Läksime eile õhtu Ohpuuga Ateenasse, teades kindlalt, et ees ootab see, aga suur oli mu üllatus, kui taipasin, et sattusin hoopis teatrisse.
Selline veidi Molierelik etendus oli, kurbnaljakas. Igavikulised küsimused olid arutelus ja naerda saab ka. Elu üle ja kui peaksite end sealt tegelastest ära tundma, siis ka enda üle. Mina tundsin.
Tean nüüd, milline ma mehena oleksin. Täpselt nagu Isa Vanem Poeg. Paljajalu, teksased, hipituunikas, luges alatasa raamatuid, oli juba tugevalt üle kahekümne, ent päriselu tüdrukutest ei teadnud midagi, sest ta eelistas raamatutemaailma naisi, kes olid ideaalsed. Mängis kitarri ja oli siiralt idealistlik. Väitis, et hommikud on kõige ilusam aeg päevast, siis on tunne, et kõik on võimalik. Samal ajal, kui ta Isa targutas, et hommik on õhtu algus. Nii nad filosofeerisid kogu aeg, kolm väga väga erinevat meesterahvast pluss ema, kes kõndis hääletult ringi ja märkamatult, ent iseenesestmõistetavalt pesi pesu ja tegi süüa. Vot