Andresele suured siirad tänud eilse filmiõhtu eest. Nägime ära Rentslimiljonäri. Sedasorti film, mis ikka naha vahele poeb. Tõest ja õigusest, lapsepõlvest, elukooli õppetundidest ja armastusest, mis võidab kõik. Mulle meeldisid seigad India agulielust ja kui kolm marakratti ennastunustavalt prahiga mängisid. Lapsed olid kui pärdikud, kes kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades kõõlusid ja kui prussakad, kes enesekaitseks suutsid ka kõige pisemasse prakku ennast nihverdada.
Kui lähete Taj Mahalisse, siis igaks juhuks võtke kaasa mitu paari jalanõusid ja mitu rahakotti, millest osad võivad siis sealsed kohalikud tatikad tuuri panna:)
Meiesugused küünikud ootasid muidugi teistsugust lõppu filmile, no vanem vend oleksi võinud jääda sigatsema või nad kõik oleksid lihtsalt surma saanud või kui politsei poleks seda kutti välja lasnud, süüdistades teda edasi pettuses.
Mitte, et ma ei usuks saatusepöördeid ja ootamatult tabavat õnne, aga alati on ju ka kuskil mingi konks.
Õhtu jätkudes olin oma agulikoertega Pirol. Tegelesin tõsiselt röhatamiskunstiga, olin juba vahepeal päris uhke ja rahul järjepidevuse ja kestvuse üle ja siis Daleios teatas armastusväärselt ja leebe pilguga, et tema röhatas nii kui ta oli 6 aastane ja arvas ka, et on siis hästi äge:P
Priidul hakkas must kahju ja õpetas mind, mõnel edaspidisel õhtul võtan jätkukursused.

Nädalavahe oli hea. Reedeõhtu viis meid Maarika uude koju soolaleivale. Taaskord ilmnes tõsiasi, et minust ple mittemingit valetajat, isegi jokkerituuri võisin seekord vahele jätta Maarika lahkel loal:P
Laupäev viis Kassinurmele ja Jüriööle. Ma ei teagi, mida täpsemalt sellest ettevõtmisest jutustada, nii palju vägevaid hetki sisaldas see päev:D Kuidas Efka vedas meid kõigepealt Raadi juuresolevale maanteele, väites surmkindlalt, et see ollagi õige Jõgevale viiv maantee, kobisesin natuke vastu, aga kes mind ikka kuulab eksole:D lõpuks üks kena autojuht vihjas, et siit ei saa kohe mitte Jõgevale ja Efka uskus pigem teda kui mind:P Vantsisime siis oma kodinatega tagasi, vedelesime päikesepaistel ja ootasime taaskord linnaliinibusse, kl 6 õhtul olime lõpuks õigel maanteel, vaatasime, kuidas Gala kohe esimese auto peale sai. Varsti sõitis mööda Chloe ja oli nõus meist ainult ühe peale võtma, loobusime sellest lahkest pakkumisest ja hiljem arutasime, et miks me ei pannud Chloe autosse omi asju, et endil oleks tulek kergem. Lõpuks korjasid meid ja meie kodinad peale Uku vanem vend, kes isaga Kassinurme poole vurasid. Laagriplatsile jõudes kohe telk üles ja mängule. Meid nunnasid oli alguses kolm, mina õde Meduusa, õde Amanda ja õde Rutt oli meist kõigist noorim, karske ja siivas:D A tema sebis me seltskonda juurde ühe pagana, kes armulaua veini nimel hülgas peagi oma ketserliku maailmavaate. Viisime ta kõigepealt ristimisele. Vend Albert ristis ta vend Andreseks, ent varsti oli ta juba õde Andrea, siis õde Andres, mingi aja pärast paavst ja mängu lõppedes püha ema Teresa. Sellist kiiret arengut pold meist keegi varem näind:P
Sellal, kui ülejäänud rahvas üritas linnust kaitsta ja linnust vallutada, istusime me armulaual ja no, ühesõnaga fun oli. Mina külll rolli ei mänginud, olengi selline, kui elan end välja ihust ja hingest. Näppisin ja kiusasin õdesid Andrest ja Amandat, hullasin oma pimedas helendava jeesusega, unustasin kogu ülejäänud maailma ja olin lihtsalt õnnelik. Venna Alberti saatel ja õe Ruti juhatusel laulsime piiblilaule, sellal kui linnusest väljaspool hakkasid õige sõjakad hääled kostuma,(ilmselt vallutajate väed lähenesid) ent me oma hardas olekus ei pööranud välismaailma teguritele mitte mingisugust tähelepanugi. Ka lossiemanda pulmas olime,kus me ei laulnud, ent õde Amanda tegi püha pilti ja sõlmisime rahvaga tutvust.
Niiet linnuse vallutamise trall läks must kuidagi mööda, elektri äraminekut pidasingi asja juurde kuuluvaks. Eriti äge oli tähistaeva all istuda hiies ja kõrgusesse kiigata, ma ei mõista, miks me pidime küll nii vara magama minema, juba ennem keskööd, a ju siis unisus on nakkav. Ent ma pean ometigi kirjutama ka, kuidas Uku kl 2 öösel lihtsalt äkki telgist minema läks, hommikuks oli kadunud, oma asjad oli kõik telgiplatsile jätnud, telefoni vastu ei võtnud, kuidas me teda otsisime ja tema pärast pablasime ja kuidas me ta asjad raske südamega Kassinurmele jätsime Tartu sõites, sest ikka lootsime, et äkki ta magab õndsat und kuskil sooja mätta peal ja vbl ta ärgates igatseb omi asju taga, ja siis helistas tema vend ja teatas, et Uku on kodus Tartus ja magab:P
Ahjaa, Efka kirus hommikul mind, et mina surusin teda vastu telgiseina ja tema padja olla ära võtnud keset ööd, aga ometigi ma olen kindel, et ma mingi hetk küsisin, kas ma võin padja endale võtta, Efka muidugi lubas ja nii see läks. Ega ma siuke ple, et luba küsimata teiste asju himustan:D Vastu telgiäärt surumises süüdistame õde Andrest, sest tema vajus mingi hetk mulle selga, sest tal oli külm:P ja sealt see laine hakkaski.
Pühapäevaõhtul Kristile külla. Mnjaa, ma pole kunagi elus end oma sõprade peal välja elanud ja mind kurvastavad väga tujukad naised. A skorpionid ollagi vist sellised teravakeelelised. Mingi aja pärast kobisin Priidu juurde Pirole ja nii hea soe oli südames, et väemalt mõni on ikka muutumatult armastusväärne ja muhe :)
Efkaga on ka vägev koos olla, ta täidab energiaga ja ma pole teda kordagi näinud põdemas kasvõi näiteks mingite naiste või suhteasjade pärast. Respekt.
Lõbus oli pärapõrgusse hääletada, päikesepaistel tukkuda, uusi tutvusi korjata ja tähistaeva all istuda. Njah võõrsil hea, ent Pirol omade juures kõige parem. Aamen!

Eile oli tööl selline päev, et meil oli kaks vastuvõttu üheaegselt, sest üks arst haigestus ja teisele tuli ootamatult teade, et haige kolleegi patsiendid on talle ümber suunatud, sest ometigi ta oli registratuuri eelmisel päeval teatanud, et tema nende inimestega ei saa tegeleda oma vastuvõtu ajal. Niisiis meie ilus kolmetunnine vastuvõtt, mis pidi 13. 45 lõppema, lõppes hoopis pool neli ja selle aja jooksul tegelesime 40 inimesega. Vot nii.
Ent õhtune kandletund oli väga lahe, Helen õpetas mind kannelt häälestama, sain teada, kuidas klaveril paiknevad kandlekeeled ja tuletasime D ja G duuri meelde. Siukene unustusse viiv tegevus.

Ma ju olen alati mõelnud, et eelmises elus ma pidin olema keegi intrigant näiteks kuskil õukonnas, seest siiruviiruline ja pealt kullakarvaline, bitch, kes konkurente ja muidu ebasobivaid inimesi mürgitab armutult vm:d sellega seletasin endale oma varasemat ebaõnne ja nii. Eile UGs Priit hakkas rääkima, et tema lemmikajastu olla Louis XVI aeg, et talle meeldiks, kui ta oleks old tema õukonnas luuletaja, kes sulega küünlavalgel värsse kirjutab. Panime otsad kokku ja me olla kindlasti ka minevikus kohtund, Päikesekuninga õukonnas, tema luuletaja ja mina tema intrigandist armuke:D
a jah, onju äge esmaspäevaõhtu UGS veeta ja õlle kõrvale 1986nda aasta Edasit lugeda, kus kirjutati, et Lääne Euroopas olla 20 miljonit töötut ja et see toob kaasa sealse ühiskonna moraali langemise.

Nädalavahe viis Taevaskotta piknikule ja Erkki sünnale ja seejärel rappa. Valgemetsa rappa ja vaatetorni. Jõudsime päikeseloojangu ajaks, kuldne madal valgus oli laskunud ja kõikal valitses väärikas vaikus. Pärast mõningat kõndimist mööda laudteed jõudsime puhkepaigani, istusime palklaua taha, sünnipäevalaps võttis pokaalid ja joogipoolise kotist, rüüpasime Erkki ja selle võrratu, vaikse ja kuldse päikeseloojangu terviseks. Unistasime valjuhäälselt, niiväga tore oleks, kui meil õnnestuks maikuus üks rabamatka plaan ka ellu viia ja veeta üks nädalavahetus vaikuses, päikesetõusu ja päikeseloojangu saatel ja tähistaeva all.
Tagasi Tartu jõudes viis õhtu meid rokki, Ultima Thule ja Mockingbirdi konsale. Mockingus on kitarrist üks mu põhikooliaegne klassivend, lahe oli teist pärast kümneaastast pausi taas näha:d ehkki ma tunnistan et ma poleks uskund, et mind ära tuntakse. aga näe:P
ajee:)

Ja ma nii väga väga tahan jagada teiega tõsiasja, et eile leidsin ühest Tartu riidepoest maailma kõige armsama kollase kleidi:D Väiksed rohelised lilleõiekesed peal ja kaks taskut ees:D Õigemini Efka avastas selle ja näitas otsekohe mulle ja ma armusin kõrvuni sellesse, see kleit on täpselt meenutus õnnelikust ja siirast ja süütust maailmast, kus rohi on roheline ja taevas sinine ja suved soojad ja selged:D Nii positiivse energialaksu sain sest kleidist ja tuli hiilgav idee, et see on just Hard Rock laagri jaoks sobiv riideese, Efka vangutas murelikult pead ja arvas, et karvikud tulevad peksma andma ja veavad põõsasse veelgi hullematele tegudele, aga aga aga ma usun, et kui mu oma kallis karvik kõrval on, ei juhtu muga seal mittemidagi säärast:D jaiii:D Elagu suvi:)

Ikka soe tunne tekib südamesse, kui mure või lihtsalt rääkimist vajava asja korral on kohe mitu tähtsat kullakest, kes otsekohe appi lendavad ja toetavad nõu ja jõuga:D Ajee, tänks:D
Avastasin, et duum metal sobib mulle, Priit tõi laubavaõhtul hunniku plaate, olin eilaõhtul pärast muskadega Zavviskäiku üksi oma pimedas toas, kuulasin kinnisilmi muusikat ja olin õnnelik. Oeh, ma vist ei oskagi praegu millestki muust jahuda. Aint need mitmed ilusad hetked, head inimesed ja...shallalaa, päikest teile:)
ma olen täpselt nagu vaimustunud pubekas:P ohjah:D

Eile olin esimest korda elus Loitsu kontserdil rokiklubis. Jätsin Priidu lava ette tukka loopima, ise kobisin ohutusse kaugusesse, kus sain kogu tralli eemalt jälgida. Rahvas oli kirev, silma jäi Marilin Mansoni taoline tüüp, tal oli kaabu peas ja muu gooti look ja lõhkikäristatud nahkpüksid jalas. Tumedates nõiariietes paljajalgne tsikk tantsis ekstaatiliselt omas mullis, siis oli veel lesbipaar omas mullis ja palju turskeid kiilakaid oli kah kohale roninud. Loitsu muusika oli esmakordselt kuulates hästi maskulliine ja puha, sellest voogas sellist ürgset energiat.Plusspunkte nad teenisid mu silmis siis, kui tervitasid Priitu ja mängisid talle eraldi ühe loo:D
Ent nende soojendusbänd Nitrous sümpatiseerus rohkem, kuulsin neidki esmakordselt, ent nad olid kuulates kuidagi rohkem omad kui Loits.
Siuke väike subjektiivne ülevaade eilaõhtusest peost rokis.

Külm isane roomaja ja soe emane imetaja avasid eile Pirogovi kevadhooaja. Lihtsalt, et te teaksite:D

Olge musid.

Neljapäevaõhtul oli rokiklubis nii hia pidu, et vähe pld:) Tantsisime lava ees nagu üks mees kunagi. Noh lihtsalt siuke ilus õhtu, mil kõik oli õige ja paigas. Muusika, seltskond ja ja vist isegi mina ka.

Täna õhtu võtan oma kullakese ja sõbrad ja kui üks mees seame sammud rokikluppi Nirvana mälestusõhtule:)
Ma lihtsalt pidin oma ootusärevust jagama ja sellest hõiskama. Liblikatel on mu kõhus hea olla. Palju toitaineid ja nii:D