Stomatoloogias

oli eile lahe. Pisike osakond, vist kolm palatit pluss sidumistuba, kus peamine action käib, kuhu tulevad ambulatoorsed patsiendid oma näo ja lõualuumuredega. Reedese päeva veedan jälle seal ja siis peaksin millalgi ära otsustama, mis saab.

Õhtul Cygnusega Urus, nägin oma elu esimest D&Dd. Kahe nädala pärast on jälle õhtu 20. sajandi alguse vampiirimaailmas ja Ohpuul ja Cygnusel oli plaanis kohaletulemata jäänud Ghostwizardi osa mulle anda ja...khm...pean harjuma mõtlema endast kui D&D mängijast :P
A esmamuljed siis, et...D&D pealtkuulamine meenutas raamatulugemist. Sama effekt.

Peace

khm, Mareki õhutustel siia ka seda, et loomulikult ma rahul presidendivalimiste tulemustega. T. H. Ilves kaasaegne inim, inglise, vene, prantsuse ja hispaania keeled korralikult suus ja... palju õnne igastahes:) Lootkem kuulatavatele presidendikõnedele:)

Printisin lõpueksami kordamisküsimused välja.
Farmakoloogia, sisehaigused, nakkushaigused, haiglainfektsioon, kirurgia, intensiivõendus, lastehaigused ja haige lapse õendusabi, neuroloogia, psühholoogia, õendustoimingud, terve laps, terve naine, toitumisõpetus, vaimne tervis, õenduse alused ja õendusteooria. Kokku 21 lehekülge.

Vot siis.

Pärastlõunal Cafe Truffles.
Seal on üks kohvi.
Cafe Mocha.
Ma küll ei tahaks eelistada üht kohvi teisele, aga...Cafe Mocha....tundus...seemaailmakõigeparem. Parajalt vahune ja magus ja kreemine ja ...nuu....Wildes ma armastasin Cappucino Mochat sokolaadisiirupiga, aga see Cafe Mocha on klass omaette. Nii hea, et seda on võimatu kirja panna.

Maailma parim issi on mul ka. Kinkis suure Kohviraamatu sarjast 100 rooga. (y)

Valge krahvinna

Shangai 1930ndatel. Baar. Blond naisterahvas viib heledas ülikonnas mehe tantsule. Naine on endine vene krahvinna, põgenenud Venemaalt revolutsiooni eest ja teenib elatist baaridaamina, heledas ülikonnas mees on pommitamisest pimedaks jäänud Inglise diplomaat. Baari turva tuleb ja üritab neid algul tantsupõrandalt minema ajada, ütleb, et pimedaga ei tantsita, et häirite teisi ja vene krahvinna saadab ta malbelt naeratades põrgusse ja nende tants jätkub.
Inglise diplomaat avab oma baari, kus ta üritab luua poliitiliselt pingevabat õhkkonda, kus inimesed saaksid lihtsalt õhtuti kokku tulla ja vabalt aega veeta. Baariuksed on seal rasked ja tugevad, et välismaailma pahursust väljaspool hoida.
Pole need uksed midagi nii tugevad.

Tegelikult oli see imeilus film. Jällegi selline aeglane, aga ilus, sobivalt nukrameelne minusuguse melanhooliku jaoks (y)

Peeglimask

Veider. Salvadordalilikud sürrid tegelased H.Bochi Armastuse aia taolises paigas, kus valitses 20ndate aastate mustvalgete õudukate meeleolu. Hästi lõppes ja puha.

oli see vast nädal

Rahmeldasin kõvasti.
Medicoveris on popiks muutunud tunniajased massaazid. jee (y)
Kolmapäeval käisin Tartu Vaimse Tervise Hoolekandekeskuses Puiestee tänaval, jajah, sealsamas 200 aastases majas. Algul nägin ära tegevusjuhtide eluolu ja sealse päevakeskuse poole, mis oli täitsa okei. Päevakeskuse ruum oli hästi hubane, sinna tulid kokku inimesed, kes vajavad sotsiaalset kaitset. Suhtlemistreeningu kohalt on selline ajaveetmine samuti kasulik. Tegevusjuhendajad asjatavad ja orgunnivad päevaplaani neile ja pärastlõunal minnakse tutvuma Tartuga, käiakse erinevates asutustes ekskursioonidel või muudes päevakeskustes avalikel loengutel jne.
Psühhiaatriaõel on tiba teine teema. Tema peab otsustama vestluse põhjal, kas inimene saab ise endaga hakkama...kuulsin ka paari sellist vestlust. Tuli üks noor vene kutt, istus kabineti ukse taga käsikäes noore tibiga ja tahtis ta algul kabinetti kaasagi võtta, kuid peale mõningast otsustamist tuli see noormees siiski üksi. Rääkis madalalt ja kähisevalt, et ta on invaliidigrupil, epilepsiahoogi pole olnud juba paar aastat, töötab kojamehena ja teeb aegajalt ka puidutööd ja mängib akordionit. Elab koos pensionärist emaga ja kasuisaga, kes on nii vägivaldne ja alatasa joobes, et kutt ei suuda enam kodus olla. Uuris nn toetatud elamise varianti ja küsis, et kas tema toauksel on ees lukk. Ja psühhiaatriaõde peabki talle selle sotsiaalkorteri välja vaatama.
Päevapeale tuli üks teine noor eesti kutt, selline päris tugeva kehaehitusega, ja kui ta välja ilmus, siis nii tegevusjuhendaja kui ka psühhiõde läksid hästi häksi täis ja kõik küsisid, kus ta olnud on jne. See kuttki tuli siis kabineti istuma, hoidis pead kätel ja rääkis mahavaadates, et on teinud päevatöid ja öösiti väljas maganud. Lubja tänavale ta ei suuda ööbima minna ja kodus on ta naisega nii tülis, et ei ole nõus sinnagi minema. Jäin temaga paariks sekundiks sinna krdi kabinetti üksi ja siis ta tõstis pilgu ja ütles otsavaadates, et tahab naistele peksa anda.

Khm.

Tulin tulema ja mõtsin, et mnjah, ma ikka ei suuda siukestes asutustes tragilt toimetada ja veel nende inimeste suhtes ükskõikseks jääda või nii. sellised kohad vajavad äärmiselt külma närvi jne...a mul on kombeks sellised lood endaga koju kaasa tassida, ma elan neisse sisse ja hakkan nende pärast põdema ka veel.
Lisaks see vana maja ise...ta mõjus kuidagi raskelt või nii. Enamikud asutused on niivõrd neutraalsed, et ruume nagu ei pane tähelegi ja tegeled rohkem oma asjadega, aga Puiestee tänava majaga oli teistmoodi. See otsekui vajus terve oma olemisega peale, oli selline lämmatav ja nu üldsegi mitte..mm..hea.
Ülejäänd osa päevast oli masendav, ei oskand olla mitte kuidagi, ainut õhtupoole hakkas parem, Ursula (8) see on mu kitarre kitarre (8) aitas ja väga.

Maarjamõisa lähedal avatakse peatselt uus ilusalong, Annu tuli ükspäev töölt ja märkas silti, et vajavad massööri ja salvestas mu jaoks numbri. Neljapäeva hommikul käisin sealgi uurimas, hinnaklass on massaazidel sama, mis Medicoveriski, ainult, et Medicoverisse inimesed nii või teisiti tulevad massaazi, aga ilusalongi ei või iial teada, kaua see omadega üldse püsib. Ehkki asukoht on neil tegelt küll parem ja massaaziruumgi on ilusam ja puha. Peale seda käiku ma mingilmääral olen seal poole käpaga sees, aga ma ei tea, kui kauaks ja kas sel on mõtet, sest Stoma vanemõde helistas täna hommikul ja nemad võtaksid mu kahel käel oma osakonda vastu. Päriselt ka:P Nu ja lõpueksam istub jätkuvalt kukil ja seoses ajavarude kahanemisega ma pean ilmselt otsustama, mis saab, kas jään Medicoverisse oma sandikopikate eest, kuid teen seeeest midagi, mis tõeliselt meeldib, või kainet mõistust kuulates siis üldse haiglasse ära ja vastutasuks ootavad kobedad palgapäevad ja Bulksiminek talvel omalfinantseerimisel. Mnjah.

Vot siis.

See oli septembri algul,

kui ma kodus ja kolasin netis ringi ja niisama vaatasin kliinikumi lehelt vabade õdede ametikohti. Nägin sealses nimekirjas Stomatoloogiakliinikut. Küsisin Annult, kuidas see sobiks ja ta läks silda ja ütles, et proovi kindlasti, et ta seal praksis olnud ja meeldis väga ja osakond ainult pool koridori ja ainult paar süsti päevas ja suuloputusvedelikke vaja viia ka õhtuks. Annust julgustatuna helistasin ma siis Stoma vanemõele

Vanemõde: Halloo, tere
Mina: tere
Vanemõde: tere tere
Mina: eeeeee...seda, et teil on vist mingit tööd pakkuda.
Vanemõde: mis tööd, kas õe või põetajana
Mina: noo ma netist vaatasin, et teil on kliinikumi lehel üleval, et vajate täiskohaga õde.
Vanemõde: no vot sellest oleks pidanud siis kohe alustama.

Hiljem suutsin juba viisakamalt suhelda, aga ma mõtlen, et ma ple veel elus nii jubedalt mitte ühtegi asjaajamist telefoni kaudu alustand:P (A) :S otsekui miski rambipalavik oleks tulnud või krt teab mis....
Leppisin vanemõega tänaseks kohtumise kokku ja kui olin ta kabinetis istet võtnud, siis ma esmalt kohe vabandasin oma algse telefonikõne pärast, ja Stoma vanemõde sõbraliku ja positiivse mulje jättis, jutustas, et neil tegelikult juba inimene töötab sel kohal, kus ma tulla tahaksin, kuid ta ei jää sinna enam kauaks, aga ta ei saa ka päevapealt lahkuda ja seega tema ärasaatmine ja minu töölevõtmisprotsess oleks pikaldlane, okti keskel, 18ndal, saaks see omadega ühele poole...
Praegu otsad suht lahtised, sest paar kohta on veel soojas, reedel on veel üks jutuajamine, hmmm, Annu emme naerab, et ma muud ei teegi, kuui ainult juttuajamis käingi, hehe, jah, aga peab ju kuidagimoodi alustama (A), a eks siis elame näeme.
Lisaks veel jätkuvalt Medicoveris masseerimine ja peatselt algav lõpueksamiks õppimine...
Mittevirelemise nimel, edasi! (y)

Blogi huvides pean mainima, et nüüd on tõestatud, et olen maailma halvim plaanipidaja. Kolmapäeval läksin kindla kavatsusega ulale, et muretseda endale reedeõhtaks Sadamateatrisse pilet, aga kord juba ulal olles, arvake, kas ma tegin seda:P mnjah, Annu ajas pea sassi oma pesupoemaratoniga:S ja reedeõhtaks külastas mind hoopis Krooksukuradike, võtsin Cygnuse ja Kati, ja siis Krooku kohvile (y). Ma lootusetult omade küljes kinni, tuhatjatuhatkorda enam eelistan ajaveetmist oma kullakestega, kui kuskil pungil täis Sadamateatris, isegi kui sinna lavale tuleb Oort...

Sel Reedeõhtal Metsatöll ja Oort Sadamateatris. Must go and see that. Oorti ple teab mis ajast kuulnud ega näinud, suvel küll plaanisin Mytofesti, kuid migreenikuradikesel olid teised plaanid. Loodetavasti ta ei pööra mulle eesoleval reedeõhtal mingit tähelepanu ja ma saan rahus minna ja lõbutseda. 2200 piletit olla juba müüdud ja ilmselt täna müüakse veelgi üks...

9. septi Postimehes

kirjutas kirjanike liidu esimees Jan Kaus, kuidas raamatud on muutnud teda paremaks inimeseks ja seda arutlust lugedes mõtlesin, et imelik kodu on mul ses mõttes, et raamaturiiulid on maast laeni ja aegajalt ikka tassitakse raamatuid noisse riiulitesse juurde, kuid mu majarahvas ei võta näiteks iialgi vabat päeva lugemiseks, vaid seda peetakse ikka rohkem nagu uneeelseks tegevuseks. Ma siin olen päevi ja öid veetnud oma vägevate teostega ja hiljem mult küsitakse, et mida kasulikku sa täna tegid ja mina, et lõpetasin Dr Zivago, millepeale kobisetakse, et kas sul endal kahju pole, et päev nii tegevusetult mööda läeb, miks sa ei võinud näiteks tolmu pühkida või pesu pesta. Ma tavaliselt olen vastu küsinud, et kas mäletate ka, mis tunne see on, kui lõpetasite järjekordselt erakordse raamatu, mille tegelased ja nende elud ja mõtted kummitavad veel pikemat aega, siis nähvatakse vastu, et tööd on vaja ka teha, ei ole aega elada fantaasiamaailmas, see ju ei toida. Mnjah, erinevatel inimestel erinevad väärtused, kuid minumeelest lugemist küll ei tohiks vähemolulisemaks tegevuseks pidada üksnes seepärast, et ta näiliselt passiivne näib. Vaim ju lugemise ajal rändab, justkui ma oleksin miskitel omaette reisidel käinud, muutudes nähtamatuks, varjuna käinud tundmatute inimeste kannul, omades erakordset võimet ka näha nende hinge ja mõistusesse. Imelik on veel kusjuures see, et neil inimestel ple õrna aimugi, kui jälgitavad nad on, nad täis rahus elavad ja mõtlevad omi mõtteid edasi, kuid nad ise mõjutavad mind, st ma elan neile ihust ja hingest kaasa ja nuh...et...

Kui lugesin esimest korda Salvado Dali päevikut, siis otsustasin, et must ei saa iialgi sellist tõsist ja kurja vanainimest, kes ei suuda vaimustuda mitte millestki. Kui lugesin Fowlesi "Liblikapüüdjat", hakkasin esimest korda mõtlema inimeste vabaajaveetmis harjumuste kohta ja taipasin, kuivõrd vähe on väärtustatud vabatahtlike töö või muud tegevused, millest tõesti mingit kasu oleks, enamus armastab ju tegeleda iseendaga ja riidekapi täiustamisega. Kui väiksena lugesin Tjorvenit ja Pootsmanit, sellest tärkas mere ja paadisildadearmastus, mis pole tänini kuhugi kadunud. Ja nii edasi.

Muuseas, käisin täna Tartu Vaimse Tervise Keskuse rehabilitatsiooniosakonna juhatajaga jutul. Mind ikka tõmbab sedalaadi asutustesse:) :P 20. sept läen sinna pikemale tööpäevale, käin varjuna pärisõe kannul. Neil iseenesest vaja sinna psühhiaatriaõde osalise koormusega ja eks siis näib, mis saab. Medicoveris ilmselt mu koormus jääbki selliseks minimaalseks nagu see praegugi on ja ma ise tunnen, kuidas paremad palgapäevad ära kuluksid, eriti veel, kui talvel on ees Bulgaariasseminek.

Reedeõhta oli hea. Sellelaadsed teisi õhtaid tuleb tulevikus veel ja veel, eksju;)

Laubaomk sirvisin siis kohvi kõrvale septembrikuu Stiili ja avastasin, et Jaan Tätte on ikka niivõrd minu moodi. Temagi on pika hommikukohvi ja mere ja aegajalt üksindustvajav ja omakullakesi hindav inime. justnagu mina:D eriti see läks hinge, kui ta ütles, et hommikukohvi peab kestma väemalt tunnike. yeah, indeed, its true:)
Teine lugu, mis mulle meeldis, oli lugevatest Eesti naistest. See omakorda siukse tõelise lugemistuhina minus tekitas ja tänase õhtu ma veedangi Marquezi seltsis, üleeelmine suvi jäi Sada Aastat Üksildlust pooleni ja nüüd on aeg see läbi lugeda.

Täna keskööl on Etvs Queeni Live Wembley staadionil aastast 1986. Must see that. Queen oli mu lapsepõlvesoundtrack, kui olin miski 11, siis olin neist hästi sillas ja mõtlesin, et suurekssaades pean kindlasti abielluma Mercury sarnase mehega ehk siis glämmrokkariga vm. Mnjaa. Nostalgia. Ma vajan tassi kohvi sellepeale.

Daniel Martin

Sain ta lõpuks läbi.
Hea raamat oli:P
Kui üritada vältida nüüd sisu mitteümberjutustamist ja moraali mitteväljaütlemist, siis....nagu Johnny Cashi filmgi, on ka Daniel Martini jutustus aeglane. Minevik ja olevik on omavahel nii läbipõimunud, inimestevahelised suhted samuti segased, tegu on vist üldse masohhistidega, kes armastavad mittekuhugiviivaid suhtedraamasid, ka vastuvõetud otsus seatakse kahtluse alla ja jäetakse taga nutma kõiki neid teisi variante, mis küll heideti kõrvale reaalses elus, aga mis hinges ikka veel rahu ei anna ja elab
rahutuse näol edasi täies jõus.

Samas, stiil, kuidas Fowlesi tegelased omavahel suhtlesid, oli muljetavaldav. Kõik omavahelised probleemid arutleti ülima põhjalikkusega läbi, tegemist oli inimestega, kes kisuvad ka juuksekarva pooleks tõe nimel. Nende lugemus oli kadestamisväärne, oma õnnetuseks olid nad ülimalt tõsised, üleolevad, üritasid end kursis hoida küll sotsiaalsete probleemidega, samas nad ei suutnud leida viisi, kuidas neid probleeme lahendada, rääkimata enda elust. Tekkis see müür teooria ja praktika vahel.

Ma tahan elada paremini. Ma ei taha raisata nii palju aega nö intellektuaalsele enesekahtlusele, ma ei taha nii palju viriseda ja ma tahan kogu südamest armastada oma elus olevaid inimesi, teades täie veendumusega, et nad on parimad, keda oma ellu tahta. Ma ei taha minna Süüriasse üksnes selleks, et imetleda sealset suurepärast mahajäetud maastikku ja siis üleolevalt täheldada, et selline pilt peaks kuuluma iga haritud inimese nägemismällu! Häh!

Nagu noateral

ehk lugu sellest, kuidas sünnivad laulud.
Okei. Ma üritan nüüd hoiduda ümberjutustamisest ja panen siia kirja miskid need asjad, mida lugesin välja sealt ridade vahelt, et.. Cashi rasked perekonnasuhted ja halb läbisaamine autoritaarse joodikust isaga annavad kogu filmile sünge varjundi. Ja vaatamata kõigele Cash võttis kuulda seda oma veres ringlevat salapärast miskit, mis tavapärase müügimehe viis helistuudio ukse taha ja algas seiklus, mis muutis kogu algset maailma.
walk the line ehk lugu sellest kuidas raskem otsus on tavaliselt see õigem ja kuidas endaga mittekompromissileminemine tasutakse hiljem alati ära.

Rõõmusõnumid vol2

Kõige parem kingitus oli täna kooli poolt. Mu lõpueksami avaldus läks läbi ja ma saangi teha eksami jaanuaris. Mitte mingit jamamist enam diplomitööga, mitte mingit juhendajapoolset keppi enam....wohoo...vahepeal on eluke tõesti liiga hea, et tõsi olla:)


Ja suured suured tänud kõikidele, kes mind meeles pidasid, eriti lahe oli miskite aastatetaguste tuttavate messe telefonist leida, rääkimata orkuti scrapbookist. Muah:)

About Paris

17. august
Varahommikul Tallinna sadamast Helsingisse, pisike sadamalähedane linnaekskursioon, praamiga Suomenlinna. Päike, tuul, meri...ahh:)
Peale Suomenlinna läbi Soomemaa Turu sadamasse, edasi Rootsi. Mul oli au seista 12 korruselise laeva tekil, kui see päikeseloojangu ajal sadamast väljus. Laev eemaldus aeglaselt sadamast, läbi kitsa väina, möödus haljendavatest saarekestest, kus igal majal oli tõepoolest oma paadisild ja kus aegajalt inimesed seisid ja lehvitasid laevale ja pildistasid seda. Ilus sõit oli.
Öö laevas kujunes ootamatult rahulikuks. Kolasin küll ringi ja vaatasin klubid ja pubid üle, kuid ma siiski ei suutnud ööd veeta süldibändidega, kes kõik üritasid keskealiste soomlaste tuju üleval hoida. Nii ma siis magama kobisingi.

18. august.
Hommikusöök laeval, rootsi lauas, niisama ilus sissesõit Rootsi, mööda saarekestest ja hallidest skääridest. Eddasi bussiga läbi Stockholmi ja läbi Rootsimaa, peatus Rootsi ühe kõige suurema järve ääres ja pärastlõunal praamiga Taanimaale. Ma jällegi praamitekil, kummardusin üle reelingu ja imetlesin valget vahtu, mida laev üles keeras. Hamleti lossi imetlesin ka, mis oli pidevalt silmapiiril. Ja siis äkki olingi Kopenhaagenis.
Kohustuslik jalutuskäik Väikse Merineitsi kuju juurde, kus oli üleküllus jaapani turistidest. Emme üritas pildistada, ma ei viitsind talle kaasa elada ja vahtisin niisama ringi. Purjekad, jahid, laht...mul on sadamatega mingi imelik kiiks, ma tõesti jumaldan nondes paikades ringikolamist. Oleks ainult Tartus midagi taolist....
Kopenhaagen on kivine, tänavad on alatasa munakividega sillutatud. Jalgratturite paradiis on see ka, kesklinnas ringi liikudes hakkas tunduma, et jalgratturid on linna niivõrd vallutanud, et muud liiklusvahendid on vaat et vähemuses. Jalgratastega liiguti ringi igas riietuses. Ja lapsevanemad on jalgrataste ette monteerinud mingi suure kasti, kus naudivad sõitu lapsukesed.
Käisime ära kuningapere elamu juures, natuke jalutasime Kopenhaageni kesklinnas, leidsime üles Christian Anderseni elumaja. Ja siis edasi Christianiasse, hipide linnaossa.
Kui seal isepüstitatud majade keskel ringi jalutasin, siis mul viskas tõsiselt kõik ära. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see, kus ma praegu olen, ei ole mitte uni, vaid tegelikkus. Et unistuste teokstegemine polegi mitte sõnakõlks ega asi, mida kohtab vaid raamatutes jne. Et suudetakse järgida oma südamehäält ja et luuakse endale sobiv elukeskkond.
Siiani meenutan, kuidas ühe majabaraki ukseavas tugerdasid miskid purjus pikajuukselised hiinlased, neil miski oma muusika mängis ja nad passisid seal ukse juures ja...täiesti omamoodi vaatepilt, kuid loomulikult ainult meiesugused turistid neid vahtisidki, sest kohalikele nad vaevalt et pinget pakkusid. Muidu inimesed olid oma tugitoolid tänavale vedanud ja istusid ja lõid aega surnuks, justkui Bobby Longi filmis.
Meelemürkide lubamine on seal seadusega lubatud, kuid seeeest kohalikud elanikud hoiavad oma linnaosa puhtana igast mõrtsukatest ja muudest kurjategijatest, need selekteeritakse sealt kiiresti välja.

Peale Christianiat edasi Saksamaa poole. Ööbisime Lübecki vanalinna hostelis.

19. august
Hommikul jalutuskäik Lübeckis. Tallinna sarnane linnake. Astusime läbi ka 200 aasta vanusest Martsipanimuuseumist. Edasi pikk bussisõit läbi Saksamaa, õthtul kaheksa paiku ületasime Prantsusmaa piiri ja hilisõhtul olimegi Pariisis.
Ööbisime Hotel Formule 1, rue du Doctrur Babinski tänaval, suhteliselt Monmartre mäe lähedal. Tumeda nahaga tursked onud passisid hotelli ees tänaval, piidlesid meid umbusklikult, otsekui oleksime me tõelised sissetungijad nende neighborhoodi. Jõudsime lõpuks siis oma hotellituppa, emme tahtis kohe akent avada, et tuba õhutada jne, kuid avastasime, et aken on kinni kruvitud:P ma siis läksin ja kurtsin oma muret fuajees pikale tumeda nahaga turvamehele, totaalne meeshiid:P ta teatas resoluutselt, et aken on suletud turvalisuse huvides ja et ainult politsei võib akent avada ja et kas me saame talle näidata arstidiagnoosi või miks me siis rohte ei võta, kui meil näiteks südamega jamada on:P Küll aga lubas ta konditsioneeri sisse lülitada:P

20. august
Pariisi kohta on legend, et kui tulevikus on plaanis veel seda linna külastada, siis esimest korda Pariisis ei tohiks kohe Eiffeli torni tippu minna. Ma eirasin vapralt seda ebausku ja pühapäeva hommiku veetsingi Eifelli torni tipus, kõige kõrgemas vaateplatvormis. Alles sealolles jõudis mulle kohale, kus ma tegelikult olen. Pariis oli täies ilus ja suuruses mu ees avali ja see linn on tõeliselt suur.
Peale Eiffelit kohtusime me kohaliku giidi, Sveniga. Ta on Pariisis elav eestlane, kahekordse Sorbonne´i ülikooli haridusega, kunstiajalugu ja kompsitseerimine oli vist ja üldse sellise terava keelega ja nuh, igatimoodi suurlinna inimene, kes nagu eriti ei põe enda oleku pärast. Sven viis siis läbi bussiekskursiooni linnas ja päeva jätkudes orgunnis ta ka söömise kuskil bistrootaolises söögikohas, kus siis 5 euro eest võis korraliku päevaprae tellida.
Pärastlõunal oli laevasõit Seine jõel, mingi aeg hakkas vihma sadama ja me läksime siseruumidesse, kus eufoorias jaapani turistid kilkasid kogu südamest.
Õhtul Montmartre mäele, kus samuti oli üleküllus kõikvõimalikest rahvustest turistidest. Sacre Coeuri kiriku ees avanev vaade Pariisile oli vaat et ilusamgi kui Eiffeli tornist. Kummaline oli kõndida madalatel kivitreppidel, mis nõretasid ajaloost ja kummaline oli jalutada linnaosas, kus kord olid elanud nälgivad kunstnikud, kellest nüüd õpitakse kunstiajaloo tundides.
Ühes vidinaid müüvas poekeses emme tahtis õelastele osta üht punast lukkudega käekotti. Mõtlesime, et tingime hinna alla 5 euroni. Küsisime siis tõmmult müüjalt, kas ta müüks seda kotti meile 5 euroga, ta algul raputas pead ja me siis emmega arutasime,e t oi kui kahju, et liigume siis edasi ja müüa, kuuldes meid rääkimas vist talle tundmatus keeles, küsis, et kust me pärit oleme ja emme vastas, et Eestist, millepeale tüüp, et aa okey, Estonia, no problem. For you the prize is 5 if you want it still. Nii me siis käekoti saimegi:D

21 august

Hommikul parfüümimuuseumisse. Kergelt tutvustati lõhnaõlide valmistamise ajaloost ja hiljem tutvusime siis kohaliku müügivalikuga ja emme soetas endale õnnelikult miskise kuldpudelis lõhna nimega Emilie. Parfüümimuuseum ise oli suhteliselt pisike, kahekordne maja, kus müüdi ainult kohaliku firmatoodangut.
Hiljem vaatasime üle ka lähedal oleva Grand Opera. Rikkalikult kaunistatud ooperiteater, kus ees treppidel istusid kohalikud pariislased ja turistid läbisegi ja nautisid suurlinna liiklusmelu. Seal treppidel istusime meiegi mõni aeg.
Edasi liikusime Cite saarel, Jumalaema kirik ja Sainte Chapelle. Jumalaema kirikus oli meil au olla kohalikul jumalateenistusel, sest õues sadas vihma ja väljas passida oli suht mõttetu. Kolm inimest viisid teenistuse läbi, tumedanahaline preester laulis kaunilt.
Hiljem mõtlesime jalutada Champs - Elyseel, kuid ilm läks nii halvaks, et sel polnud erilist mõtet.

22.august
Käisime ära Pariisi nn citys, kõrged ärihooned ja klaasist triumfikaar. Paar tunnikest ka sealolevas kaubanduskeskuses. Tol hommikul mulle pahaaimamatult helistati Eestist ja kutsuti kohvile ja ma tähtsalt vastu, et olen paraku hetkel Pariisis ja soppan:D
Edasi Versaillesi loss ja aiad. Turistidest üleküllus, palavus, seal lossis oli tõesti niiiiiii palju kõikvõimalikku muud rahvast, et..aga loss ise oli ikka jätkuvalt rikkalik ja suursugune nagu Pariisi linngi.
Õhtul emme läks varem magama ja mul oli võimalus me hotelli linnaosas ringi vaadata. Jalutasin siis ja mulle tuli vast suur neegrimammi rahvusliku turbani ja kleidiga, ta kärutas oma paariaastast poega, ma lihtsalt niisama naeratasin ta pojale ja poiss kohe naeratas vastu ja sirutas mulle käe, ma andsin talle käe samuti vastu ja emmegi naeratas. lahee:)
Avastasin miski nurgataguse kohviku, isegi seal olid lauad tänavale tõstetud ja ma siis seadsin end seal sisse oma kohviga. Ukse kõrval vasakul olid neli lauda kõrvuti, seal miskid araabia mehed istusid ja ajasid oma asju, ise jummala elavalt seletades ja kätega vehkides, ma istusin paremal pool üksinda mõni aeg, jälgisin möödaminejaid, mustades rüüdes mosleminaisi, turbanites neegrimammisi ja seljakottidega valgenahalisi. Üle tänava passis kamp neegripoisse, oma olekult ja riietumisstiililt oleksid nad justkui mingist tõelisest räpivideost pärit. Üldse see kohvik oli kummalisel kohal, silmapiiril oli otse me ees Sacre- Coeri kirik.

Nii mu Pariisi päevad lõppesid, järgnes igav kojusõit läbi Poola, Leedu ja Läti. Poolas on maanteedel hulgaliselt pühakutele palveposte usklike inimeste jaoks, rekajuhtidele prostituute, kes kõnnivad palvepostide vahel ja turismibusside jaoks maanteeröövleid, kuid õnneks neid me ei kohanud.

Peaks võtma Triumfikaare ja välja kirjutama kõik need kohad, kus kord Remarque´i tegelased oma asju ajamas käisid. Teistkordselt Pariisi minnes peaks kõik need tänavad ja kohvikud ise üle vaatama. Kirikud jne on suursugused küll, kuid kuna nad on pidevalt turistide poolt ülevalatud, siis nad kaotavad minu jaoks selle nö intiimse tähenduse. Aga kui ma lähen kõndima Remarque Pariisi, siis see on justkui minu enda minek mu enda poolt väljaotsitud radadel või nii...ah...igastahes...et jah:P
A muidu ma avastasin, et sellised pikad retked on head. nii head, justkui oleksin 8 päeva järjest seksind. Väemalt ma mõelnud kordagi mingitele argijamadele, vaid lissalt vaatasin ja tõdesin, et maailm on tõsiselt kaunis.