9. septi Postimehes

kirjutas kirjanike liidu esimees Jan Kaus, kuidas raamatud on muutnud teda paremaks inimeseks ja seda arutlust lugedes mõtlesin, et imelik kodu on mul ses mõttes, et raamaturiiulid on maast laeni ja aegajalt ikka tassitakse raamatuid noisse riiulitesse juurde, kuid mu majarahvas ei võta näiteks iialgi vabat päeva lugemiseks, vaid seda peetakse ikka rohkem nagu uneeelseks tegevuseks. Ma siin olen päevi ja öid veetnud oma vägevate teostega ja hiljem mult küsitakse, et mida kasulikku sa täna tegid ja mina, et lõpetasin Dr Zivago, millepeale kobisetakse, et kas sul endal kahju pole, et päev nii tegevusetult mööda läeb, miks sa ei võinud näiteks tolmu pühkida või pesu pesta. Ma tavaliselt olen vastu küsinud, et kas mäletate ka, mis tunne see on, kui lõpetasite järjekordselt erakordse raamatu, mille tegelased ja nende elud ja mõtted kummitavad veel pikemat aega, siis nähvatakse vastu, et tööd on vaja ka teha, ei ole aega elada fantaasiamaailmas, see ju ei toida. Mnjah, erinevatel inimestel erinevad väärtused, kuid minumeelest lugemist küll ei tohiks vähemolulisemaks tegevuseks pidada üksnes seepärast, et ta näiliselt passiivne näib. Vaim ju lugemise ajal rändab, justkui ma oleksin miskitel omaette reisidel käinud, muutudes nähtamatuks, varjuna käinud tundmatute inimeste kannul, omades erakordset võimet ka näha nende hinge ja mõistusesse. Imelik on veel kusjuures see, et neil inimestel ple õrna aimugi, kui jälgitavad nad on, nad täis rahus elavad ja mõtlevad omi mõtteid edasi, kuid nad ise mõjutavad mind, st ma elan neile ihust ja hingest kaasa ja nuh...et...

Kui lugesin esimest korda Salvado Dali päevikut, siis otsustasin, et must ei saa iialgi sellist tõsist ja kurja vanainimest, kes ei suuda vaimustuda mitte millestki. Kui lugesin Fowlesi "Liblikapüüdjat", hakkasin esimest korda mõtlema inimeste vabaajaveetmis harjumuste kohta ja taipasin, kuivõrd vähe on väärtustatud vabatahtlike töö või muud tegevused, millest tõesti mingit kasu oleks, enamus armastab ju tegeleda iseendaga ja riidekapi täiustamisega. Kui väiksena lugesin Tjorvenit ja Pootsmanit, sellest tärkas mere ja paadisildadearmastus, mis pole tänini kuhugi kadunud. Ja nii edasi.

Muuseas, käisin täna Tartu Vaimse Tervise Keskuse rehabilitatsiooniosakonna juhatajaga jutul. Mind ikka tõmbab sedalaadi asutustesse:) :P 20. sept läen sinna pikemale tööpäevale, käin varjuna pärisõe kannul. Neil iseenesest vaja sinna psühhiaatriaõde osalise koormusega ja eks siis näib, mis saab. Medicoveris ilmselt mu koormus jääbki selliseks minimaalseks nagu see praegugi on ja ma ise tunnen, kuidas paremad palgapäevad ära kuluksid, eriti veel, kui talvel on ees Bulgaariasseminek.