Nädal lõppes siis nagu ta lõppes, ent selle eest uue nädala algus oli palju meeldivam. Eilsel vihmasel ja tuulisel pärastlõunal jõudsin juba neljast koju ja tõmbasin kohe oma suletekkide vahele kerra. Naabrid olid hämmastavalt vaiksed ja ma sain isegi uinaku teha. Õhtu jätkus veelgi meeldivamalt, tegin esmakordselt veiselihahautist, septembrikuu Oma Maitsest retsepti järgi. Kuna ma sibulat ega küüslauku muidu väga ei armasta, seda ei söö, ja neist olen köögis eemale viilind, ent nüüd oli vaja hautise jaoks sibulat ja küüslauku praadida, siis kohe esimene segadust tekitav asi retseptis oligi, et prae sibula ja küüslaugusegu klaasjaks, et wtf kujutab endast klaasjas sibula ja küüslaugusegu:P ent ära ma sain selle kuidagimoodi praetud ja lõpuks jõudis kogu lihakupatus pannile ja kui puljongi ja veini juurde valasin, siis asi oli võikalt lilla väljanägemisega:D ent pärast kahetunnist podisemist oli lihavärk totaalselt teistsuguse väljanägemisega kui alguses, lillast supist olid välja ilmunud tummised ja tumepruunid loomalihatükid, mis jagasid sõbralikult panni porgandi ja selleriga. Njämma värk.

Kui Marii laupäeva hommikul üles ärkas, oli tal pea jõudnud juba valutama hakata. Parem kaelapool oli kange ja tuikas. Totaalne nuuks. Kui pimedus tuli tuppa, valu vabandas ja läks ära. Nördimus jäi. Oli ju plaanis Rakverre kallile Lempsile külla minna, aga vot siis. Minusugune peab vist spontaanselt elama ja minema jne, siis vast ootusärevus ei tule, on vaid elevus. A vast oli asi ka metsikus töönädalas, kolmap ja neljap olid meil totaalselt tõsiseid haiged, rinnavähkide järelkontrollid, kui oli vaja võtta ühel patsiendil mitu biopsiat (koest tükk, et näha, kas veel kasvaja kasvab) erinevatest kohtatest, ja selliseid inimesi käis nii viis tükki järjest, ja silmakasvajad, mida ma kardan kõige enam, sest ma ei julge otsa vaadata inimesele, kelle nägu on moondunud, ma surun oma ehmatuse alla ja harjun ruttu ära, ent hing jääb ikkagi alati esimeseks sekundiks kinni, selline tunne, justkui esimest korda näeksin füüsilisi defekte. reedel oli graafikumuudatus, sest kahel töötajal olid lapsed haiged ja mind tõsteti teise vastuvõttu, kus õnneks käidi peamiselt ainult sünnimärke kontrollimas, ent telefon helises terve päev ja inimesed küsisid oma analüüside vastuseid, midagi hullu ei olnud, ent kella poole kümnest kuni kolmeni oli koguaeg pidev tegevus, kõik küll laabus ilusti ja puha, a pärastlõunal ma kohe tundsin, et olen kui tühjaks pigistatud sidrun. Kodus magama jääda ei saanudki, sest ülemistel naabritel oli nii aktiivne kolisev tegevus. Peab kõrvatropid muretsema. Me Mannaga koguaeg räägime, kuidas meid ülemised naabrid häirivad, ma olen viinud ka kirja neile näpu vahele pistnud, aga ei miskit, ilmselt me peame lihtsalt minema ukse taha mölisema. sest laupäevahommikuti me ei ärka kunagi siis kui ise tahame, vaid ikka naabrite kolina peale. neil on koer ja ilmselt nad viskavad neile palle ja asju, mis kõva ja järsu kolksatusega põrandale kukuvad. Reedeõhtul Priit natuke küll puhus elu mulle sisse, ent samal ajal kurvastas ta mind teadmisega, et temagi peab laup hommik vara ärkama, et kl 8 tööle minna. ja nii ma siis ärkasingi laup hommikul üksi, ainult pea ja kaelavalu ja kolistavad naabrid olid seltsiks.

Muuseas, eile tööl siuke asi. Läksin sekretärilt küsima ühe patsiendi surma kohta, tema küsis siis haigekassast surmakuupäeva järgi, mina omakorda küsisin veel, et kas tal arved kõik tehtud või ega midagi pooleli ei ole. sekretär vastas täiesti hajameelselt, et kuule jah, temaga on kõik okei. Vaatame siis teineteisele otsa, vaikimissekund, naerupaus.
ei, meil sekretäriga ikka nalja saab, ma ei tea, kas ma olen siia kribanud seda ka, et mu kabinetinumber on ju 112, ja sekretär siis ühel hommikul tuli ja rääkis, kuidas ta oli 112, kiirabisse, helistanud ja mind tahtnud küsida:D

jälle 13. kuupäev ja Brainlessidel 8 koosoldud kuud:D wohoo! jätkuvalt ei mingeid üle ega möödalaskmisi, kindel värk. Liblikad lendavad. Nahkpüksid ruulivad:D
meil on väga lihtne kodureegel. Toad ja meie võime olla kasimata, aga toit peab hea olema.
Terviseks!

PS. Genklubis on Ungari kino. ja tantsutuba ka neljap õhta. eelmine aasta oli hästilahe. viiuldajad viiuldasid nii, et keel oli vestil. Ma ei tea, kas Gabriela tõlkis ka nüüd filme. Ent ma igaljuhul teen seegi aasta sinna asja, võtan oma kullakesed punti ja siit tuleb üks vahva ungari puntratants:D

aga mul on uus tunnuslaul;)

Ally McBealis oli äge, kui Billy oma Billytibidega ringi käis. mõelda, kui mul oleksid saatjateks viis karvikut. kõik üleni mustas nahas. mõelda, kui mina nendega tööl ringi käiksin.istuksid koos minuga vastuvõtus ja puha. laseksin neil saatekirju kirjutada ja ultrahelide ja kompuutrite aegu kokku leppida:D siis kolmas veel kirjutaks retsepte ja neljas võtaks biopsiad ja viies masseeriks mul õlgu, sest tööinimesel need on ju alati pinges. shallallaa:D

Nädalavahetusel olin Soomes Tampere lähedal Vähiliiduga koolitusel ja teemaks oli kopsuvähihaigete kodune toetusravi. Koolitusel arutletud juhtudest jäi meelde järgmine, mis toob minumeelest nii hästi välja eestlaste ja soomlaste suhtumise erinevuse. 49. aastane meespatsient, kellel diagnoositi poolteist aastat tagasi sapipõievähk ja septembris ta suri. Leinama jäid 16. aastane tütar ja 19. aastane poeg ning abikaasa, kes tuli kurtma arstidele pärast matuseid, et kodus on nüüd kõik halva unega, eriti tütar, keegi ei ole enam pikka aega välja maganud ja ta tahtis unerohte. Kas on sobilik anda 16. aastasele unerohte? Eesti arstid ütlesid üksmeelselt jaa. Soome arstid väitsid, et võibolla on magamatus jäämäe tipp, võibolla on tal palju rohkem probleeme, ilmselt peaks tütrega vestlema ja vajadusel edasi suunama erinevate spetsialistide juurde, sest kas on vaja nii noorele inimesele õpetada, et kui on halb, võta aga rohtu? eesti arstid kobisesid vastu, et kui nemad kodudes ravimas käivad, saavad nemadki perekonnaga lähedaseks ja on ka patsientide matustel ja kuulavad ja lohutavad perekonnaliikmeid, kuidas aga saavad, ent teinekord on kõikidel kergem, kui on kerge rahusti käepärast.
vot siis.