Üritan lugeda Anna Gevalda uut raamatut Koos, see on kõik, praegu olen miski 100 lk kaugusel, ent ta ple veel köitvaks muutunud. Tunnen, et ootasin midagi enamat, kaasahaaravamat. Ei mõju nii, et võtad kätte ja loed ühe hingetõmbega lõpuni. (Nagu näiteks oli Doris Lessingu Kõige ilusama unelmaga).

Ateenas on Hispaana filmide nädal. Eile kavas olnud algne film asendati filmiga Teel eikuhugi. Temperament tegelastel kees ja tumedad silmad särasid.

Õhtul Ateenasse ära, kus oli Malang Cissokho. Miks pööningusaal ainult pooltühi oli?
Pärast Ateenat korra Annude poole, nad kõik kolmekesi olid esikus ja mina olin korraga vene huumorisaates. Soe õhtu oli.

Nädalavahetusel oli asja Ateenasse. Magnust näidati. Mnjaaa. Magnus ei tekitanud masendust, küll aga tekkis küsimusi. Ta sai ju oma isaga sõbraks, kamraadiks. Kohati mulle nende maailm isegi meeldis. Ringisõitmised, kui isa autos tukkus ja Magnus loopis kodutudele raha. Sajakrooniste asemel sajaeuroseid. Isa sõbralik mühatus seepeale kui eksimus ilmsiks tuli. Korteriläbul Aapo Ilves kanepiguruna suitsurõngaid puhudes.
Aga kas sõber võib külma kõhuga pealt vaadata, kui teine sõber ennast tapma läheb? Kas see on mingi ülim vabadus suhetes, ülim teineteisemõistmine, või ülim ükskõiksus?
Kas unistusi tõepoolest täidetakse ükskõik mis hinnaga? Kas kõik unistused ka väärivad täitmist?

Õnneks ma ei põdenud kaua Magnuse järgset maailmavalu, tegin asja Lutsu teatrimajja, Oordi konsale, hästimuhedaks peoks kujunes see. Nagu Viljandi folgil oleks olnud:)

Pühapäeval traditsiooniline käik Manna vanaema juurde kelle köögis lillelised kardinad lehvivad akna ees ja teed pakutakse punasest valgete täppidega kruusist. Vanaema ise on ka selline nagu vanaemad olema peavad. Soe ja lahke. Alati on tal miskit maitsvat söögipoolist valmimas.

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
Andresega mulisesin

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
ütlesin et tahtsin kunagi nime ära muuta Margaritaks, mitte et Marii Meister, vaid Margarita Meister, et siis oleks nagu Meister ja Margarita.

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
ja Andres, et ma elan liiga palju oma lillelises maailmas:P

Mann ütleb:
kass Peemot olemas sul juba

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
jaaaaaaaaaaaa

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
woland aint puudu

Mann ütleb::D

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
Tuled välja kui ma juuksuris ära käin?

Mann ütleb:
oleneb kõik

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
tervisest?

Mann ütleb:
jh

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
kuidas täna?

Mann ütleb:
no nohu ja laup kuum

Mann ütleb:
kuidas sul, ple midagi külge hakand?

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
ei ole

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
ma terve kui purikas

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
magan ka hästi

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
midagi kurta ple

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
tuba korras

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
eksmehed ei käi pinda

Marii- asjatab-täna on imelike inimeste päev ütleb:
elu kui lust ja lillepidu

Mann ütleb:
:D

Nädalavahetusel lammutasime mu toas vana musta sektsioonikapi lahti, uus tapeet kerkis seina ja uus kardinapuu akna ette. Nüüd on mu toas rohelised seinad ja akende ees vanaema õmmeldud kollased kardinad. Ma nii sillas neist selgetest värvidest, ei mingit lillelist mustrit enam ega tumedat kappi, mis täitis terve seina ja tegi toa poole väiksemaks.
Tähh, Al:)

Nvl ma ei jõudnud reedel Sadamateatrisse Velikije Luki konsale ja laupäeval Tallinasse Mareki sünnipäevale, reedeõhtul kl 8 sain töölt koju, tunni aja pärast kukkusin voodisse ja magasin nii et isegi öö jooksul ei ärganud kordagi üles:P Mis on minu puhul saavutus. Laupäeval istusime Katiga minu pool ja meie maailmad said jälle iga nurga pealt läbi filosofeeritud ja paika pandud. Kati alati mõjub värskelt ja...on nagu jahe puhas allikavesi, mis lööb pea selgeks.

Aga eile läksid asjad tööl nii, et pidin hommikul kl 10 ühel 10 aastasel lapsel veeniverd võtma. Kuna varem olin asjatanud ainult täiskasvanud inimestega, siis olin vähe närvis küll. Kartsin, et nii noorel polegi sooni ja kujutasin ette juba sooja vee all leotamist ja emla kreemiga kreemitamist. A õnneks kõik läks libedalt, sooned olid korralikud, ehkki liikuvad. A noor oli ta ikkagi, käsi teisel nii väike ja peenike. Eile üldse trehvas nende veeniveredega ehkki teistel patsientidel olid sooned naha all ja sügaval. A vahepeal läheb hästi kõik.

Läksime eile õhtu Ohpuuga Ateenasse, teades kindlalt, et ees ootab see, aga suur oli mu üllatus, kui taipasin, et sattusin hoopis teatrisse.
Selline veidi Molierelik etendus oli, kurbnaljakas. Igavikulised küsimused olid arutelus ja naerda saab ka. Elu üle ja kui peaksite end sealt tegelastest ära tundma, siis ka enda üle. Mina tundsin.
Tean nüüd, milline ma mehena oleksin. Täpselt nagu Isa Vanem Poeg. Paljajalu, teksased, hipituunikas, luges alatasa raamatuid, oli juba tugevalt üle kahekümne, ent päriselu tüdrukutest ei teadnud midagi, sest ta eelistas raamatutemaailma naisi, kes olid ideaalsed. Mängis kitarri ja oli siiralt idealistlik. Väitis, et hommikud on kõige ilusam aeg päevast, siis on tunne, et kõik on võimalik. Samal ajal, kui ta Isa targutas, et hommik on õhtu algus. Nii nad filosofeerisid kogu aeg, kolm väga väga erinevat meesterahvast pluss ema, kes kõndis hääletult ringi ja märkamatult, ent iseenesestmõistetavalt pesi pesu ja tegi süüa. Vot

Ja mida tegin mina, teoreetiliselt humanitaar ja praktiliselt meedik, kummipaadirallil? Elasin kaasa füüsikutele:P Romps oli oma kursavendadega täiesti hullu asja kokku kombineerinud, parvetaolise värgi, kust raudtorust pildus lämmastikupomme vmt. Õnneks Rommi ise ei läinud selle puidust plaadiga Emajõkke trallitama, kui ta oleks, siis me Mannaga poleks suutnud seda pealt vaadata. A hiljem tassisime selle kaldalt turvalisele pinnale, missiis, et püksid olid lõpuks poriga koos ja jalad sitased ja nõgeseville täis. Füüsikute lippu sain üleval kõrgel hoida ka. Lõbus oli.
Ja ma lihtsalt pean ära märkima ka Härrasmeeste klubi, see võistkond oli rahvusvaheline, koosnedes eestlastest Tuti Helvest, sakslasest Ich Kommest, inglise lordist, Nigeeria esindajast ja Araabia šeigist. Tüüpidest saaksid väga head rollimängijad, arvan ma. A nad jäid tegelikult silma juba Bambuse ajal, oma mobiilse telgiga, mis sisaldas kumminukku nimega Anule Saagimisse, kes pakkus härrasmeestele mõeldud teenuseid. Miks inglise härrasmees keeldus siiski pakutavast teenusest ja nõudis raha tagasi? Sellepärast, et nigeerlane oli pannud Saagimisse enne teda ja jätnud Anule tisside peale oma käpajäljed:P
Säravate silmadega roosas miniseelikus, tumeda poisipea, meheliku kehaga naisterahvas Tuti Helve pidas maha niii elava esitluskõne, me Mannaga jäime kohe kuulama. Aa, ja meedikute üle olin ma Bambuse ajal ka väga uhke (y).
mnjaa, oot, tuti helved olid majandusteaduskonnast, hmm, siuke asi turgatas pähe, et mida raskemad eksamid on tulemas, seda segasemad ollakse vist tudengipäevadel:P?

üx videoke teile ka, kus see kurikuulus Bambuse melu on kenasti peale jäänud

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=277782

Just nüüd, paar minutit tagasi, lugesin lõpuni Doris Lessingu "Kõige ilusama unelma". Kaasahaarav oli, ja mind, vanat emot, pani vesistama ka. Mõtlen, et nendele, kes tahaksid minna kuhugi kriisikoldesse vabatahtlikuks, on see enne teeleasumist lausa et kohustuslik kirjandus.

lk 429
Juhtus midagi, mida Sylvya oli kartnud kõik need aastat, mil ta oli olnud misjonis. Clever ja Zebedee kandsid külast tema juurde ägeda pimesoolepõletikuga tüdruku. Isa McGuire oli võtnud auto, et sõita vanasse misjonisse. Sylvya ei saanud Pine´idele helistada, sest kas nende või misjoni telefon ei töötanud. Tüdruk vajas viivitamatult operatsiooni. Sylvya oli sageli kujutlenud seda hädaolukorda või midagi selletaolist ning otsustanud, et ta ei opereeri. Ta ei saanud seda teha. Lihtsad ja edukat operatsioonid, jah, need võisid tal korda minna, aga surmajuhtum, ei, teda rünnatakse otsekohe.
Kargete valgete särkidea poisid (Rebecca oli need triikunud), juuksed täiuslikult kammitud, käed korduvalt puhtaks küüritud, põlvitasid nad teine teisel pool tüdrukut õlgkatusega varjualuses, ja vaatasid talle otsa, silmad täis põskedele valguvaid pisaraid.
"Tal on palavik", ütles Zebedee. "Katsu teda".
Sylvya ütles: "Mispärast ta varem minu juurde ei tulnud? Kui eile me oleksime jaole saanud. Miks ta ei tulnud? See juhtub üha uuesti ja uuesti". Tema hääl oli pingul ja kare ning see tuli hirmust.
"Me käskisime tal tulla, me ütlesime talle".
See poleks tema süü, kui tüdruk sureks, aga kui tema, doktor Sylvya, opereeriks ja tüdruk sureks, siis peetakse seda tema süüks. Kaks noort pisaratemärga nägu palusid teda, palun palun. Tüdruk oli nende nõbu.
"Te teate, et ma ei ole kirurg. Ma olen teile rääkinud, te teate, mida see tähendab. "
"Aga sa pead seda tegema", ütles Clever.
Tüdruk tõmbas põlved vastu kõhtu ja oigas.
"Hüva, tooge mulle meie kõige teravam nuga. Ja kuuma vett".
Poisid tõid arstiriistad. Tüdruk ei olnud operatsioonilaual, sest teda ei tohtinud paigast liigutada, vaid katusealuses, põrandatolmu lähedal. Hullemaid tingimusi operatsiooniks poleks saanud olemas ollagi.
Sylvya käskis Cleveril hoida kloroformiga immutatud riiet võimalikult kaugel omaenda näost, mille ta pidi kõrvale pöörama. Ta käskis Zebedeel tõsta arstiriistadega kauss põrandalt nii kõrgele kui sai, ning alustas kohe, kui tüdruku oigamine lakkas. Niipea, kui ta oli lõiganud, mõistis ta, et on hiljaks jäänud. Pimesool oli lõhkenud ning mäda ja roiskumine olid kõikjal. Tal ei olnud penitsilliini. Ta tupsutas ja pühkis sellegipoolest tampooniga ja õmbles siis pika haava kinni ning tüdrukukese seelikut üles ja pluusi alla tõmmates mõistis Sylvya, et tema kaheteistkümneaastane patsient oli surnud.