Hehe, kui Tallinn põleb, siis mõistlikud tartlased naudivad rahumeelselt mudamaadlust.

Lühike ülevaade Toulouse Lautreci elukesest, kui teid peaks huvitama kronoloogia ja muu asjalik kraam.
Sweetmani versioon vaja kah ette võtta, huvitav, kas ta on stiililt samasugune naivistlik romantik nagu oli Perruchot, kelle eestikeelne tõlge anti välja 80ndal aastal.

Henri Perruchot "Toulouse - Lautrec"
lk 128

Jõulu ajal ütlesid hollandlase Vincent van Goghi närvid lõplikult üles ja ta lõikas meeltesegaduses endal kõrva ära. Nüüd istub ta märatsejate kongis.
Las Lautrecile meenub mõnikord vana sõbra saatus? Kas ta seejuures ka iseendale mõtleb? Teda kurnav haigus kuulub selliste liiki, mis mõnikord pärast aastaid kestnud varajtud kulgu lõpevad kohutava õnnetusega. Kord vaatab Lautrec reproduktsiooni Andre Gilli maalist "Hullumeelne", millel on kujutatud hullusärgis võimetut ja heitunut meest, kes silmad õudusest pärani, võitleb hallutsinatsioonidega. See on viimane, mille Gill tegi enne lõplikku kokkuvarisemist, ta suri Charentoni vaimuhaiglas 1885. a. Lautrec silmitseb pilti ja lausub rahulikult: "Näed, mis meid kõiki ees ootab!"

Henri Perruchot "Toulouse -Lautrec"
lk 124- 125

Järgmisel päeval, laupäeval 5. oktoobril, kõlavad Montmartre´il fanfaarid. Pariisi meelelahutuse kungingas Joseph Oller kutsub kogu Pariisi peenemat seltskonda "Moulin Rouge" nimelise uue tantsusaali avaballile.
Umbes viiekümneaastase kataloonlase Olleri isa oli seikleja, kelllele tuli ühel ilusal hommikul pähe pöörane mõte lahkuda Hispaania pisilinnast ja minna Pariisi õnne katsuma. Seni pole poeg veel kordagi ebaõnne tunda saanud, kuid seekord ennustavad kõik läbikukkumist. Et rajada oma tantsusaali, lahkub Oller tõepoolest Pigalle´i platsilt ja Rochechouarti bulvarilt. Tema tuuliku kirevpunased tiivad pöörlevadBlanche´i väljaku lähedal, Clichy bulvar 90- seal kus asus nelja aasta eest lammutatud "La Reine Blanche". Meeletus!
Meeletus! Kuid õhtul tormab Pariisi suurilm määratud kohtumisele, et plaksutada kankaanitähtedele, kelleks on La Goulue ja Valentin le Desosse, Grille dÉugot ja Rayon dÓr (Kuldkiir), Marie Casse - Nez ja Mome Fromage (Marie Ninapurustaja ja Juustuplika). Aristokraadid, kunstnikud ja kirjanikud, vürst de Sagan. Aurelien Scholl, Elie de Talleyrand, Stevens, vürst Trubetskoi ja krahv Rochefoucauld vallutavad tohutu ja suure saali, mida gaasivalgustusega ramp, laelambid ja lühtrid täidavad päevase heledusega. Saal on ehitud lippudega ja üks üleni peeglitega kaetud sein laseb teda paista veelgi avaramana.
Publik ei tantsi, vaid käib vaatamas kankaani, mille pealt Oller ja Zidler kasu lõikavad. Vaheajal langevad ülierutatud mehed hõlpsasti saagiks naistele, kes rikastele meestele jahti peavad Naised, naised, naised! Sinisest, punasest, rohelisest, valgest ja kollasest satiinist pihikud jalutavad ringi, sagivad silindrid, viltkaabud ja kõvakübarad. On näha koguni nokamütse. "Kallim, kas sa teed mulle välja"? Kassikuld, kirev paraad, kõrgema klassi lõbumaja. Sampanjapudelite korgdid lendavad. Purjus vanamees tuigerdab ühe laua juurest teise juurde, lömmis torukübar peas, roosa kroogitud sukapael käes. Tõeline pidu. "Kas pole tore?...ah? Mis? Suurepärane!" - Montmartre´il on pidu!

Täna oli imelik tööpäev, mitte ühtegi patsienti ei käinud ja ma lugesin ühe hingetõmbega läbi Perruchoti Toulouse - Lautreci eluloo esimese osa. Kui Claudiuse lugu oli õel, napakatest intrigantidest, siis lugu Toulouse - Lautrecist on soe, südamlik, kurb ja kuradima kütkestav.

lk67.
Naljatades ja naerdes kaob Lautrec Montmartre´i tänavatele. Sealsete tänavatüdrukute ja tumedate tüüpide hulgas liigub kõiksugu veidrikke ja pätte, kes elatuvad ei tea millest, päevavargaid, läbikukkunud luuletajaid, anarhiste, laia kaabuga kunstijüngreid, seansi ootel igavlevaid modelle(pühapäeviti peetakse Pigalle´il purskkaevu ümber modellilaata), vaesuses virelevaid sitsiillasi, kes maalilised räbalad seljas, paluvad jumalakeeli armuandi, napollannasid, kes on niisama meelsasti nõus end müüma kui madonnapildile modelliks olema, küll liiga ilusaid poisse liiga keha ümber liibuvates pükstes, küll Sappho kalduvustega üksildasi naisi..see on paariate üksmeelne maailm, igaüks on seal vigane kas füüsiliselt või moraalselt, ent kus isiksus on avaldunud vabamalt ja otsekohesemalt kui mujal - hoolimatult, häbitumalt ja ehtsamalt.

ahh! ja kui ma üle 100 aasta hiljem sessamas linnaosas käisin ühel augustikuu pärastlõunal, siis turistide hordid ummistasid noid kitsukesi tänavaid, möödunud aegade hiilgusest oli alles vaid Sacre-Coeuri kirik ja ta müürilt avanev võimas vaade Pariisi linnale ja mööda Montmartre mäge kirikuni kulgevad madalaastmelised kivitrepid.

Igastahes, taas kord on mul käsil raamat, mida lugedes läen täiesti liimist lahti ja sees hakkab valus...

Robert Graves, "Mina, Claudius"

lk345
Caligula hoiatas mind, et ma enam Homerost ei tsiteeriks. "Homerost hinnatakse üle. Tahan lasta ta teosed kokku korjata ja ära põletada. Miks ei peaks ma Platoni filosoofilisi nõuandeid tegelikus elus arvestama? Kas oled lugenud tema teost "Riik"? Imetlusväärne väitlus. Platon soovitab hoida kõiki poeete väljaspool oma ideaalset riiki, ta ütleb, et nad kõik valetavad, ja nii see ka on. "
Küsisin: "Kas sina, püha majesteet, tahad põletada peale Homerose ka teiste poeetide teoseid?"
"Muidugi! Kõik, kes on üleliia kiita saanud. Alustan Vergiliusega. See on tuim vend. Tahab Homeros olla, aga ei tule toime."
"kas mõne ajalookirjutaja teosed ka?"
"jah, Liviuse omad. See veel tuimem. Tahab Vergilius olla, aga ei saa hakkama."



Nädalavahe on läbi ja Claudius on läbi ja just lugemine oligi see, millest ma terve talv puudust tundsin. Ma juba tean, mida järgmisena ette võtan, mu neetud eksistentsil on lõpuks ometi mingisugunegi mõte ja ma olen sõiduvees:D

Robert Graves "Mina, Claudius"

lk 170
Täringumängu põhiline seadus on järgmine: jumalad, välja arvatud juhul, kui neil on kellegi vastu vimma mõne muu asja pärast, lasevad võita alati sel, kes võidust kõige vähem hoolib. Niisiis ainuke tee täringumängus võita, kui sisendatakse endale tõelist igatsust kaotada.

lk174
Sõdurid on tõepoolest erakordne inimtõug. Nad on vintsked, kui kilbinahk, ebausklikud kui egiptlased ja sentimentaalsed kui sabiin vanaemad.

lk 234
Eriti kurjakuulutav oli minu meelest - kuigi ma ei teadnud isegi,miks mulle nii tundus - tugev kiindumus Livia ja Calligula vahel. Caligula käitus peamiselt kahel viisil, olles kas jultunud või lömitav. Oma ema, minu ema ja minu enda suhtes oli ta jultunud. Oma vanaisa, Rooma imperaatori Tiberiuse ja oma vanavanaema Livia ees aga lömitav. Livia puhul lisandus lömitamisele veel miski, mida oli raske väljendada. Ta oli peaaegu nagu Livia armastaja. Need polnud tavalised õrnussidemed, mis köidavad väikest poissi leebe vanavanaemaga, kuigi on tõsi seegi, et Caligula nägi kord suurt vaeva, kirjutades ära tundeküllaseid värsiridu Livia 75ndaks sünnipäevaks ja et Livia tegi Caligulale alatasa kingitusi. Arvan, et siin oli tegemist mõne nendevahelise inetu saladusega, kuid ma ei söanda väita, et see olnuks sündsusetu intiimvahekord 75 aastase naise ja 9 aastase poisi vahel.

Ühel ilusal päeval hakkasin taipama, miks Sejanus oli minu vast üha viisakam. Ta tegi ettepaneku, et tema tütar abielluks minu poja Drusilluisega. Olin selle abielu vastu kaastunde pärast tüdruku vastu, kes näis olevat ilus väike laps ja kes saanuks kindlasti õnnetuks Drusillusega, kes paistis muutuvat kord korralt üha suuremaks molkuseks. Kuid ma ei suutnud seda Sejanusele öelda. Ta märkas mu kõhklemisi ja tahtis teada, kas ma pean seda abielu oma perekonnaaule ebavääriliseks. Kogelesin ja vastasin, et seda kindlasti mitte. Sejanus käis mulle energiliselt peale, et selgitaksin oma kõhklust, ja tähendas, et kui mul on midagi mainitud abielu vastu, siis ta vabandab, kuid muidugi mõista tegi ta ettepaneku Tiberiuse soovitusel. Seepeale ütlesin mina, et kui Tiberius abielu soovib, olen rõõmuga valmis nõusolekut andma, minu kõhklus oli tingitud peamiselt sellest, et 4aastane tüdruk on ikka liiga noor kihlamiseks 13 aastase poisiga, kes saab 21. seks enne kui võib astuda seaduslikku abiellu, selleks ajaks võib ta olla mujal seotud. Sejanus naeratas ja ütles, et küllap olen suuteline hoidma poissi tagasi tõsistest üleannetustest.
Roomas tekitas teade, et Sejanus saab sugulaseks imperaatori perekonnaga, suurt ärevust. Mõni päev hiljem oli Drusillus surnud. Ta leiti põõsa tagant ühest Pompei linna aiast, kuhu ta ema oli ta külla kutsunud. Ta kurgust avastati väike pirn. Kui asja uurima hakati, selgus, et poissi oli nähtud aias pirne õhku loopimas ja neid suga püüdmast, ilma pikema jututa arvati tema surm õnnetusjuhutumite hulka. Kuid keegi seda ei uskunud. Oli selge, et Livia, kellelt ei küsitud nõu tema lapselapselapse abielu asjus, oli lasknud poisi surnuks kägistada ning toppida tapetule pirn kurku. Nagu komme taolistel puhkudel nõudis, mõisteti pirnipuu tapmises süüdi, kaevati juurtega välja ja põletati.

A see ka, et viimastel päevadel olen avastand, kuihead on redised:) neid ma krõmsputan mõnuga ikka mitu peotäit.

Sel tunnil, kui pidin jüriöö larbile minema Kassinurmele, oli väljas vihmasadu juba alanud, ja otse loomulikult pidi kõigele lisaks ka mul peas aia olema ja sees öäkk...mai või...ma ei mõista, miks alati mu organism mulle otsustavalt ei ütleb, kui on plaanis minna kuhugi üritusele:( eriti valus variant oli kord sügisel, kui Deivi plaanis Muhumaale minekut ja haaras mu kampa ja terve septembri tegime ettevalmistusi, broneerimised ja toit ja mida selga panna jne ja siis kui oli vaja tõesti ära minna, olin ma komadega kööga:S tolgi hommikul ärgates tagus peas nagu mõni raske haamer nii nagu tänagi. Kõige õudsam on tõsiasi,et ma olen vist ketoprofeenidele ka juba immuunseks muutund, pean neid nüüd mitmekordselt sisse võtma,enne kui nad natukenegi tagumisele leevendust toovad, sees jääb ikka keerama...

Terve päev muudkui sajab ja sajab. Cygnus pani kah Elvasse DDle, ja äkkisaabunud vaikust ja üksindust kasutan ära Claudiuse heaks, äkki saan täna tema looga ühele poole, siis pole päevake täiesti peesse läind.

Ülemus toob teinekord ka mõistlikke pabereid, täna kirjutasin alla uuele palgalepingule.

Ja jube mõnus on käia poodides ja raisata konto pea et tühjaks teadmisega, et uue kuu alguses pole see enam tühi ja saab jälle kreeme ja raamatuid omandada:)

A nädalavahetus oli ju kolm päeva tagasi ja ma tahtsin kirjutada sellest, sest see oli niivõrd ilus. Laupäeval olin maal, toimetasin aias, lõikusin vanu õunapuuoksi lõkke jaoks, päike paistis ja oma lemmiktunnil, kui varjud olid pikad ja läänetaevas õhetas, kõndisime isaga metsa kasemahla järgi, tagasi tulles oli saun juba valmis. Vihtlemine kuulub samuti nende maailma parimate tegevuste nimekirja.

Pühapäeval lugesin terve päev Claudiust. See raamat kummitab mind, ma kannan teda isegi tööl kaasas ja kui seal mõni vaba hetk on, siis ikka loen lehekülje või paar. Üritab olla ajalooline, antiikrooma paleeintriigidest, aegajalt kirjeldatakse ka veriseid lahinguid germaanlastega, a Graves on andnud neile kauge aja inimestele täiesti tänapäevased tegutsemismotiivid ja kõnepruugi. Kõigeägedam neist oli Postumus, noor kutt, monarhide perekonnast ja vabariikliku mõtlemislaadiga, hullult elavaloomuline, ihult ja hingelt vägedejuhataja, sest ta suutis sütitada inimesi ja temale alluti ja tal oli kombeks alati tõde valjult välja paisata ka ebasobilikes olukordades ja see sai talle lõpuks saatuslikuks.

Nüüd siia üks lõik, mis tõestab, et pole midagi uut päikese all.

Robert Graves "Mina, Claudius", lk 80.
Mäletan, et kuulsin kord pealt, kuidas kaks ema naisklienti rääkisid moodsast abielust, lähenedes sellele perekonnaema vaatevinklist. Nad arutlesid järgnevalt: mis kasu on naisel abielust? Moraal on tänapäeval nii lodev, et keegi enam abielu tõsiselt ei võta. Kindel on, et ainult vähesed vanamoelised meehd austavad abielu küllalt palju selleks, et tunda veel eelarvamusi juhul, kui nende naised sünnitaksid lapsi, kelle isaks on meeste endi sõbrad, ja ainult vähesed vanamoelised naised austavad meeste tundeid küllalt palju selleks, et olla väga ettevaatlikud ja püüda mitte rasestuda kellestki teisest kui oma mehest. Üldiselt on aga lugu nõnda, et iga nüüdisaegne korraliku välimusega naine võib magada iga mehega, kellega soovib. Kui naine abiellub ja siis oma mehest tüdineb, nagu tavaliselt juhtub, ning ihaldab endale teist meelelahutajat, võib sageli tulla tegemist abikaasa au või armukadedusega.
Abielu toob kaasa vaevalisi majapidamiskohustusi.
Ja mis puutub lastesse, siis kes neid tahab? Nad rikuvad emanda tervist ja takistavad lõbutsemist mitmeks kuuks enne sünnitamist, ja kuigi võetakse kohe alati amm, kulub aega, nne kui mahasaamise rängast vaevast kosutakse ja juhtub sageli, et pärast paari sünnitust kannatab emanda hea figuur.

Pühapäevapärastlõunal tuli kokkamistuhin ja ma Otsustasin teha Koogi. A kuna mul kui äsjakolinul pold mingeid vahustajaid käepärast, oli olukord veidike keeruline, sest enamikes retseptides peab ju suhkru ja munavalged tugevaks vahuks lööma jne. Peale mõningast otsimist leidsin õuna- kodujuustuvormi, kus pold vaja vispeldada ega miskit. Niisiis segasin paar muna, u klaasi suhkrut, kodujuustupaki, mõned supilusikatäied jahu ja väiksema paki kohvikoort. koorisin ka mõned õunad, tükeldasin need vormi (mille põhja määrisin eelnevalt võiga), õuntele kaneeli ja suhkrut, kõigepeale kodujuustusegu ja ahju ja 40 min pärast valmis oligi. Külma piimaga njämma:)

Esmaspäeval tuhin jätkus ja aeg oli kanasupiks. Võtsin broileifileed niipallu kui valmis pakis oli, siis kaussi tükeldasin ingveri, valasin juurde magushaput sojakastet, mul oli näiteks Pearl River Bridge "Sweet and sour sauce" ja ribadeks lõigatud broilerifilee kah hulka ja see kupatus seisis paigal pool tundi. Edasi õli pannile, kana pruuniks. Vahepeal keetsin juurde 1 liitri kanapuljongi puljongikuubikutest, pannilt pruun broiler potti kanapuljongi juurde, siis tükeldatud porgand ja kimp spagette ja kui viimased pehmed on, ongi supp valmis.

Mnjah, Angeelika Kangi "Süües terveks ja kauniks" oli väärt lugemine (A)

aa, ja see ka, et kohvi kõrval kuulub mu süda ka kiludele. Tallina kilud, Balti kilud...uhh......

/me kaob kööki!

Nojah, tegelt ma olen vist ikka liiga vana larpar, et oma mittetulemise mitteteadaandmist nii lapsikult ja kergelt välja vabandada. Nojah, süüdimatus vist ei kahane, vaid aastatega aint kasvab:S
Nojah, haigla ON energiavampiir ja kui seal juhtub vähe kehvem päev olema, siis tahaks selle kõige eest põgeneda vaikuse ja rahu maailma, telefon välja, unemati kohale ja tekk üle pea.Ma veel niivõrd roheline, et pole suuteline muud elu elama, kui tööl on pinged.

Imelik, kunagi oli Maarjas kõik jummalast ok, noja, detsembris, kui ma iga päev aint kolmeni tööl. a siis jaanuaris peale kooli lõppu hakkasid kuhjuma 12 tunnised päevad teineteise otsa ja viimane tööpäev oli pungil tusatsevatest ja kiirustavatest arstidest, opihaigete viimisest opiblokki ja nende tagasitoomisest osakonda, ühest õnnestunud veenivere võtmisest ja teisest ebaõnnestunud kanüülipanekust, kolleegist, kes seepärast mupeale vihastus nii, et terve pärastlõuna keeldus suhtlemast, opiinstrumentide pesemisest ja pakendamisest, hmh, ma võtsin ühe kruvikeeraja kolmeks osaks lahti, et see jama ilusti ära dessida ja kuna järgmisel hetkel tuli mul mingi olulisem töö vahele, siis põetaja hakkas kruvikeerajat kokkupanema, ta ei saanud sellega hakkama ja pakendas kruvikeeraja ülejäänd osa teiste instrumentidega ehk siis valesse pakendisse ja pani selle pakendi rahulikult autoklaavi steriliseerima ja kui osakonnajuhataja hakkas esmaspäevaseks opiks asju kokku korjama, leidis ta valesti kokkupandud kruvikeeraja, ta kohe uuris välja, et kes ja kus see instrument lahti harutati ja et kui sidumistoas, siis järelikult see kolmas puudujääv osa peab olema sidumistoas ja mu teine kolleeg ja põetaja otsisid terve sidumistoa instrumentide sahtlid läbi sellal kui ma assisteerisin teist arsti sünnimärgi eemaldamisel, kõik marutasid ja osakonnajuhataja oli juba lootust kaotamas ja hakkas minema opisaali, arvates, et äkki see puudujääv julla on sinnajäänud, aga tegelikult ta oli autoklaavis kõik see aeg ja ma algul ei saanud üldse pihta, mida nii paaniliselt otsiti, ja kui oleks keegi mind informeerinud, siis ma ilmselt oleksin kohe autoklaavile mõelnud, aga okei..... kui instrumendid ära said steriliseeritud ja sünnimärk eemaldatud, siis ma võtsin need pakendid rahulikult autoklaavist välja ja andsin niisama rahulikult kruvikeeraja puudujääva julla osakonnajuhatajale, kes ohkas kergendatult ja mõnuga, põetaja tunnistas süü omaks ja sünnimärk sai samuti eemaldatud ja töökohta puhastades viskasin minema ka sünnimärgi, mis pidanuks minema uuringuks:P :S sidumistoale lisandus ka kolmas marutav arst, kes ei olnud teadlik eelmisel päeval sissetulnud haigla haigest, arst ise käib meil osakonnas iga päev umbes kaks tundi, tehes oma vajalikud asjad ära ja siis paneb ruttu minema, reedel õenduspäevikuid kontrollides avastasime, et üks haige on ikka arsti poolt läbi vaatamata, helistasime arstile, kes oli juba kesklinna poole teel, kutsusime ta tagasi, ta oli kohutavalt tusane ja ta võttis endale vabaduse seda tusameelt väljendada patsienti juuresolekul, ometigi, arstid peaksid automaatselt teadma, kui neile tuleb patsient statsionaari...niih ja nii me jälle saime vastu päid ja jalgu ja üleüldse ja niikuinii, lõpuks kukkus kell seitse õhtul 29ndal aprillil ja mu Maarjamõisa põli lõppeskii ja iseenda ja ka võimalike järeltulevate põlvede jaoks on viimne haiglatööpäev jäädvustatud blogiraamatusse.

Seoses selle meeletu 29nda aprilli sündmustega olin laubaomkul voodis pikali ja unemati hoidis mind nii tugevalt kaisus, et talinasseminekust ei tuld mitte miskit välja, lisaks teatas Erlessagi, et ta ei tule ja kuna meil oli kahepeale ülesanne, siis ma ausalt öeldes ei viitsind mõelda edasi, kuidas ma peaksin seda ülesannet üksi ellu viima...mnjah, ma oleksin pidanud geeemmi teadvustama oma mittetulekust, aga khm, reedeõhta olin ma läbi mis läbi ja lauba suhtlesin peamiselt unematiga... ja noh nii ta siis läkski...

Laubaõhta nägin ära Tänapäeva Apocalypsise, narkouimas kontrollimatult automaate kasutavad usa sõdurid, vietnamlased, kes surevad mõttetult vägivaldsesse surma, neid litsutakse laiaks kui kärbseid, külad purustatakse, metsat põletatakse ja on võimutsemas sihitu julmus, sest inimesedvist ikkagi armastavad verd ja mürtsu ja pauku, nad nagu elasid end nii välja või...a soundtrack oli viimase peal, Doorsi"the End" kõlas kestvalt läbi filmi ja vahepeal mulle näis nagu film ise olekski hoopis the Endi video. Ja nii ma siis pugisin filmi kõrvale oma liitrist mangojäätist ja ikkagi pidin külmast kange keelega andma telefoni teel seletusi talinasse mittetuleku kohta.

Pühapäeval ma viisin oma kõige ootamatuma projekti ellu ja kolisin. Annelinnast välja kesklinnale märksa lähemale. Mu toa rõdult on näha Tigutorni, Emajõe ärikeskust, Vanemuiset, kaupsi....ja parim kakao ja parim jäätisekoks jäävad must nüüd kõigest 15 minuti kaugusele, kui nii hästi hästi laisalt jalutada, käed niisama taskus, ja kuidas ma saan neid mitte süüa, kui nad nii lähedal on ja Cygnus on korterikaaslasena ülemõistuse rahulik ja okk.

Esmaspäeval kolimine jätkus. Maarjamõisast Nahakliinikusse. Olen oma officit sisustand ja küüntelihvimist õppind ja hommikuti lausa et seitsemni põõnand. Ja eesti keel on naljakas keel. Jutustasin Annule, et inimeste jalad on ikka nii käest ära läinud. Vot nii siis.