Sleep tihgt

Nohu ja migreen on päris võimas kombinatsioon. 2 ööpäeva jooksul olen maganud umbes 30 tundi. Otse loomulikult tõved leidsid mu suht ebasobival ajal, ma tõesti oleksin tahtnud raeplatsi kinno minna, eriti veel eile õhtul, Crush ja puha..a tänane festivali lõpuprogramm on liiga hea, et seda maha magada, esiteks enne ööpimeduse laskumist Tõnis Mägi ja Kärt Johanson ja ööpimeduse laskudes pea et kesköisel tunnil Volver. Urr! ma olen tugevam sest neetud nohust ja peavalust...ma olen! ma olen!

Muuseas, viimasel ajal olen avastanud enda jaoks nemad . yeah (y)

Ei saa mitte blogimatta olla

Eile siin tähtsalt teatasin oma ajapuudumisest ja pidevas aktsioonisolekust, kuid juba täna söön oma sõnu:P Manna magab kõrvaltoas ja Annu õhtuni on veel aega...

Ukraina kammeransamblist Kiievi solistid veel niipalju, et nad on tõsiselt nii suurepärased, et neist saabki ainult ülivõrdes rääkida. Dirigent Bogodar Kotorovõts on omaette imeinimene, väljapaistev viiuldaja, Ukraina rahvakunstnik, Tarass Sevtsenko nimelise riikliku preemia laueraat, professor, Ukraina Muusikaakadeemia keelpillikateedri juhataja ja Ukraina preemia Aasta inimene 1999 ja 2000 ja III järgu Teeneteristi kavaler.
Ta on ise juba selline hallipäine papi ja dirigeerides ta lausa et hüpleb solistide ees, ta on lihtsalt niivõrd vunki täis. et oioioioi..
Kava oli neil mitmekesine, tükike Norrat (Grieg, Süit "Holbergi aegadest" op 40) ja tükike Hispaaniat ( "Hispaania tants", muusika L. Ukraina draamast "Kivist külaline"), lisaks veel Ukraina rahvuslikud heliloojad jne.


Peale kontsertit vaatasime Tartu Filmifestivali ka üle, nägime ära tolle esimese laubavaõhtuse loo, mille nimi enam ei tule meelde, a seal kaks neegripossi olid pidealt omapäi kodus ja tegid netis lollusi, rääkisid kuskil interneti jututoas kellegi tundmatu inimesega edasi tagasi kakamisest, et üks ja sama kaka läheb pidevalt ühest pepuaugust teise pepuauku ja nii edasi igavesti:P

ok, Manna ärkas ja kutsub kööki kohvile ja mai sa talle ära öelda.
Päikest ja õnne kõigile sünnalastele, nii ühele antiglobalistile kui ka mu kõige kallimale naisele, Annule:))

Sellal, kui ma bussiga läbi Poola, Leedu ja Läti loksusin, tuli Austraaliast mu õeke oma perega ja puha. Kolm aastat oli teist kuulda ainult läbi telefoni ....ja kui me koju jõudsime lõpuks, oli ta äkki jälle täies suuruses me silme ees:) Mnjaah. Rääkimata ta lapsukestest. Kui taas kodus olles esimesel hommikul olin peaaegu end välja maganud ja veel poolunisena voodis mõnulesin, siis kuulsin, kuidas mu toa ukse taga õetütred arutasid omavahel:
Vanem õelaps, Pipi (Hanna Daylor) : tuba on kinni
Noorem õelaps, Sassu (Saskia Emily): Malii magab
Pipi: Malii on laiskvos (laiskvorst)
Sassu: jaa

:D

Muidu on nad imelapsed:) Ma ainult istuks ja vaataks neid. Sellised roosad nunnud blondiinid, kes kutsuvad endid baabigöölideks ja õhtuti magama minnes ütlevad seejuumoojuu (see you tomorrow). Niiiiiiiii ülimalt toredad ja julged, kes ronivad sülle ja teevad kallikalli.

Vot.

Ukraina iseseisvuspäevaga seoses oli eile Tartu Ülikooli aulas Ukraina Iseseisvuspäeva kontsert, kuhu Marek vedas mind ja Airest. Marek ise oli seal tõlk Ukraina - Eesti tõlk ja istus aulasaalis esimeses reas ja hoidis meile kohti kinni ja siis me tippisime Airesega tähtsalt kohale ja sättisime endid istuma ja vaatasime ringi ja nägime, et linnapea Laine Jänes koos Ukraina suursaadikutega olid koha leidnud teises reas:P A esines siis Ukraina Riiklik Kammeransambel Kiievi Solistid, dirigendiks Bogodar Kotorovõts. Kõik see üritus kokku tekitas hästi hästi positiivseid emotsioone, ikkagi lõunamaa temperament ja kirglikkus...

Tegelt tahaksin Kiievi solistidest veel pajatada ja loomulikult ka oma Pariisireisist. Kuid õige pea algavad ettevalmistused homseks sünnapeoks (ei, mitte veel minu, vaid ühe mu kõige kallima naise) ja aega põhjalikumaks blogimiseks lissalt ple.

Laiskadel on alati himu midagi teha

Ja kuhugi minna.
Vaatasin just eesoleva pika teekonna marsruuti. Tallinn, Helsingi, Turu, Stockholm, Kopenhaagen, Lübeck, Pariis. Sest peaks kujunema miski ülimalt viisakas Euroopa külastus koos emmega.
Reisimine on nagu flirtimine eluga. See on, nagu ma ütleksin: armastan sind ja jääksin meeleldi, aga ma pean minema, see on minu jaam...


Olge siis musid ja ma tulen juba augusti lõpus tagasi, siis terendab juba Myocardiumi sünna silmepiiril. Yeah.

Marek rääkis juba folgi ajal miskist Eesti teatri suurest sünnipäevakontserdist ja manitses mind seda suurt üritust mitte maha magama. Nüüd möödund laupäevaõhtule tagasi mõeldes ma ainult lalisen rahulolevalt ja mõnuga. Lauluväljakul oli täismaja, isegi Gaudeamusel pold rahvast niiii palju...rääkimata ka üle Eesti kokku tulnud tuttavatest, kes palehigis rabasid sünnipäevakontserdi heaolu nimel, sellal kui ma mõnuga jalga üle põlve kõlgutasin ja kava lehitsesin:P A trt ootab teid varsti taas, tulge jälle juba septi algul, siis juba lõbule;)
Esinejatest...hmmm...aukartusega meenutan Üllar Saaremäe punkrocki lugu "Holidays in the Sun". uhh. Meelde jäi ka Liisi Koiksoni ja Kristjan Kasesaru duett "Siis, kui maailm magab veel" (tekkis tahtmine Romeo ja Julia muusikali näha) ja Eesti Draamateatri näitlejate Mait Malmsteni ja Tiit Suka ja Anti Reinthali ja Margus prangli esitatud lugu "Kuulake". wohoo :) (y)
Igastahes ma andsin endale lubaduse, et uuel hooajal vaatan ära kõik muusikalid Vanemuises.

Pühapäeval koos pohmas ja agressiivse Mannaga, seltsielu Selveri videolaenutuses;), hiline õhtusöök ja muu toimetamine. Tuvikeste ajal tuli selline kummaline järeldus, et pesumasinal on alati tööd, kui Manna mu Mõisavahe apartmendis magamas käib:P Küsisin ka Mannalt, et miks me just öösel alati pesu peseme, kuid temagi aind irvitas sellepeale ega osanud midagi mõistlikku vastata:P

Mnjah, Pariisini on veel loetud päevad, peaks pakkima ja üldse asjalikumaks hakkama. Vääks.

Rõõmusõnumid

Enne Norrasse minekut elasin täielikku rotielu, pold ei pangaarvet ei haigekassat (sest akadeemilisel olevad üliõpilased ei ole kindlusatud) . Norrasse mineku eel tegin tasulise kindlustuse ja pangakonto samuti, nüüdseks on kindlustus lõppenud, kuid väemalt pangakonto jäänd. Augustikuus on ees veel Pariisi minek ja mul tekkis päevakorda küsimus, et kuna ma lepingu alusel olen Medicoveris tööl, et kas siis haigekassaga on ka kõik ok. Selle nädala algul küsisin seda juhatajalt, kes oli ka teadmatuses ja lubas asja uurida ja teada anda. Täna hommikul väsisin ootamisest ja helistasin ise haigekassasse, kus öeldi, et kindlustus puudub, et pean ise oma tööandjat teavitama ja et las mu tööandja saadab siis mu isikuandmed haigekassasse ja asi saab korda. Helistasin juhatajale ja tuletasin ennast meelde ja tema omakorda vabandas, et tagasi pole helistanud, sest unustas asja ära,aga uuris asja ja teab samuti, et mul ei ole kindlustust, sest tööettevõtulepingu alusel ei ole nad kohustatud üldse haigekassale maksmagi, kuna mu tasu on niigi väike:P
Mu töö kvaliteediga ollakse rahul ja et sügisest ma saan osalise koormusega massööriks ja et nad saadavad mu andmed järgmisest nädalast siis haigekassale ja mu Pariisimineku ajaks peaks asi korras olema.
Wohoo:D

Töötav Brainless

Istun tööl ja ootan klienti, kes pidi juba pool tundi tagasi tulema, teisel 60 minutiline massaaz graafikusse kirja pandud. hmm. Miks ma küll usun, et ta ei tulegi ja miks ta siis mittetulemisest näiteks telefoni teel ei teatanud...järgmise kliendini on aega veel 30 min ja midagi eriti teha ple... teinekord võiks mõne raamatu siia kaasa vedada ja kohvitassi ja termose kohviga...samas, peaks olemas olema ka kohapealne kohvikeetmisvõimalus, a ma plegi seda uurind, mida ma nüüd teengi.

Paus mittemõtlemisest

Xeli blogis oli mineviku kordumise teema ja kõhe hakkas seda teksti lugedes. ma tahaks seda teemat kunagi siin edasi arendada, sest see kummitab mind, kuid praegu ma raamatukokku ja muid asju ajama ja õhtul ootab ees Miljoni dollari tüdruk jne, a ma siin lissalt mõtlen, et inimene ise ju naljalt ei muutu ja kui mõttemaailm püsib ühesugusena, siis on seda ka eluke...mnjah, karm.

New day, old movie

"Coffee and cigarrettes".
Inimesed on erinevad, a kohvi ja siutsust lugupidamine on kõigil. Üle mõistuse armastusväärne. Eriti, kui Tom Waits ja Iggy Pop kohvitavad ja Tom Waits räägib oma niiöelda tööst kirurgina maanteel ja kuidas ta pastakaga trahheotoomia tegi ja sünnituse vastu võttis ja seda kõike ühe hommiku jooksul. ja et ta teine kirg elus on muusika.
Vägev. Vanu filme tasub teinekord taasavastada:)

ma lihtsalt pean nüüd veel kohvi tegema. jeeii.

Kui öösiti Mannaga rõdul istume, siis teine koguaeg räägib õhusolevast sügise lõhnast. Maal käies kuulen ritsikaid, kes räägivad samuti õhusolevast sügise lõhnast ja lõppevast suvest. Mannal ja ritsikatel on õigus, eile õhtul lõppes mu jaoks ametlikult parim ajake suvest, võtsin oma hambaharja ja kolisin Mõisavahe apartmenti tagasi, sest et Annu emme tuli Soomest ja peksis pojanaise majast minema ülerahvastatuse ärahoidmiseks:P no on alles ämm mul...

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühel sumedal augustiööl oli filmiprogrammis A love song for Bobby Long. Selles filmis on KÕIK. Laisk aeg, igavus, suur tühi maja seintelt mahakooruva värvikihiga, raamatuhunnikud, mis vedelevad igas nurgas ja inimesed, kes armastavad kirjandust, logelemist, klassikute tsiteerimist, kes on lootusetult alkoholi ja mineviku küüsis....aga selgus saabub...edasiminek ka... ja seda siis, kui ollakse suutelised andestama mälestustele ja oma eilsele minale.
Ma armastan seda dekadentlikku filmi. Jälle üks lugu, mille sees ma ise olla tahaks.