Just nüüd, paar minutit tagasi, lugesin lõpuni Doris Lessingu "Kõige ilusama unelma". Kaasahaarav oli, ja mind, vanat emot, pani vesistama ka. Mõtlen, et nendele, kes tahaksid minna kuhugi kriisikoldesse vabatahtlikuks, on see enne teeleasumist lausa et kohustuslik kirjandus.

lk 429
Juhtus midagi, mida Sylvya oli kartnud kõik need aastat, mil ta oli olnud misjonis. Clever ja Zebedee kandsid külast tema juurde ägeda pimesoolepõletikuga tüdruku. Isa McGuire oli võtnud auto, et sõita vanasse misjonisse. Sylvya ei saanud Pine´idele helistada, sest kas nende või misjoni telefon ei töötanud. Tüdruk vajas viivitamatult operatsiooni. Sylvya oli sageli kujutlenud seda hädaolukorda või midagi selletaolist ning otsustanud, et ta ei opereeri. Ta ei saanud seda teha. Lihtsad ja edukat operatsioonid, jah, need võisid tal korda minna, aga surmajuhtum, ei, teda rünnatakse otsekohe.
Kargete valgete särkidea poisid (Rebecca oli need triikunud), juuksed täiuslikult kammitud, käed korduvalt puhtaks küüritud, põlvitasid nad teine teisel pool tüdrukut õlgkatusega varjualuses, ja vaatasid talle otsa, silmad täis põskedele valguvaid pisaraid.
"Tal on palavik", ütles Zebedee. "Katsu teda".
Sylvya ütles: "Mispärast ta varem minu juurde ei tulnud? Kui eile me oleksime jaole saanud. Miks ta ei tulnud? See juhtub üha uuesti ja uuesti". Tema hääl oli pingul ja kare ning see tuli hirmust.
"Me käskisime tal tulla, me ütlesime talle".
See poleks tema süü, kui tüdruk sureks, aga kui tema, doktor Sylvya, opereeriks ja tüdruk sureks, siis peetakse seda tema süüks. Kaks noort pisaratemärga nägu palusid teda, palun palun. Tüdruk oli nende nõbu.
"Te teate, et ma ei ole kirurg. Ma olen teile rääkinud, te teate, mida see tähendab. "
"Aga sa pead seda tegema", ütles Clever.
Tüdruk tõmbas põlved vastu kõhtu ja oigas.
"Hüva, tooge mulle meie kõige teravam nuga. Ja kuuma vett".
Poisid tõid arstiriistad. Tüdruk ei olnud operatsioonilaual, sest teda ei tohtinud paigast liigutada, vaid katusealuses, põrandatolmu lähedal. Hullemaid tingimusi operatsiooniks poleks saanud olemas ollagi.
Sylvya käskis Cleveril hoida kloroformiga immutatud riiet võimalikult kaugel omaenda näost, mille ta pidi kõrvale pöörama. Ta käskis Zebedeel tõsta arstiriistadega kauss põrandalt nii kõrgele kui sai, ning alustas kohe, kui tüdruku oigamine lakkas. Niipea, kui ta oli lõiganud, mõistis ta, et on hiljaks jäänud. Pimesool oli lõhkenud ning mäda ja roiskumine olid kõikjal. Tal ei olnud penitsilliini. Ta tupsutas ja pühkis sellegipoolest tampooniga ja õmbles siis pika haava kinni ning tüdrukukese seelikut üles ja pluusi alla tõmmates mõistis Sylvya, et tema kaheteistkümneaastane patsient oli surnud.