Täna hommikul sõitsin nr 1 bussiga tööle. Minu vastu tuli istuma üks vanatädi oma koeraga, kes oli miskit terjerilaadset, aga ta oli suuremat kasvu. Koer istus oma perenaise jalge ette, st meie mõlema jalge vahele siis. Oli seal veidi aega, nuusutas mind, niheles natuke, nuusutas veel mind, vaatas äkki mulle otsa ja pani oma pea minu põlvedele. Perenaine muigas, üritas teda ära meelitada, aga koer polnud millegipärast nõus teistmoodi olema, perenaine uuris, ega ma pahane pole või ehmund, mina, et oh ei. Koer hoidis pead minu põlvedel ja nii me siis vaatasime teineteisega tõtt ja sõitsime edasi. Tore oli.