About Paris

17. august
Varahommikul Tallinna sadamast Helsingisse, pisike sadamalähedane linnaekskursioon, praamiga Suomenlinna. Päike, tuul, meri...ahh:)
Peale Suomenlinna läbi Soomemaa Turu sadamasse, edasi Rootsi. Mul oli au seista 12 korruselise laeva tekil, kui see päikeseloojangu ajal sadamast väljus. Laev eemaldus aeglaselt sadamast, läbi kitsa väina, möödus haljendavatest saarekestest, kus igal majal oli tõepoolest oma paadisild ja kus aegajalt inimesed seisid ja lehvitasid laevale ja pildistasid seda. Ilus sõit oli.
Öö laevas kujunes ootamatult rahulikuks. Kolasin küll ringi ja vaatasin klubid ja pubid üle, kuid ma siiski ei suutnud ööd veeta süldibändidega, kes kõik üritasid keskealiste soomlaste tuju üleval hoida. Nii ma siis magama kobisingi.

18. august.
Hommikusöök laeval, rootsi lauas, niisama ilus sissesõit Rootsi, mööda saarekestest ja hallidest skääridest. Eddasi bussiga läbi Stockholmi ja läbi Rootsimaa, peatus Rootsi ühe kõige suurema järve ääres ja pärastlõunal praamiga Taanimaale. Ma jällegi praamitekil, kummardusin üle reelingu ja imetlesin valget vahtu, mida laev üles keeras. Hamleti lossi imetlesin ka, mis oli pidevalt silmapiiril. Ja siis äkki olingi Kopenhaagenis.
Kohustuslik jalutuskäik Väikse Merineitsi kuju juurde, kus oli üleküllus jaapani turistidest. Emme üritas pildistada, ma ei viitsind talle kaasa elada ja vahtisin niisama ringi. Purjekad, jahid, laht...mul on sadamatega mingi imelik kiiks, ma tõesti jumaldan nondes paikades ringikolamist. Oleks ainult Tartus midagi taolist....
Kopenhaagen on kivine, tänavad on alatasa munakividega sillutatud. Jalgratturite paradiis on see ka, kesklinnas ringi liikudes hakkas tunduma, et jalgratturid on linna niivõrd vallutanud, et muud liiklusvahendid on vaat et vähemuses. Jalgratastega liiguti ringi igas riietuses. Ja lapsevanemad on jalgrataste ette monteerinud mingi suure kasti, kus naudivad sõitu lapsukesed.
Käisime ära kuningapere elamu juures, natuke jalutasime Kopenhaageni kesklinnas, leidsime üles Christian Anderseni elumaja. Ja siis edasi Christianiasse, hipide linnaossa.
Kui seal isepüstitatud majade keskel ringi jalutasin, siis mul viskas tõsiselt kõik ära. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see, kus ma praegu olen, ei ole mitte uni, vaid tegelikkus. Et unistuste teokstegemine polegi mitte sõnakõlks ega asi, mida kohtab vaid raamatutes jne. Et suudetakse järgida oma südamehäält ja et luuakse endale sobiv elukeskkond.
Siiani meenutan, kuidas ühe majabaraki ukseavas tugerdasid miskid purjus pikajuukselised hiinlased, neil miski oma muusika mängis ja nad passisid seal ukse juures ja...täiesti omamoodi vaatepilt, kuid loomulikult ainult meiesugused turistid neid vahtisidki, sest kohalikele nad vaevalt et pinget pakkusid. Muidu inimesed olid oma tugitoolid tänavale vedanud ja istusid ja lõid aega surnuks, justkui Bobby Longi filmis.
Meelemürkide lubamine on seal seadusega lubatud, kuid seeeest kohalikud elanikud hoiavad oma linnaosa puhtana igast mõrtsukatest ja muudest kurjategijatest, need selekteeritakse sealt kiiresti välja.

Peale Christianiat edasi Saksamaa poole. Ööbisime Lübecki vanalinna hostelis.

19. august
Hommikul jalutuskäik Lübeckis. Tallinna sarnane linnake. Astusime läbi ka 200 aasta vanusest Martsipanimuuseumist. Edasi pikk bussisõit läbi Saksamaa, õthtul kaheksa paiku ületasime Prantsusmaa piiri ja hilisõhtul olimegi Pariisis.
Ööbisime Hotel Formule 1, rue du Doctrur Babinski tänaval, suhteliselt Monmartre mäe lähedal. Tumeda nahaga tursked onud passisid hotelli ees tänaval, piidlesid meid umbusklikult, otsekui oleksime me tõelised sissetungijad nende neighborhoodi. Jõudsime lõpuks siis oma hotellituppa, emme tahtis kohe akent avada, et tuba õhutada jne, kuid avastasime, et aken on kinni kruvitud:P ma siis läksin ja kurtsin oma muret fuajees pikale tumeda nahaga turvamehele, totaalne meeshiid:P ta teatas resoluutselt, et aken on suletud turvalisuse huvides ja et ainult politsei võib akent avada ja et kas me saame talle näidata arstidiagnoosi või miks me siis rohte ei võta, kui meil näiteks südamega jamada on:P Küll aga lubas ta konditsioneeri sisse lülitada:P

20. august
Pariisi kohta on legend, et kui tulevikus on plaanis veel seda linna külastada, siis esimest korda Pariisis ei tohiks kohe Eiffeli torni tippu minna. Ma eirasin vapralt seda ebausku ja pühapäeva hommiku veetsingi Eifelli torni tipus, kõige kõrgemas vaateplatvormis. Alles sealolles jõudis mulle kohale, kus ma tegelikult olen. Pariis oli täies ilus ja suuruses mu ees avali ja see linn on tõeliselt suur.
Peale Eiffelit kohtusime me kohaliku giidi, Sveniga. Ta on Pariisis elav eestlane, kahekordse Sorbonne´i ülikooli haridusega, kunstiajalugu ja kompsitseerimine oli vist ja üldse sellise terava keelega ja nuh, igatimoodi suurlinna inimene, kes nagu eriti ei põe enda oleku pärast. Sven viis siis läbi bussiekskursiooni linnas ja päeva jätkudes orgunnis ta ka söömise kuskil bistrootaolises söögikohas, kus siis 5 euro eest võis korraliku päevaprae tellida.
Pärastlõunal oli laevasõit Seine jõel, mingi aeg hakkas vihma sadama ja me läksime siseruumidesse, kus eufoorias jaapani turistid kilkasid kogu südamest.
Õhtul Montmartre mäele, kus samuti oli üleküllus kõikvõimalikest rahvustest turistidest. Sacre Coeuri kiriku ees avanev vaade Pariisile oli vaat et ilusamgi kui Eiffeli tornist. Kummaline oli kõndida madalatel kivitreppidel, mis nõretasid ajaloost ja kummaline oli jalutada linnaosas, kus kord olid elanud nälgivad kunstnikud, kellest nüüd õpitakse kunstiajaloo tundides.
Ühes vidinaid müüvas poekeses emme tahtis õelastele osta üht punast lukkudega käekotti. Mõtlesime, et tingime hinna alla 5 euroni. Küsisime siis tõmmult müüjalt, kas ta müüks seda kotti meile 5 euroga, ta algul raputas pead ja me siis emmega arutasime,e t oi kui kahju, et liigume siis edasi ja müüa, kuuldes meid rääkimas vist talle tundmatus keeles, küsis, et kust me pärit oleme ja emme vastas, et Eestist, millepeale tüüp, et aa okey, Estonia, no problem. For you the prize is 5 if you want it still. Nii me siis käekoti saimegi:D

21 august

Hommikul parfüümimuuseumisse. Kergelt tutvustati lõhnaõlide valmistamise ajaloost ja hiljem tutvusime siis kohaliku müügivalikuga ja emme soetas endale õnnelikult miskise kuldpudelis lõhna nimega Emilie. Parfüümimuuseum ise oli suhteliselt pisike, kahekordne maja, kus müüdi ainult kohaliku firmatoodangut.
Hiljem vaatasime üle ka lähedal oleva Grand Opera. Rikkalikult kaunistatud ooperiteater, kus ees treppidel istusid kohalikud pariislased ja turistid läbisegi ja nautisid suurlinna liiklusmelu. Seal treppidel istusime meiegi mõni aeg.
Edasi liikusime Cite saarel, Jumalaema kirik ja Sainte Chapelle. Jumalaema kirikus oli meil au olla kohalikul jumalateenistusel, sest õues sadas vihma ja väljas passida oli suht mõttetu. Kolm inimest viisid teenistuse läbi, tumedanahaline preester laulis kaunilt.
Hiljem mõtlesime jalutada Champs - Elyseel, kuid ilm läks nii halvaks, et sel polnud erilist mõtet.

22.august
Käisime ära Pariisi nn citys, kõrged ärihooned ja klaasist triumfikaar. Paar tunnikest ka sealolevas kaubanduskeskuses. Tol hommikul mulle pahaaimamatult helistati Eestist ja kutsuti kohvile ja ma tähtsalt vastu, et olen paraku hetkel Pariisis ja soppan:D
Edasi Versaillesi loss ja aiad. Turistidest üleküllus, palavus, seal lossis oli tõesti niiiiiii palju kõikvõimalikku muud rahvast, et..aga loss ise oli ikka jätkuvalt rikkalik ja suursugune nagu Pariisi linngi.
Õhtul emme läks varem magama ja mul oli võimalus me hotelli linnaosas ringi vaadata. Jalutasin siis ja mulle tuli vast suur neegrimammi rahvusliku turbani ja kleidiga, ta kärutas oma paariaastast poega, ma lihtsalt niisama naeratasin ta pojale ja poiss kohe naeratas vastu ja sirutas mulle käe, ma andsin talle käe samuti vastu ja emmegi naeratas. lahee:)
Avastasin miski nurgataguse kohviku, isegi seal olid lauad tänavale tõstetud ja ma siis seadsin end seal sisse oma kohviga. Ukse kõrval vasakul olid neli lauda kõrvuti, seal miskid araabia mehed istusid ja ajasid oma asju, ise jummala elavalt seletades ja kätega vehkides, ma istusin paremal pool üksinda mõni aeg, jälgisin möödaminejaid, mustades rüüdes mosleminaisi, turbanites neegrimammisi ja seljakottidega valgenahalisi. Üle tänava passis kamp neegripoisse, oma olekult ja riietumisstiililt oleksid nad justkui mingist tõelisest räpivideost pärit. Üldse see kohvik oli kummalisel kohal, silmapiiril oli otse me ees Sacre- Coeri kirik.

Nii mu Pariisi päevad lõppesid, järgnes igav kojusõit läbi Poola, Leedu ja Läti. Poolas on maanteedel hulgaliselt pühakutele palveposte usklike inimeste jaoks, rekajuhtidele prostituute, kes kõnnivad palvepostide vahel ja turismibusside jaoks maanteeröövleid, kuid õnneks neid me ei kohanud.

Peaks võtma Triumfikaare ja välja kirjutama kõik need kohad, kus kord Remarque´i tegelased oma asju ajamas käisid. Teistkordselt Pariisi minnes peaks kõik need tänavad ja kohvikud ise üle vaatama. Kirikud jne on suursugused küll, kuid kuna nad on pidevalt turistide poolt ülevalatud, siis nad kaotavad minu jaoks selle nö intiimse tähenduse. Aga kui ma lähen kõndima Remarque Pariisi, siis see on justkui minu enda minek mu enda poolt väljaotsitud radadel või nii...ah...igastahes...et jah:P
A muidu ma avastasin, et sellised pikad retked on head. nii head, justkui oleksin 8 päeva järjest seksind. Väemalt ma mõelnud kordagi mingitele argijamadele, vaid lissalt vaatasin ja tõdesin, et maailm on tõsiselt kaunis.