Daniel Martin

Sain ta lõpuks läbi.
Hea raamat oli:P
Kui üritada vältida nüüd sisu mitteümberjutustamist ja moraali mitteväljaütlemist, siis....nagu Johnny Cashi filmgi, on ka Daniel Martini jutustus aeglane. Minevik ja olevik on omavahel nii läbipõimunud, inimestevahelised suhted samuti segased, tegu on vist üldse masohhistidega, kes armastavad mittekuhugiviivaid suhtedraamasid, ka vastuvõetud otsus seatakse kahtluse alla ja jäetakse taga nutma kõiki neid teisi variante, mis küll heideti kõrvale reaalses elus, aga mis hinges ikka veel rahu ei anna ja elab
rahutuse näol edasi täies jõus.

Samas, stiil, kuidas Fowlesi tegelased omavahel suhtlesid, oli muljetavaldav. Kõik omavahelised probleemid arutleti ülima põhjalikkusega läbi, tegemist oli inimestega, kes kisuvad ka juuksekarva pooleks tõe nimel. Nende lugemus oli kadestamisväärne, oma õnnetuseks olid nad ülimalt tõsised, üleolevad, üritasid end kursis hoida küll sotsiaalsete probleemidega, samas nad ei suutnud leida viisi, kuidas neid probleeme lahendada, rääkimata enda elust. Tekkis see müür teooria ja praktika vahel.

Ma tahan elada paremini. Ma ei taha raisata nii palju aega nö intellektuaalsele enesekahtlusele, ma ei taha nii palju viriseda ja ma tahan kogu südamest armastada oma elus olevaid inimesi, teades täie veendumusega, et nad on parimad, keda oma ellu tahta. Ma ei taha minna Süüriasse üksnes selleks, et imetleda sealset suurepärast mahajäetud maastikku ja siis üleolevalt täheldada, et selline pilt peaks kuuluma iga haritud inimese nägemismällu! Häh!