Käisin öölaulupeol. Laulsin, naersin, tundsin mõnu heast seltskonnast, soojast kevadõhtust ja tähistaevast.
Mnjaa, kuid pealtnäha muretu kesta all tegutses siiski üks faking hormoon, mis...nuh ma emosin omaette nii, et vähe pold ja põlesin seesmiselt. Nii juhtub, kui tegelased minevikust ilmuvad olevikku ja teevad näo, et nad isegi üritavad oma vigu parandada ja ravida mulle löödud haavu hinges. Mina, va lollakas, usun ju alati parimat. Lõpuks siiski ilmneb, et nad on bullshit, need, kes on korra idiootlikult käitunud, jäävadki käituma idiootlikult ja tegelikult pole vaja üldse mitte mingit suhtlemist, haavad lüüakse veritsema ja õhus pole mitte armastus, vaid nördimus, viha ja retoorilised küsimused stiilis, et miks osadel tüüpidel saab viinaklaas armsamaks kui ükskõik mis või kes muu...ja kuidas küll mõningad meist suudavad õhtust õhtusse aint kuskil urkas passida ja lakkuda, samal ajal,kui mujal õues toimub elu, kino, teater, öölaulupidu. Karjun pettumusest. võeh. sain selle sita enda seest välja suuremas osas. ja loodetavasti olen nüüd ammendunud ja kogu see jama jääb tõesti selja taha....
ahjaa, tervitada ma tahaksin ka. üht joomahullu. palun jäägi eilsesse ja ära sealt mitte kunagi edasi tule. minu soovilooks oleks siis see .