Nädalavahetusel oli asja Ateenasse. Magnust näidati. Mnjaaa. Magnus ei tekitanud masendust, küll aga tekkis küsimusi. Ta sai ju oma isaga sõbraks, kamraadiks. Kohati mulle nende maailm isegi meeldis. Ringisõitmised, kui isa autos tukkus ja Magnus loopis kodutudele raha. Sajakrooniste asemel sajaeuroseid. Isa sõbralik mühatus seepeale kui eksimus ilmsiks tuli. Korteriläbul Aapo Ilves kanepiguruna suitsurõngaid puhudes.
Aga kas sõber võib külma kõhuga pealt vaadata, kui teine sõber ennast tapma läheb? Kas see on mingi ülim vabadus suhetes, ülim teineteisemõistmine, või ülim ükskõiksus?
Kas unistusi tõepoolest täidetakse ükskõik mis hinnaga? Kas kõik unistused ka väärivad täitmist?

Õnneks ma ei põdenud kaua Magnuse järgset maailmavalu, tegin asja Lutsu teatrimajja, Oordi konsale, hästimuhedaks peoks kujunes see. Nagu Viljandi folgil oleks olnud:)

Pühapäeval traditsiooniline käik Manna vanaema juurde kelle köögis lillelised kardinad lehvivad akna ees ja teed pakutakse punasest valgete täppidega kruusist. Vanaema ise on ka selline nagu vanaemad olema peavad. Soe ja lahke. Alati on tal miskit maitsvat söögipoolist valmimas.