Kui öösiti Mannaga rõdul istume, siis teine koguaeg räägib õhusolevast sügise lõhnast. Maal käies kuulen ritsikaid, kes räägivad samuti õhusolevast sügise lõhnast ja lõppevast suvest. Mannal ja ritsikatel on õigus, eile õhtul lõppes mu jaoks ametlikult parim ajake suvest, võtsin oma hambaharja ja kolisin Mõisavahe apartmenti tagasi, sest et Annu emme tuli Soomest ja peksis pojanaise majast minema ülerahvastatuse ärahoidmiseks:P no on alles ämm mul...

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühel sumedal augustiööl oli filmiprogrammis A love song for Bobby Long. Selles filmis on KÕIK. Laisk aeg, igavus, suur tühi maja seintelt mahakooruva värvikihiga, raamatuhunnikud, mis vedelevad igas nurgas ja inimesed, kes armastavad kirjandust, logelemist, klassikute tsiteerimist, kes on lootusetult alkoholi ja mineviku küüsis....aga selgus saabub...edasiminek ka... ja seda siis, kui ollakse suutelised andestama mälestustele ja oma eilsele minale.
Ma armastan seda dekadentlikku filmi. Jälle üks lugu, mille sees ma ise olla tahaks.