Mõtisklesin selle mitte miski ple igavene teema üle. Parimad asjad vist polegi kunagi määratud olema igaveseks, eks? Seepärast tasubki kümne küüne ja ihu ja hingega kinni hoida just sellest, mis hetkel on antud, kuna iialgi ei või ju teada, kauaks see püsima jääb. Niiet võtke kõik, mis võtta annab ja andke kõik, mis anda võite, et hiljem miskit kripeldama ei jääks ja üleüldse ja niikuinii!

Juulikuuke ongi möödunud nagu niuhti. Tööasjad on paika saanud, neljakuune katseaeg lõppes eelmine nädal. Pidin esitama tööanalüüsi, mille ülemus enne äraandmist enda kätte võttis ja lauseehitust parandas:P Siis oli ülemustega väikene istumine,ülemõde, statsi ja ambuka vanemõed ja mina, ülemõde pidas kõne, teised vanemõed ütlesid ka paar head sõna sekka, mina pidasin väikese kõne, lõpuks kõik surusid kätt ja kallistasid ja olengi nahasse vastu võetud ja teise kvalifikatsiooniastme omandasin kah, mis tähendab seda, et paari aasta pärast võin taotleda esimest ja esimene kvalifikatsiooniaste toob kaasa palgatõusu. a kummaline on, et ma olgni nüüd õde. Mitte enam praktikant või stazöör, vaid kui iseenda eest vastutav töötaja (ohõudust). Ja siiani ikka meeldib küünte kallal nikerdada ja keegi ei nurise, mina ise kaasa arvatud.

Minu nädalavahest laulab Smilers nii. Nojah, Sanghais ma polnud, hiinlasest nõia asemel olid endised kursavennad...ja muud vennad...ent kõik muu kehtib. Eriti see vaba ja õnnelikuna olemine. Pole vahet ju, kas Tartu või Shanghai, kui hetk on õige ja inimesed su ümber õiged, siis ongi kõik super.

Nägin ära ka selle ja veel ühe filmi ühest unetuse all kannatavast tüübist, kes enda külmikule kollaseid silte kleepis ja hiljem ei mäletanud neist sittagi. Mehhaanik oli tolle téise nimi. Need mõlemad meeldisid mulle, Val Kilmer on ka punkarist narkarina kobe.
Pühapäevaõhtul 9 paiku sattusin juhuslikult Tv1000ndes XX/Xy nägema, alguses kilkasin, sest tundus, et otsekui mu enda elukesest oleks lühikokkuvõte tehtud, minu inimesed, segased, ent ülikirglikud suhted jne, siiski kiskus asi jamaks ära, häppiendid on lihtsalt nii....noh, näiteks minust on nad viimase 23 aasta jooksul kaarega mööda läind, AGA mai lase end sellest morjendada, vaid ikka pea ees vette, olgugi, et nii mõnigi kord on pea vastu esimest kivi ära löödud, AGA ma ei lase sellest end ka morjendada. Ma ei lase end mitte millestki morjendada! Brainless, naivismi ja süüdimatuse kõrgeim tase.

Kaheksandas miilis räppis Jimmy ema juurde tagasi kolimisest. Mõru muig. Ega ma ise pole paremas seisus.

Mitte miski pole igavene. Täielik elumoto. Ma lasen selle oma hauakivile ka raiuda...

Reedeöö nüüd küll kahetsemise alla ei kuulu, olgugi, et väheste unetundide tõttu kannatas laupäev, ent ta kannatas siiski õige vähe, nii natuke, ja õhtu edenedes jõudsin ma ka omasse elementi tagasi.

Suurema osa laupäevast ja pühapäevast veetsin Võrumaal Kiidi turismitalus, Rõuge ürgorus, Õdede Liidu suvepäevadel, üritus kujunes suurepäraseks. Tartu Nahk ja EMO võitsid nii bonditeemalise moedemonstratsiooni kui ka pühapäevaomkuse jalgapalli ja nii me saavutasimegi esikoha:D
Rikkamaks sai ka kolleegide vaheline suhtlemiskeel, tekkis nii mõningaid uusi väljendeid, alates diureetilisega ja lõpetades ilusa pornoga:P
Ilus porno sündis täiesti juhuslikult bussis teel Võrumaale, keegi rääkis kanüülipanemisest, ja ma pistsin süüdimatult vahele (nagu ikka), et aint meedikud vist eelistavad panemistest kanüülipanemist, ehtne meedikute porno, ja ülemus hõiskas, aga seeeest on kanüülipanek ilus porno, üllas, eesmärgiga porno, kui kanüül pandud, ei siis ka ravi tulemata jää:P


ja mõningad piltad.

Telkimismõnud:

Muud mõnud:







Bonditeemalise moedemonstratsiooni finaal. NB! Keskel poseeriv valgete natuke tupeeritud lühemate kiharatega bonditsikk on Naha ja Emo koostöö ja esikohaauhinna vääriline.





Ja Nahahaiguste kliinik EÕL suvepäevade lõppedes esikohta tähistamas.

Ülemine rida vasakult paremale, mina, naha ülemõde Tiiu, statsi osakonna vanemõde Jelena, statsi õde Taimi. All vasakult paremale, päevaravi Ljuba, minu ülemus ehk ambuka vanemõde Anry ja statsi õde Ülla. Vot siis.

Pühapäeva pärastlõuna veetsin täiesti mõttetul moel, telku ees logeledes, üritasin vaadata filmi, pold päris just minu lugu, ehkki mulle meeldis, kuidas nad veinist rääkisid, ja mõru muigega jälgisin, kuidas meesterahvas nädal enne pulmi orgunnis endale armukese ja kui rahul ta oli, kui sattus pruudile helistades pruudi telefoni postkasti, et oh jess, tal on telefon postkastis, ei pidanudki pikemalt suhtlema:P

Aga nende jutt veinist viis mu mõtted mulle hoopis südamelähedamasele teemale, ja ma lihtsalt pidin ära nägema veelkord selle . Täielikult minu lugu. ja minu nädalavahetus, mille loen edukalt lõppenuks.

Kirjutan seda sissekannet helges meeleolus, paksu pea ja kange kaela ja ligitikkuva unematiga võideldes.
17.07 olid Metsatöll ja Kosmikud laulukal, lahe pidu oli, eriti seltskonna pärast;) oijahh:D

Tennised!Vaadake neid tenniseid!

Kiisu Päevaplaan Helen Exley järgi

• 0.00 - 07.00 Magamine voodis
• 07.00 - 07.10 Hommikusöök
• 07.10 - 12.00 Hommikune puhkus ahjul
• 12.00 - 12.10 Lõuna
• 12.10 - 15.00 Rahumeelne mõtisklus
• 15.00 - 15.01 Mittekohustuslik liikumine
• 15.01 - 18.00 Mediteerimine päikeselaigul
• 18.00 - 18. 15 Õhtusöök
• 18. 00 - 00.00 Õhtune mõtiksklus sahtlis

Aga mismoodi näeb mu kiisu päevaplaan tegelikkuses välja:

• 09.15 - 19.00 päeva õhtusse saatmine
• 19. 05- 09.10 Marii kiusamine.
• ja suvalistel kellaaegadel kuivtoidu söömine. Paar kolm neli viis kuus korda nädalas saab ta ka heigifileed. See maitseb talle kaladest kõige enam.
  

Mu kooselu kassiga näeb nüüd sedamoodi välja, et täna omkul põgenesin vannituppa ja lukustasin ukse ja sõin seal rahus oma müslit. Sest et muidu oleks kiisuke kõrvlukustavat lärmi lööma hakand, nähes, et ta ma jälle sööb miskit, mis tema toidukausis puudu on. Kiisu kõige vastikum komme on alati ninapidi kokkamise või söömise juures olla, ehkki ta oma toit on talle 24 tundi kättesaadav. Ninale antavad vopsud teda ei kõiguta, ta läheb neist ainult rohkem vunki täis.

Praegu Jacky magab klaviatuuri ees kõige ilmsüütuma näoga. Kuradi ilusaks on ta kasvanud kah, enam niiväga kilu ei ole ja süsimust karv on pehme ja läikiv.

Kas mäletate veel SEDA LUGU?

Tulin täna töölt ja miskipärast hakkasin eelpool mainitud viisijuppi ümisema, olgugi, et pold Anouki aastaid kuulnud. Ta lihtsalt kargas mu ajuollusest välja, otsekui tuletades ennast meelde nii nagu ka Suede sügisel peale mitmeaastapikkust pausi.
Tulin täna töölt ja ümisesin Anouki "Nobodyś wife" ja lõin iseendaga patsu.

Nädalake möödus nagu niuhti tööl olles, kinos käies (Ocean 13, mulle hakkas hirmsasti filmi lõpulause meeldima, näeme siis, kui näeme, nii aus ja tõepärane fraas, mida hüvastijätul kasutada), plaate ostes (Röövel ÖÖbik "Supersymmetry" ja Allan Vainola "Teatriõhtu"), kontserdipileteid sebides (24 juuli Ulthima Thule laulukal, 17ndal Kosmikud ja Metsatöll), Pierres logeledes, ja hakkasin uuesti lugema Sweetmani Lautreci elulugu, mis jäi mul kevadel mingitel segastel asjaoludel pooleli, ilmselt sattusin samuti kevadel loetud Perruchoti Lautreci variandist liiga suurde vaimustusse ja põhjalikum raamat oleks tollal olnud vist liiga suur emotsionaalne koormus, ent nüüd on Fowlesi "Maag" läbi ja hing kisendab uute rännakute ja elamuste järgi ja mai kannata pooleliolevaid raamatuid raamaturiiulis.

Suveöö unenäo ülestähendused


Maailmas mitmeid mõnusid kuid ahvatlevam neist
on kannuke ja kõrtsilett ning, kui kell lööb kaksteist
üksteise ümbert krabame
mis mõne meelest labane - seal puudub elegants
kuid tants on imetabane ja kõrts on rahvast täis

(Villu Kangur)

Nädalavahel nägin ära Manna ühikaelu, ohjeerum, mai tia, kuidas ta suudab NII kitsukest tuba veel jagada teise inimesega, lisaks veel see kõle ühikaköök ja dusiruum, mille uks lukku ei käi ja...prr. Täielik respekt, et teine suudab nii vastupidav ja vähenõudlik olla, mina ei suudaks iial...
Ja pühapäeval ei lasknud Manna ega unemati mind laulukale, vedelesime päeva maha, naersime kõhulihased valusaks, sattusime Gruusia restosse sööma ja ma kahtlustan, et laulupeol poleks üldse NII tore old.

a täna siis tulen koju peale tööd, Trt kirjanike majast hüppab välja keegi sõbralik tegelane, kes pakub lahkelt datleid, njämm, kõnnin edasi paar sammu, teine sõbralik tegelane pakub flaieri Antoniuse gildi õues toimuvale Hispaania muusika konsale, kõnnin veel edasi, kuni näen kolmandat inimest, kes kutsub Zavvi õllele:D ja see kõik juhtus täna mingi veerand tunni jooksul:D jai:D