Mul ei ole praegu seda kirjutamise tuhinat. Ehkki nii mõndagi on juhtunud. Aga ma olen viimasel ajal üha rohkem tundnud, et olen kaotanud blogipidamise mõtte.
Arvutit kasutan ainult tööl olles, sest pean niigi töötama elektroonse haigusloo programmis 6 tundi. ja viimasel ajal tekib üha vähem vabu hetki, kui saaks rahus blogisse sissekannet trükkida. Kodus mul netti ega arvutit ei ole ja ma ei taha ka. Ma pole absoluudselt virtuaalne inimene, ma isegi kustutasin oma orkuti konto ära. Kullakesed, kellega ma suhtlen tihedalt töövälisel ajal, on niigi mu eluga kursis ja vastupidi ja miks ma pean näitama tervele maailma, kui palju sõpru mul on ja kui lahedat või mittelahedat elukest ma elan....need, kes teavad, need teavad. Facebooki ma ei kasuta, sest see sait ei paku mulle mitte kui midagi. Ma armastan oma meest ja sõpru ja meie pidusid ja ühiseid üritusi ja raamatute lugemist ja sinna mu energia töövälisel ajal lähebki ja näiteks kui mul paha tuju on, siis kiman jala kesklinna, hulgun mõnes raamatupoes ja sealt edasi keha ja näohooldustoodete juurde. Riidepoode ma ei kannata. Kaiega on hea koos elada, sõbrad külastavad tihti. ja nii on. Tunned puudust? Parem helista ja tule kaunase puiestee lukskorterist läbi. või kamanda mind kuhugi, kus sa oled ja kus tahad kohtuda. Teeme mõne õlle ja räägime südamed puhtaks. palju etem ju, kui msni chatt cõi orksi külalisteraamat või kui oled kellegi eluga kursis ainult tema blogi kaudu.