Lõpp hea, kõik hea

Et kuidas siis kujunes mu nädalavahe Piitseri avarustes:

Neljapäev
Kolasin tlnas, käisime Draaxiga lõunal, kuulasin tüübi seiklustest Horvaatias ja Kreekas, ta jutud jällegi kinnitasid mu ammust mõtet, et ühel päeval ma seiklen nois maades ka. A kõigepealt oli vaja St, Peterburg üle elada. Hiljem läksin onu poole Pirtale ööbima nagu ikka. Õhtul olin netis, lugesin postkastist teateid G8 vastaste aktivistide arreteerimisest Peterburis. Kõhe oli. Miski Ekspressi ajakirjanik pidi ka meiega kaasa tulema, piletid ja viisa olemas, a tal keelati see asi viimasel minutil ära ja anti mõista, et võib töökoha kaotada, kui astub käsule vastu. Veelgi rohkem kõhe oli. Too oligi vast kõige koledam õhtu, ma absoluudselt ei teadnud, mis ees ootab, kõik paistis vene kongisistumisele viitavat..a uudishimu võidab paranoiasid ja ma ärkasin reede öösel kell pool seitse, et õigel ajal bussijaama jõuda.

Reede
Me sõit Venemaale algas kell 9 hommikul. Kuni piirini oli kõik okk. Tollis jäime mökutama migratsioonikaartide täitmisega, sest algul saime aru, et neid kaarte on vaja aint siis täita, kui ollakse Peterburis kauem kui kolm päeva, a see osutus valearusaamiseks. jamasime siis kirjatööga, ennem bussis saime jutule kellegi ülimalt sõbraliku vene tsikiga, kes seletas meile nende kaartide süsteemist. Olime viimased kuus, kes tollist läbi käisid, kõige viimane meist oli Andres oma telgi ja magamiskotiga, keegi tolliametnik küsis talt laisalt, et kus ta siis ööbib Peterburis ja milleks talle telk jne, Andres ei osanud suurt talle midagi vastata ja nii meid kutsuti kõiki tagasi seletust andma. Ja meie kutsusime bussist tolle laheda vene tsiki tõlgiks, ta rääkiski meid üle piiri, rahustas tolli maha, et nad matkama läevad ja kõik on korras. Kusjuures tolliametnikud isegi küsisid meilt, et kas me teame midagi sest G8 kohtumisest ja ega meil midagi selle vastu pole, tsikk seletas ka omaltpoolt meile, et praegu vist mingid 8 presidenti kohtuvad Peterburis, et kas me teame sellest midagi, et mis värk seal toimub. Muig. Bussijuht tuli ka me vestlust tolliga kuulama, temagi rahustas, et olge nüüd, nemad küll G8 vastu ei läe, vaadake, millised lapsed need veel on:D toll rahunes mõnevõrra maha ja arutas natuke omavahel ja helistasid koguni hostelisse, kus meil olid sümboolsed broneeringud olemas, hosteli teadlikkus me olemasolust veenas neid lõplikult ja nii nad ütlesidki, et haraso tseloveki. ja nii me Venemaale saimegi. a ilma selle vene tibita oleks jama old, sest suuremas osas ainult tema rääkis tolli pehmeks, me ülejäänd olime oma vene keelega kökk mökk. Suured aitähhid ja kallidpaid:)
Kuue paiku õhtul olime St. Peterburis Balti vaksali ees, istusime lähedalolevas pargis maha, lõime linnakaardi lahti ja pidasime nõu. Edasi metrooga Venemaa Sotsfoorumi poolt üüritud Kirovi staadionile. Meeleolu oli ülev ja ärev, mõtlesime, et staadionil on juba miski metsik hulk meeleavaldajaid üle terve Euroopa ja uskusime, et me oleme ühed viimased, kes saabuvad:P Põdesime ka mentide ja juhuslike arreteerimiste pärast, a midagi taolist ei juhtunud. Väravate ees olid päriselt mentide staabid, kotid otsiti läbi, passid kontrolliti üle ja ma pidin oma maniküürikääridest loobuma, need vist kuulusid ohtlike külmrelvade hulka :P Staadionile sisenedes tabas meid esimene kerge pettumus, kohal oli veel umbes 50 inimest, erinevate poliitiliste plakatitega telgid olid üle terve staadioni laiali....miski ajakirjanik püüdis meid kohe kinni ja tegi väikse intervjuu, et kes ja miks...varsti lõime siis oma laagri püsti, tutvusime me platsi kõrval telkivate vene anarhistidega....ja õhtu edenedes läksime ümbruskonnaga tutvuma ehk siis kohalikku õlut jooma. Tellisime õlle kõrvale salatit, Sauree tahtis näiteks taimetoitlaste salatit, peale pikka ootamist toit toodi meile lauda ja taimetoitlaste salat koosnes siis kurgist ja tomatist ja paprikast, mis olid viilutatud ja viilud olid taldrikule laiali laotatud:D irvitasime, et laupäeva õhtul peaksime ka siia sööma tulema ja siis ütlema, et seekord võtame sest salatist ainult pool:P õlle kõrvale saime köögist tasuta leiba, mida neil oli kõvasti üle. üldiselt teenindajad olid meiega hädas, sest venekeelega oli meil suht kökk mökk ja nad kutsusid kõrvalolevast kallimast restoranist eraldi kelneri, kes oskas mõningal määral inglise keeles rääkida:P
Staadionile tagasi kõmpides jäi me elav jutuvada silma kohalikele mentidele, kes kõnniteede kõrval oma autodes passisid, nad hüppasid välja ja tegid meiega juttu, ise olid samuti jummalast juua täis, algul nad lobisesid niisama, tegid tutvust ja küsisid suitsu, siis nad üritasid meid sisse rääkida ja igast poliitilist inffi me käest välja uurida...a venekeelega oli meil nii kuidas oli ja üks paks vanem miilits teravalt nähvas, et ise alles kümme aastat meist lahus olnud ja juba olete vene keele ära unustanud. ohjahh. Sauree lobises nendega kõige rohkem, tema kutsuti kõrvale miskiteks tõsistemaks läbirääkimisteks ja ma jäin siis Tõnise ja Raineriga tolle paksu miilitsa juurde jutule. Too onu hakkas rõvetsema, tundis minu vastu huvi ja üritas miskit teemat ajada, a tänu Tõnise ja Raineri kõrvalolekule midagi tõsisemat siiski ei juhtund...uhh...Sauree tuli varsti me juurde tagasi ja teatas, et kui me neile 5 sotti anname, siis nad lasevad meid statkale ööbima...midagi muud meil üle ei jäänud ja nii me saime tagasi telkidesse. Staadionil miski vabaõhukino moodi asi oli püsti pandud ja masendavaid dokke näidati rünnakutest Palestiinas ja kuidas Palestiina lapsed kividega tänavatel tanke loopisid...nagu et rahva ainus omakaitse....räme...nu ja nii see päevake lõppeski.

Laupäev
Hommikul läksime linna pühale söögiotsimisretkele, Nevski Prospektil leidsime poe, millel ilutses silt Supermarket,pood sisemiselt meenutas kangesti Annelinnas olevat T marketit jne...mingis pargis sõime hommikust ja läksime tagasi staadionile, kus kell üks pidi meeleavaldus hakkama. Algselt saime aru, et meeleavaldajad tilguvad vaikselt väravatest välja, kusagil neutraalsel pinnal on suurem kogunemine ja linna suundutakse kõik koos suuremale meeleavaldusele. a staadionile jõudes oli asi äärmiselt naeruväärne. Mendid olid väravad blokeerinud ja seisid mitme reana sissepääsu ees, väravate taga oli umbes 50 meeleavaldajat, kes karjusid oma loosungeid, neid piiras omakorda hunnik meediat ja turiste, kes kõik oma fotaparaatidega välgutasid. Meediat oli ka rohkem, kui meeleavaldajaid...ja nii me siis läksime solidaarsusest ajendatuna staadionile, läbides jällegi äärmiselt põhjaliku läbiotsimiskontrolli ja olles taas meeleavaldajatega, tegime me oma aktsiooni ehk siis vaikse protesti. Meedia avastas meid koheselt ja nüüd ma siis ka lõpuks tean, mis tunne see on, kui sajad kaamerad on sulle suunatud :P Ülejäänud laupäevaõhtu kulges rahulikult, me seltskond jagunes, Sauree läks oma venna ja Andrese ja ühe inglise indymedia ajakirjaniku Jasoniga (kellega me reede õhtul tuttavaks saime) linnapeale, Sauree vend üüris oma seltskonnaga korterit jne ja Sauree ja Andres läksidki seda üle vaatama ja meile õlut tooma. Jasonil oli kollane pressikaart kaasas, ta kuulus nende vipide hulka, kes ei pidanud väravates igast kontrolle jne üle elama. Muidu oli ta üldse siuke muhe tüüp, leebe hipi...
Me Mario ja Raineri ja Tõnisega jäime laagrisse, hiljem lonkisime mereääres. Miski ranna avastasime statka juures, sitaks reostatud ja igast pahna täis oli see, kõikvõimalikke inimtegevuse jäätmeid...ja isegi selle olme sita sees õitsesid ikka miskid vaprad rohelised taimed ja sääsed tantsisid õhus. Tõnis tegi meile ekskursiooni ka mingi ausamba juurde, mille ta oli hommikul avastand, see oli monumentaalne, hiiglaslik ja püstitatud aastal 2002 suht kõrvalisse kohta. Meil isegi Estonia mälestusmärk ple nii suursugune nagu too rannavärk seal oli...a ok, laagris tagasi vajusime mõneks ajaks põhku ja ärgates olid Sauree ja Andres linnast tagasi, kõigest ühe õllepudeliga, sest teised pidid nad jälle mentidele loovutama. Öeldi, et hommikul saame tagasi. Saime me jee...
Õhtul tabas meid mõningane paanika, kardeti OMONi rünnakut laagrile, kus oli umbes 50 inimest...a see osutus ülepingutatud valehäireks....muidu vennastusime mingite Ukraina kommunistidega, nad pakkusid kohvi kondenspiimaga...njämma....a inglise keel oli neil kõigil täiesti kohutav...nii poeteenindajatel kui ka laagrites olijatel anarhistidel jne..

Ma ei viitsi enam üksikasjadesse laskuda, pühapäeva võtab ilusti kokku Mario postitus Punamustas ja Andrese jutt ka.

a ainult need olulised pisiasjad, et pühapäeval me rahvas jälle jagunes, kui selgus, et me Sauree venna juurde öömaja ei saa (ta ei tahtnud, et 5 räpast hipit nende korterisse vajuskid, see ollia kõikidele liiga ebamugav), peale kottide äraandmist Moskva vaksali hoiuruumi läksime me Tõnise ja Raineriga Ermitaazi ja puha...jõudsime sinna tund enne sulgemist, me praktiliselt jooksime selle muuseumi läbi, nii suvaliselt ja sihitult, sest aega oli sitaks vähe...hiljem istusime mingites Nevski Prospekti õllekates...ja ma siinkohal ütlen veelkord tänud ja kallidpaid pitsa eest;) :) Kui mingil terassil õlut jõime, siis Tõnis tegi korra pilti tänaval seisvast furgoonist, mis oli OMONi tüüpe täis...läks paar minutit mööda ja kohe olid meil mendid juures, küsisid passe ja mainisid, et siin ple millestki eriti pilti teha :P ohjahh neid Peterburi mente küll...infoliiklus on neil küll vist hämmastavalt hea...nu ja me jõime ka omad õlled kiiresti ära ja lasime sealt jalga...

Esmaspäev
Vihmane hommik Balti jaamas ja unine piirilejõudmine. Tollist saime Sauree ja Raineriga läbi rahulikult. Edasi muutus bussisõit lõbusaks, tähistasime oma edukat reisi, jõime viina ja sõime hapukurke, lõime kontakte miski kahe Hollandist tüdrukuga, kes istusid me ees ja Sauree tutvus mingite keskealiste USA turistidega, kes kannatlikult kuulasid aktiivse aktivisti seiklusi Peterburis :P Varsti olime kõik omadega perses, kuid seeest maailmaga rahul:) irvitasime, et kui meedia peaks meile bussijaama vastu tulema ja me vajume bussist maha, ise jummala juua täis ja kapsad, otsekui oleksime me terve nädalavahe aint läbustand:D :P
Tlnas kolm purjus antiglobalisti sõid, veel jõid ja lällasid, mul endal oli küll tohutu pingelangus...kõik olid elus ja terved ja mingit arreteerimisjama ei pidanud üle elama. huh.

Ja mu enda järeldused sest reisist, et mu argumenteerimisvõimed on kaine peaga nullilähedased, ma olen võimeline ainult sloganites mõtlema, samal ajal kui ülejäänud akadeemiliselt erudeeritud antiglobalistid kasutavad sloganeid ainult täis peaga, kui nende argumenteerimisvõime on nullilähedale langend:P
Järgmine aasta Saksamaale, kus toimub uus G8.