Eile kinos, Once meeldis mulle. Ongi täpselt siuke film nagu siin kirjutatakse. Lisaks veel Radioheadi stiilis muusika ja väärikalt käituvad inimesed, ke sjäävad iseendale truuks ja alati mõtlevad ühe sammu ette.

Puhkus on läbi ja Armastus koolera ajal on ka läbi loetud. Siuke raamat, et mida edasi, seda aina paremaks see lugu läks. Mulle meeldis viibida nähtamatuna ülemöödunud sajandi Kariibi mere maailmas ja elada kaasa Florentino Arizale ja tema 60 aastat kestnud sihikindlusele, mis lõpuks tõi talle edu ja viis ta Fermina Dazani.

Nüüd jätkan ikka Marqueziga, loen Armastusest ja teistest deemonitest. Legend kaheteistkümneaastasest markiisitarist, kellel juuksed lohisesid sabas nagu pruudiloor ning kes oli koerahammustuse tagajärjel marutõppe surnud ja keda Kariibi mere saartel kummardati, kuna ta oli korda saatnud palju imesid.

Marquez ja Fowles, nad mu lemmikuimad lugude vestjad.

Eile oli jälle vana hea veiniõhtu Kati ja Maxi ja Kadriga, loodetavasti mõni teine kord meil õnnestub ka filmi vaadata, eksju...

ja nüüd ma täiesti niisama promo üht head asja. NEMAD on täna Ateenas.

Tänane päev viis mind Võrru, Annu ja Tannu juurde. Lund sajab õues, Annu läks kööki veini järgi ja varsti saab saun ka valmis. jee.

ilusat kevade algust.

Möödund neljapäeval algas mul puhkus ja reedel sõitsime Aloga Saaremaale ära. Reede pärastlõunaks jõudsime sihtkohta, Leisi. Laupäeval Kuressaare ekskursioon ja õhtul kadaka saun Leisis. Pyhapäeval taas mandri poole. Niiiiiiiiiii tore nädalavahetus oli, rahvas omavahel klappis, ei mingeid möödarääkimisi ega nägelemist ega muid ebameeldivusi pold. Sujuv lillepidu.

kevadtaevasse koguneb igavaid pilvi
musi kõrval ärgata siiski on hea
päikeselaigus näen lehviva kardina varju
peeglisse vaatan ja mõtlen- täna mul veab.

(Jäääär)

Nüüd ma olen Emil Kusturica "Lubaduse" ära näinud ja neljapäeval oli Ateenas siuke tore üritus nagu "Akadeemik Obruchevichi unenäo "DVD esitlus. Ehtne tudengivärk oli, millegipärast meenus PÖFFI algusaeg Illusoonis, seltskond oli niisama kirju ja vaba ja muhe.

Hiietont rääkis kunagi filmist Mootorrattapäevikud ja eile õnnestus mul lõpuks sedagi vaadata. Karm, nukker, südamlik ja imeilusate loodusvõtetega lugu. Kui aint tavalist meelelahutust tahate, nu mõttepausi ja niisama naermist jne, siis ärge Mootorrattapäevikuid oma kavasse võtke. See lugu tekitab pigem kurvameelsust, ent hea on ta siiski. ma isegi ei oska konkreetselt öelda, miks ta hea on, vaid seda vaadates ma lihtsalt saan aru, et on hea film ja kõik.

Blogi huvides siuke oluline asi ka veel, et kui Alo pool peod on, siis me Manniga ikka jõuame ükskord sinnamaale, mil kuulame Paul Simoni ja Art Garfunkeli esitluses Bridge over troubled waterit ja laulame kõvasti ja valesti kaasa, ent Johnny Cashi variant sellestsamusest laulust meeldib mulle tuhatkorda rohkem. Ning siis ma kaasa ei üürga, kui Johnny seda laulab. Ei taha väärikat asja ära plärtsida.

Tervitaksin eilset õhtut, mis saab mu elukese kõige ulmelisema reedeõhtu tiitli ja Manni, kes õpetas mind tantsima kui Janis Joplin laulis valgetest jänestest