelda vaid, et eelmine aasta lebotasin samal ajal Hispaanias. Vaba ja vallalise ja brünetina. Tutvusin marokolastest ja türklastest poepidajatega ja käisin nendega õhtustamas, sain hoida suurt anakondat kaelas, päris elus madu, kes lõhnas vanilje ja kala järgi:D ja rannas lasin endast nudistidel pilti teha, ent kobe ja lõbus mees oli:D.
Eksisin ära Arlesis, telefoniaku oli tühi ja Gabrielale helistada ei saanud ja seega hüppasin tänavatel ligi kõige ilusamatele meestele ja küsisin, kas neil on Nokia telefoni, aga kõigil oli ju Alcatel, lootsin, et äkki saan oma telefoni sim kaardi ära vahetatud kuskil laetud nokias, aga see plaan ei läind läbi, sest mitte üksi kohalik tel ei tunnistanud mu simi:P
Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse sõites läks süda pahaks. Prantsuse Püreneed meeldisid palju rohkem kui Itaalia alpid. Püreneed olid siuksed sõbralikumad ja muhedamad ja laugemad, ent Alpid kõrgusid pilvetesse ja nende mägiteedel ringi tiirutades tuli surmahirm naha vahele, ent nüüd ikka nii hea tunne on tagantjärgi mõelda, et need künkad on oma silmaga ära nähtud ja näpuga järgi katsutud.

Efkaga on hea poodides kolada, oskab teine värve soovitada ja puha ja Priidu maitset jagab paremini kui ma ise(y).
Go Eve!

Ongi 7 kuud brainlessidel.
ajee.
nigu niuhti võib üksainus silmapilk kivi paigast veeretada (Karl Ristikivi)

ilus lugu kah.

Every mile and every year for every one a little tear.
Time and Distance disappear
I cannot explain this.
Dear No, I will not even try.
From the deepest ocean To the highest peak,
Through the frontiers of your sleep.
Into the valley where we dare not speak,
To be by your side.

Magamisega on viimasel ajal nii, et ma alati ärkan üles kahe või kolme aeg öösel ja edaspidi on unenäod ebameeldivad või uni katkendlik ja rahutu. Eelmine öö möödus samasuguse skeemi järgi ja hommikupoole nägin vastikut und kooliajast, jäin enda teadmata hiljaks, pidin kaheksaks hommikul minema ja äkki oli kl 12, esimene loeng oli miskipärast matemaatikast ja see oli veel vene keeles, ent ma ei saanud oma koolikaaslastega läbi, nad miskipärast narrisid mind ja ma solvusin hingepõhjani ja panin sealt matemaatikast minema:P Huvitav õpetaja oli, siuke vanem karvik, ta istus kuskil pimikus ja luges tundi lindile ja siis seda linti kuulasid kõik õpilased klassiruumis, ma istusin tema kõrvale ja pomisesin läbi pisarate, et ma olen parem siin, et ma siis nii ka kuulan tundi ja üritan aru saada, aga ma ei taha oma koolikaaslaste juures olla:P Õpetaja lubas:P Peale matemaatikat oli kehaline kasvatus ja mul muidugi polnud võimlemisriideid kaasas, irw.
Kuskil poole seitsme ajal enne äratuskella helinat ma ärkan korraks veel ja unenäod haihtuvad ja siis magan raskelt kuni äratuskella helisemiseni, ent ärgates ma tavaliselt alati mäletan oma painajaid ja siis tahaks alati kõik kuradile saata ja tööle helistada, et jään haiguslehele, sest uni on nii raske ja magus ja voodist ülestõusmine tundub võimatu.
Ent täna hommikul oli eriti kergendav ärgata. kell oli 7, mitte 12, ma pold hilinenud ja venekeelne matemaatika ja õudsad koolikaaaslased ja kehaline kasvatus jäid õnneks uneilma.

Reedeõhtul läksin siis Katiga maale laupäevase peo asju valmis sättima. laupäeva pärast oli kontides ärevus, töönädalast oli väsimus. Kohale jõudes istusime siis köögis, Katike lobises muretult mu emaga juttu, mina vahtisin oma koogiretsepte ja tahtsin Priidu lemmikkoogil põhja valmis teha, sest koos täidisega peab see terve öö külmas olema. Kõrvus ikka veel Kati ja mu ema lobisemine, taigna retsept silme ees ja arvake, kas ma taignasse munakollase panin? Ent täidis õnnestus ja järgmisel päeval rabas pugiti seda nii, et vähe pold, olgugi, et põhi oli kivikõva:P Ema tegi kartulisalatit ka suure kuhja, mille ma unustasin loomulikult serveerida ja õunakook kadus laualt nii, et ma ise sain pühapäeva hommikul viimase tüki:D
Lembe kullake tõi küünlaaluse väikeste kandiliste küünaldega ja õhtul ma sättisin selle siis toas ära ja lasksin Priidul süüdata ja tema vaatas siis, et süütenöör on kuidagi eriti lühike ja otse loomulikult ma ju olin küünlad tagupridi alusele pannud. irw.
Teate, mis oli kõige hirmsam...kella nelja paiku hommikul istusime verandal,kuulasime vihma. Veranda katuselaterna juures oli üks suur ämblikuvõrk ja pirakas ämblik passis võrgu keskel.Korraga Maarika teatab, et üks liblikas olla võrku kinni jäänud. Liblikas rapsis tiibadega, ämblik oli võrgu teises otsas. Läksin siis kööki kääride järgi, ent Maarika röögatas, et juba ämblik on kohal, mina tormasin köögist kääridega, muidu nii passiivne ämblik oli äkki üle võrgu hüpanud ja kõndis siis oma koibadel sahmiva liblika juurde, mul käed värisesid, alguses tardusin, sest ämblik oli praktiliselt liblika kõrval, ent kogu oma jõudu ja kiirust kokku võttes tõstsin käe ja lõikasin liblika välja ja ämblik sööstis uskumatu kiirusega katuse alla varju ja liblikas pääses tema lõugade vahelt. jah ma tean, et segasin looduslikku valikut ja et liblikad kaua ei elagi ju, aga minu juuresolekul ei sööda minu silme all küll mitte kedagi elusalt. Mis see siis olgu! Hiljem olin mina sokis küll, värisesin naeruväärselt ja ahmisin õhku ja mõtlesin, et kas mu kass siis hüppab niisama jubedalt hiirte juurde, enne, kui ta nad hambusse haarab. Kiisu mul ju läks kolme paiku öösel ulale ja tuli üheksa ajal hommikul tagasi, olgugi, et vihma sadas. Kõik hiired toob ta koju ja paneb välisukse ette maha.

Hetkel olen omadega läbi. Isegi eilsel sõpradega koosveedetud õhtul tuli kontidesse säärane roidumus ja uni hiilis ligi, samas ka Erkki ja Leino ja Priit olid kuidagi vaiksed ja loiud, kõigil oli tihe päev seljataga. Õhtul enne magamajäämist ma kohe tundsin, et peaks peavalutableti ära võtma, lootsin, et vast puhaste linade vahel ja kaisus olles läheb hommikuks paremaks, aga äkää. Tänane hommik õnnistas mind migreeniga ja vastuvõttu tuli patsient, kellel polnud alalõuga ja lisaks oli tal parema rinna peal suur kobarjas kasvaja, mis oli nekrotiseerunud ja haavandunud. Mädahais on üks asi, millega ma iialgi ei harju, ja katsu sa siis inimesega rõõmsal näol tegeleda, kui ka su oma organism tigedalt fakki näitab. Jätkan halisemist. Kunagi augustikuus külastas meid patsient, kel oli vasak silm suu juurde alla vajunud, kuna silma kohal kasvas mühinal hiiglaslik tuumor, mis tervet tema näo struktuuri muutis või nii. ja ta oli 4 aastat sellega lihtsalt elanud ja leppinud, et silma kohal midagi toimub! nüüd sis oli arsti juurde tuld, kuna tundis, et see asi, mis tema silma kohal on, häirib silmanägemist.
ideeliselt ma ju peaksin olema töötand meditsiinis juba nii pikalt, et mind miski füüsiline ja vaimne defekt jne enam kõigutada ei tohiks, aga alati kui selliseid füüsiliselt muundunuid inimesi näen, siis see oleks justkui esimest korda.
Ma nii ootan nädalavahetust, mil on kavas oma tervete ja tugevate kullakestega rappa minna ja õhtul sauna. Värske õhk ja kosutav seltskond. Elagu!