oli see vast nädal

Rahmeldasin kõvasti.
Medicoveris on popiks muutunud tunniajased massaazid. jee (y)
Kolmapäeval käisin Tartu Vaimse Tervise Hoolekandekeskuses Puiestee tänaval, jajah, sealsamas 200 aastases majas. Algul nägin ära tegevusjuhtide eluolu ja sealse päevakeskuse poole, mis oli täitsa okei. Päevakeskuse ruum oli hästi hubane, sinna tulid kokku inimesed, kes vajavad sotsiaalset kaitset. Suhtlemistreeningu kohalt on selline ajaveetmine samuti kasulik. Tegevusjuhendajad asjatavad ja orgunnivad päevaplaani neile ja pärastlõunal minnakse tutvuma Tartuga, käiakse erinevates asutustes ekskursioonidel või muudes päevakeskustes avalikel loengutel jne.
Psühhiaatriaõel on tiba teine teema. Tema peab otsustama vestluse põhjal, kas inimene saab ise endaga hakkama...kuulsin ka paari sellist vestlust. Tuli üks noor vene kutt, istus kabineti ukse taga käsikäes noore tibiga ja tahtis ta algul kabinetti kaasagi võtta, kuid peale mõningast otsustamist tuli see noormees siiski üksi. Rääkis madalalt ja kähisevalt, et ta on invaliidigrupil, epilepsiahoogi pole olnud juba paar aastat, töötab kojamehena ja teeb aegajalt ka puidutööd ja mängib akordionit. Elab koos pensionärist emaga ja kasuisaga, kes on nii vägivaldne ja alatasa joobes, et kutt ei suuda enam kodus olla. Uuris nn toetatud elamise varianti ja küsis, et kas tema toauksel on ees lukk. Ja psühhiaatriaõde peabki talle selle sotsiaalkorteri välja vaatama.
Päevapeale tuli üks teine noor eesti kutt, selline päris tugeva kehaehitusega, ja kui ta välja ilmus, siis nii tegevusjuhendaja kui ka psühhiõde läksid hästi häksi täis ja kõik küsisid, kus ta olnud on jne. See kuttki tuli siis kabineti istuma, hoidis pead kätel ja rääkis mahavaadates, et on teinud päevatöid ja öösiti väljas maganud. Lubja tänavale ta ei suuda ööbima minna ja kodus on ta naisega nii tülis, et ei ole nõus sinnagi minema. Jäin temaga paariks sekundiks sinna krdi kabinetti üksi ja siis ta tõstis pilgu ja ütles otsavaadates, et tahab naistele peksa anda.

Khm.

Tulin tulema ja mõtsin, et mnjah, ma ikka ei suuda siukestes asutustes tragilt toimetada ja veel nende inimeste suhtes ükskõikseks jääda või nii. sellised kohad vajavad äärmiselt külma närvi jne...a mul on kombeks sellised lood endaga koju kaasa tassida, ma elan neisse sisse ja hakkan nende pärast põdema ka veel.
Lisaks see vana maja ise...ta mõjus kuidagi raskelt või nii. Enamikud asutused on niivõrd neutraalsed, et ruume nagu ei pane tähelegi ja tegeled rohkem oma asjadega, aga Puiestee tänava majaga oli teistmoodi. See otsekui vajus terve oma olemisega peale, oli selline lämmatav ja nu üldsegi mitte..mm..hea.
Ülejäänd osa päevast oli masendav, ei oskand olla mitte kuidagi, ainut õhtupoole hakkas parem, Ursula (8) see on mu kitarre kitarre (8) aitas ja väga.

Maarjamõisa lähedal avatakse peatselt uus ilusalong, Annu tuli ükspäev töölt ja märkas silti, et vajavad massööri ja salvestas mu jaoks numbri. Neljapäeva hommikul käisin sealgi uurimas, hinnaklass on massaazidel sama, mis Medicoveriski, ainult, et Medicoverisse inimesed nii või teisiti tulevad massaazi, aga ilusalongi ei või iial teada, kaua see omadega üldse püsib. Ehkki asukoht on neil tegelt küll parem ja massaaziruumgi on ilusam ja puha. Peale seda käiku ma mingilmääral olen seal poole käpaga sees, aga ma ei tea, kui kauaks ja kas sel on mõtet, sest Stoma vanemõde helistas täna hommikul ja nemad võtaksid mu kahel käel oma osakonda vastu. Päriselt ka:P Nu ja lõpueksam istub jätkuvalt kukil ja seoses ajavarude kahanemisega ma pean ilmselt otsustama, mis saab, kas jään Medicoverisse oma sandikopikate eest, kuid teen seeeest midagi, mis tõeliselt meeldib, või kainet mõistust kuulates siis üldse haiglasse ära ja vastutasuks ootavad kobedad palgapäevad ja Bulksiminek talvel omalfinantseerimisel. Mnjah.

Vot siis.