Ööl enne Jaani sattusin täiesti juhuslikult Luke mõisasse. Aukartustäratav koht, kõndisime seal peaaegu et vaikselt ringi, julgemata häält teha, kartes häirida selle suursuguse paiga öörahu. Jaanil oli saun ja grill ja mu mõlemad perekonnad ümber lõkke ja mu tee ristus lausa kolme jaaniussikesega, huvitav, kas mind ootab ees tuleval aastal kolmekordne õnn:)?
Nädala algul külastasin põhikooliaegse klassiõekesega Trt ööurkaid, kaunis oli olla, jutud said räägitud, ja üks juhuslik tutvumine viis seikluseni, mis kirgastas ka mu järgnevat tööpäeva, ja nu...teate ju küll, et vahepeal võib üks öö anda rohkem kui terve ülejäänud aasta ööd kokku ja hea on olla taas ühe võimsa mälestuse võrra rikkam.
Nädalavahel ootab ees pealinn ja Manna ja loodetavasti on homseks see praegune ennastunustavalt ladistav vihm raugenud.

Muuseas, praegast vanemõde tuhises puhketuppa sisse ja jutustas miskit kollektiivi reisist soojale maale detsi lõpus, kui on ka statsi puhkus , et jõulupreemia rahade eest jne. Mainis Egiptust ja ma panin kuskile oma nime kirja ja et praeguste plaanide kohaselt võib aastalõpp saabuda Egiptuses koos kolleegidega: dsiisas:

Ülesvõte sellest ajast, kui kiisuke oli juba pool nädalat mu juures elanud. Praeguseks on ta kasvand juba päris suureks noorsandiks. Mõnedeks harvadeks imelikeks sekunditeks mul õnnestub kassi süles hoida, siis läeb lahti nurrumine, silmad on teisel poolkinni ja ma juba loodan, et äkki jääb veel magama, ent niipea kui kuskilt kostab mingi vähegi teistsugune hääl või heli või ükskõik mis, mis kiisu rahu häirib, on ta KOHESELT reibas, hüppab kräunudes mu sülest maha ja kihutab sinna, kust miskit kahtlast kostis:P Ülejäänud korterikaaslaste vastu on tal austus tekkind, Cygnuse jätab ta täiesti rahule, niisamuti ka Rauli ja Pireti, ent mind ta lihtsalt PEAB küünistama ja hammustama niipea kui ma üritan teda sülle võtta ja pai teha, olgugi, et mina olen see, kes teda toidab, ja kui ma talle vastu pead löön kriimustamise pärast, siis ta läeb eriti vihale ja hakkab suurema hooga purema:P A ma ei kahetse, et Jacky meil olemas on, oma välimuselt meenutab ta natuke mu lemmiklooma musta pantrit (A) ja ma ikkagi kavatsen ta rahulikuks sülekassiks kasvatada, olgugi, et Rauli sõnul on kass juba käest ära läind:P

Ma ju plegi piltasid oma kiisust üles riputand..oot...otsekohe....

Kunagi kui oli veel talv ja külm, hakkasin tundma ebamäärast igatsust elava pimeduse, sooja tuule ja mereäärsete ööde järgi. Taipasin, et pean taas lugema läbi Fowlesi "Maagi". Esimest korda seiklesin Fowlesi kujutlusmaailma Phraxosel keskkooli ajal, vist üheteistkümnenda klassi suvel, tollal avaldasid need kreekalikud mütoloogilised müsteeriumid kõvasti muljet ja kõik need Fowlesi kõlavad laused ja noh üleüldse, vägev värk. Nüüd teistkorda lugedes pean mainima, et "Maag" on minu jaoks Fowlesi raamatutest kõige kiiremini edasi sujuv, läks nagu lepase reega, aint et peategelase Nicholase vastu ple just eriti suurt sümpaatiat ja ma alatasa vihastasin ta peale, selline vastik ennasttäis ettekujutaja! Kui ta oleks vaid end kordki lõdvaks lasknud, kaasa mänginud...oeh...prrr....aegajalt tuli tahtmine teda tugevalt raputada, oleks talle näkku karjund, et lihtsalt naudi ja mõnule, ja mind ajas hulluks, et ma seda teha ei saand, ja et tüüp ikka nõmetses edasi lehekülg lehekülje järel:P Nicholas kuulus nende hulka, kes peavad kõiges selgust saama, kes peavad kõik salapärase reeglipäraseks ja arusaadavaks muutma...kontrollifriik ühesõnaga, väkk!

Ent lugu ise on suurejooneline ja rabav ja õpetlik, sest nüüd ma tean, mis ma teeksin, kui hästi hästi rikkaks saaksin. Varem ikka mõtlesin, et kui ma oleksin hästi hästi rikas, siis hakkan omama meeletusuuri garderoobe jne, ent mida vanemaks, seda ebaolulisemaks hilbud muutuvad, au sisse on tõusnud kreemindus ja muud möginad, mida nahale määrida ja üldse põhimõte, et ilu alaku seestpoolt. Ja kui must kunagi saab Conhise sugune kosmopoliitne miljonär, siis mu mereäärse villa juurde kerkib klaaskasvuhoone, kus ma hakkan igast rohelisi juurikaid kasvatama, milledest valmistatakse kõikvõimalikke nahahooldustoodeid. Lisaks kasvuhoonele rajaksin oma villa kanti ka tillukese kohviistanduse ja maasikapeenrad. Mai tea, kas ma viitsiksin võõraste inimestega nii jamada nagu Conhis, sest ma olen loomult pallu passiivsem ja leebem...ma pigem kujutaksin ennast ette Mrs. Dalloway taolise võõrustajana, kes külvab oma külalised üle kohapealvalminud kreemide, kohvi ja maasikatega, otse loomulikult toimukid öösiti ka lõbusõidud mu luksjahi pardal. Villas oman ma loomulikult hiiglaslikku raamatukogu, ent erinevalt Conhisest ma armastan romaane, ma ei põletaks eluseeski Dostojevskit, Kerouaci ja Kafka raamatuid aint seepärast, et need on romaanid!

Niiet jah, Conhis oli hoopis teisest puust kui Nicholas, ta äratas lugupidamist, sest ta hoidis oma 19. sajandi maale täiesti vabalt, ilma igasuguste järelvalveta, nii nagu ta kasutas ka 18. sajandi taldrikuid kui täiesti tavalisi tarbeesemeid. Respekt.

Ent ma ikkagi ei pea õigeks Conhise mängu inimestega. Kui saatus on sulle määranud võimaluse olla rikas, siis parem nautida seda varandust nii, et noh...lihtsalt, et ela ise ja lase teistel ka elada, milleks mängida jumalat, ise eitades veel jumala olemasolu?

Muidu eluke kulgeb vaikselt omas rütmis. Iga päev tööl, ega tee teist nägugi, oleksin justkui täielikus tasakaalus omadega. Üleeile Rommi lõpetamine Vanemuises, raisk, Kommertsi aktus jättis pallu pallu parema mulje, kui medika oma! Banketil sai maasikaisu täis söödud, njämm. Täna Elvasse Ürgu lõpetamisele, jaaniks oli vahepeal plaanis minna Põhja Eesti kanti (ma nii väga tahaksin jaaniööl mereääres olla), ent nüüd on plaanis osalejate vahel kahtlane vaikus eetris ja lahtine on veel kõik. A teate, mis ple lahtine? Sügisel toimuv Apocalyptica kontsert, hõiskab õnnelik piletiomanik.

And last but not least, alustasin selle blogi kribamisega küll 13ndal, kuid trükki läks see alles 22ndal, jaani eel ja lühendatud tööpäeval, kui ma sain lõpuks rahus netis istuda.

Järgnev juhtum on pärit Danilt, kelle lahkel loal see netiavarustesse jõuab. Niisiis läks Dan Jüriöö larbi eel kilekeepi otsima, üheski putkas pold ja võeti ette Selver. Küsis esimeselt ettejuhtuvalt müüalt, et kus teil vihmakeebid on. Too vaatas talle mõistmatul näol otsa, Dan seletas laiemalt, et mini- gripp kotti pakitud, kapuutsiga, õhukesest kilest. Müüa olla punastanud ja kutsus vahetusvanema, sosistas midagi talle kõrva ja vahetusvanemgi punastas ja teatas, et näitab, kus on vihmakeebid, palun järgnege. Läksid koos kuhugi kassasse, vahetusvanem viipas kondoomide poole, sosistas Danile, et näete, seal, ja kadus ruttu minema:P
Paar tundi hiljem läks Dara samasse Selverisse ja küsis vihmakeepi(ehkkki mai tea, kas samalt müüalt:P) ja sai õige asja kätte:D

Ürgnaine on ka hea tegelane, kõigepealt teine sebib mu tagi ära, siis veab mu pühabava õhta ulale ja kõigele lisaks väidab ta veel enesekindlalt, et ajuvabad positiivsed emotsioonid on niisama toitvad kui ööuni:P ja ta väide peab paika. Peale kahe või kahepooletunnist tukkumist läksin esmasba reipalt tööle, olles õnnelik äsjakainenemise üle, ja terve päev pold mingit padjavajadust ega midagi, olin kuidagi võikalt tegus ja asjalik, seljataga oli ka mõnusalt totter suveöö unenägu, millele mõeldes pold võimalik ka uimaseks jääda:P
Tööl tähistasime ka Nahakliiniku viiendat aastat paigalolemist Raja tänaval, naha olla kõige kolivam kliinik terves kliinikumis, kunagi pidavat naiste statsionaar asuma Jõgeval ja meeste oma Trt Toomel vm.

Nädala vahetasin kahesajakraadises saunas, leilis ja vihtlemises, uhhhhhhh! ja pühapäev algas nunnult, hommikueine roheluses ja päikesepaistes, pannkoogid maasikamoosiga, millele järgnes niisama päevitamine ja tsill ja õhtul ilmus lõpuks välja mu pidevalt jooksusolev meheraisk Manna kallike, oioioioioi, oli see vast taasnägemine:D
Nädal algas sama tegusalt, juba märtsikuust olin organiseerinud kosmeetiku juurdeminekut, ja esmaspäeval sain sis lõpuks ära käidud:P Endise kolmanda keskkooli juures on salong Daamide Õnn. Oma küsimustele sain küll kõik vastused ja koht ise oli päris fancy sisustusega, aint et sealne muusikavalik ei kõlband kuhugi, Uuno raadio :P ja lisaks oli ilmselgelt arusaada, et kosmeetikul oli kiire või oli ta väsind või oli tal lissalt kopp ees või kuidagi sellise mulje see värk kõik jättis. Mnjah, mul oli ka hiline aeg, kuna tulin peale tööpäeva lõppu ja sain sealt kaheksa paiku tulema ja peale mind oli tal veel üks klient...a ma kujutasin ette, et näonaha lihvimisest kujuneb lõõgastav protseduur, mitte mingi tüütu asi, millega kosmeetik oma päeva õhtusse venitab:P Kodus tervitasid mind rõõmsalt Annu ja Manna ja alles siis ma sain aru oamette elamise plussidest, sest vaevalt nad oleksid nii Mõisavahesse tulnud mu majarahva juurde:P

Korterikaaslaste otsing on siiski õnnelikult lõppend seekorraks, preis da Ürgnaine ja Raul;) Esmasba oligi meil vägev sissetähistamine ja "tutvumisõhtu", jorutasime, filosofeerisime ja jõime sampust ja veini ja lõpetasime kõik õnnelikult endise Cygnuse toa hiigelsuures voodis:P Arvake, kes oli täna pohmakaga tööl:P Täna siesta jätkus, uutel elukaaslastel on vesipiip varuks, nii me siis istusime köögis ja tõmbasime rahupiipu ja küünlad põlesid ja Jäääär ja Nick Cave olid taustaks ja aknast helendas juunikuu öö. ahh!