Olengi Võrus. Õhtupoole pistis päikene pilve tagant oma nina välja ja läksime Annuga Võru järve äärde jalutama, kus on ilus promenaad ja puha ja kesklinnas polegi ühtegi valgusfoori. Võru tänavad on vaiksed, madalate puumajadega. Kõnniksin nagu mõnes aeglases bluusilaulus ringi.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kuna ma Annut viimati nägin, aga nüüd koos olles tundub nagu me polekski kunagi lahus olnudki ja see on nii hea tunne. Tannu ütles, et Krissu võttis mu kohe omaks, ei võõristanud ega midagi. Krissu oli Annu süles ja nägi mu särgiesisel olevat pealuud ja kohe pani oma käpa sellele peale:P

Ma tänasest jälle puhkusele ja tagasi tööle 10ndaks maiks. Sel aastal saan 45 päeva puhata, võtan puhkust jupi kaupa välja, juulisse jääb ka kaks nädalat ja novembrisse kolm.

Tänane päev tõotab tulla kiire, sest ma tahaksin kõik pooleli olevad asjad ära lõpetada ja sahtlid korda teha jne. Osakonnast määrati ka asendaja, kes tuleb siia kabinetti maikuus paariks päevaks, käis minu juures õppimas. Mu esimene õpilane, olin küllaltki pinges ja ebakindel, kartsin, et jätan midagi rääkimata.

Sel nädalal on päris palju patsiente surnud, täna hommikul kui mul arst tööle tuli, luges ta mõned nimed ette, mina siis ütlesin hajameelselt, et üks patsient eile helistas ka, et tühistab tänase aja ära, et suri ära, et ei saa reedel tulla. Tegelikkuses helistas patsiendi tütar ja edastas meile oma kurva teate.
Mu 80. aastase profi vastuvõtul käis mees, kes jõi torusiili. Seda lugu kuuldes oli mul esimene küsimus, et miks ta seda jõi:P Prof eile küsis siis ettevaatlikult, et kas ma mäletan selle mehe nime, tema ise ei pööranud patsiendi nimele tähelepanu:P

Eile lobisesin Mannaga msnis nagu tavaliselt, oma moosinägudega itimeestest, kes mul käivad arvutit korrastamas, siis poole jutu pealt meenus, et Mannal ju täna sünna....soovisin kähku õnne, aga pärast naersin enda üle. Oli hommikul isegi meeles, et pean Mannale kooki tegema ja talle külla minema, aga unustasin ära, et kook tal sünnipäevaks:P tegin oma marmorkeeksi, mida Manna jumaldab, köögis närvitsesin algul, sest või ei läinud vahtu, pidin toasooja või vahustama suhkruga, arvasin, et ju siis polnud või piisavalt soe. Sellegipoolest teatas Priit õhtul hiljem, et see üks parimaid keekse, mis ma teinud olen. Ajee:)

Tore istumine oli eile Manna juures, polnud teda sada aastat näinud ju, on teine väga ilus ja sale ja paistab, et oma elukesega Nõos täiesti rahul. Hea on näha rahulolevaid kullakesi:)
Puhkuse ajal on plaanis talle Nõkku külla sõita. Samuti on plaan Annut külastada Võrus, tedagi pole näinud alates eelmisest suvest, mil Krissu sündis.

Täna sõidab Priit Haapsallu õudusfilmide festivalile. Mul endal on plaanis Mannaga juuksuris käia ja õhtul tähistan Erkki ja Leinoga oma puhkuse algust, homme ilmub Efka ja lähme õhtul Vildesse, kus esineb Laas oma bändiga Peace of cake ja pärast on Plongis Jääboiler ja Bonzo. Heh, Erkki ja Leinoga ka lõpetasin oma eelmise puhkuse, pühapäevaõhtul, 4ndal aprillil, kolasime pärast südaööd Raadil ja palju nalja sai.

Tuglase päevikust on mul loetud juba üle poole, oi, see on üks lõpmata põnev raamat. Ma ei jaga suurt midagi neist tolleagsetest intriigidest Kirjanikkude Seltsis, aga mulle meeldib, kui Elo kirjutab oma suhetest sõbrannadega ja Tuglase endaga. Suhted on tõesti universaalsed ja aegumatud. Elo oli uhke naine, ta sõbrannadest suurt ei pidanud, ütles, et nad hiljem ei huvita teda nii kui alguses ja parem on tal ainult ühte jumalat kummardada, st oma meest siis. Elol jäi üks sõbranna küll, ajaloolane Vilmre, ta oli ilus suurte tumedate silmadega naine. Vilmre oli ka nendega 41. aasta suvel, kui oli Tartu pommitamine ja nad põgenesid kõik koos metsa Vasula järve lähadele ja Elo istus seal ka kuuse all ja pidas oma päevikut, sellal, kui Vilmre ja Tuglas onni ehitasid, et katus öösel pea kohal oleks.
Mulle meeldib Elo juures, et ta ei pidanud ka eriti kuupäevadest lugu, ajas need sassi ja vahel kirjutas, et ei teagi, kas täna on 24 või 25 mai, aga tühja ka sest pisiasjast, et eks õhtul selgub, mis päevaga oli tegu:P
Mind lohutab, et Elogi nägi oma meest suhteliselt harva, no õhtuti hilja kodus. Nad tegid kodus tööd ja käisid väljas puhkamas ja Elo tihtipeale otsis kohvikutest oma meest taga. Minagi näen ju Priitu nagu ma näen, iga päev pole lihtsalt võimalik kokku saada. Ent kui Tuglas ära sõitis, küll Tallinna, küll oma muudele ringreisidele, siis Elo kirjutas, et ta saab jälle olla tema ise, aeg on ainult tema päralt, et ta ei pea alluma kellegi teise, kui ainult iseenda tahtele ja ta nautis seda täiega ja luges omi raamatuid ja askeldas rahulikult kodus. See õpetab ja trööstib mindki. Suvel on mul hiiglama palju aega, mida veeta iseendaga, sest Priidul on ju juunikuuni sess, siis tulevad mitmepäevased praktikumid metsades, lisaks peab ta maal käima emal ja vanaemal abis.
Veel oli keegi proua Navi, Šveitsist, kes andis Tartus prantsuse keele tunde ja oli abielus Võru mehega, kes ei lugenud raamatuid, ei osanud keeli. Proua Navi väitis, et meeste armastus on ainult nende himude rahuldamine, kui naine on terve ja suudab seda vastu võtta, kõik toimubki, aga kui naine seda enam vastu võtta ei suuda, siis ongi jamad majas.

Reedene tööpäev kujunes hästi tihedaks ja töiseks. Hommikul kella 9sast rahmeldasime pausita poole kaheni ja rahvast muudkui vooris kabinetis sisse ja välja:S Kõike muud kui rahulik vastuvõtt kolme inimesega, et kabinetis istuvad vaikselt patsient, arst ja õde. Lisaks olid rasked patsiendid, kelle lood läksid tahes tahtmata hinge. No meil on üks 30 aastane ajukasvajaga patsient, surija, ja tolle elukaaslane käib retseptide järel. Nad pole abielus, lihtsalt 10 aastat koos elanud. Imetlen patsiendi elukaaslast väga, tema vaprat ja suurt südant, sellised asjad inspireerivad mind ja ma heameelega kirjutaks neist kasvõi raamatu, sest miks inimeste vaprad võitlused peavad kaduma koos nendega? Pärast vastuvõttu sehkendasin mööbliga, meile tuli kabinetti uus kušett, kutsusin töömehed ja paigutasime mööblit ringi ja oli ka koristaja platsis, kes oli meist kõige targem, ta on selline ärajoodud käreda häälega, alati paistes näoga ja suitsu järgi haisev vanem vene naine, ma ei kannata teda, kuna ta täiega haiseb, aga ma ei suuda ka inimestele öelda, et kaduge nüüd siit välja, minu viga, ma tean, aga mul tundub vahepeal imelik vanemaid inimesi paika panna, et ei ole ju nagu viisakas või nii, ehkki ma väga hästi annan endale aru, et eks kõiki tuleb vahepeal korrale kutsuda, olgu nad nii vanad kui nad on, aga ikkagi:D see selleks:P niisiis kui ma lõpuks olin oma kabinetiga ühel pool, olin läbi, mis läbi, tahtsin üle kõige Priiduga rahulikult kodus puhata, aga teine kutsus mind hoopis kinno ja otsustasin minna, sest äkki ma ei vaja mitte und, vaid elamust, mis argipäevast välja raputaks.
Titaanide heitlus meeldiski mulle, seal olid omad hetked, aga no sügavamat sisu ei tasu sealt muidugi otsida, ent meelelahutusena oli ta hea ja minu jaoks toimis, sest pärast filmi ma olin palju energilisem ja otsekui väljapuhanud. Otsustasime, et veedame reede õhtu linnas. Istusime Illegaardis, varsti ühinesid Erkki ja Maarika, mida rohkem õllet jõime, seda enam tuli meilgi tahtmine rokiklubisse edasi minna:D Mul polnud peoriideid ega meiki, Maarika soovitusel panin oma T särgi tagurpidi selga, et stiilsem oleks:P Maarikagi rääkis, et pärast ühte muutus tööl väga uniseks ja tol ajal oli ka õhus Islandi vulkaanituhk. Ma isegi olen vastuvõtlik sellistele asjadele, madalrõhkkonnaga olen alati unine ja magatud öötundide arv ei loe vihmase ilma puhul kunagi. Neljapäevaõhtulgi läksin magama juba enne 11, reedehommikul olin küll reibas, aga päeva lõpp oli nagu ta oli ja ma mõtlen, et äkki ma väsisin tõesti vulkaanituha tõttu, aga okei:P mis ma ikka heietan siin oma väsimusest, oluliste asjadeni ei jõuagi. Rokiklubis olid ka Maarja Liisa, Kaie ja Sven. Indrek oli otsustanud meid reeta ja tegeles muude asjadega:P rahvast oli palju, pintsaklipslased olid endale tööst ja kodust vaba õhtu teinud ja nn. metsikut rokki nautima tulnud:P mõned naised nägid välja küll nagu oleksid tulnud otse kontorist peole. Karvikuid oli seltskonnas vähemuses. Me Priiduga olime rahulikult tagumistes ridades, sellal kui ülejäänud sõbrad lava ees näppu viskasid. Kontserdil polnud häda midagi. Mulle meeldib Metsatöllu uue plaadi nimi Äio. otsekui unelaul, äiu äiu. Nii leebe. Mina jäin reedega rahule.
Laupäevahommikul oli plaanis Erkkile sünnipäevakook küpsetada ja kl 11. Lõunakeskuses olla, seal ILU poes on mingi firma reklaamikampaania ja tehakse tasuta meiki. Pärast pidin minema Maarika juurde hommikukohvile ja koos oleksime võtnud ka teekonna Erkki sünnale. Neist plaanidest ei tulnud midagi välja,sest ärkasin keskpäeva paiku ja kahtlase enesetundega, pea oli väga raske, lisaks sees kergelt keeras ja olid kuuma ja külmahood. Kaie teatas, et tuleb meile 1. 55 Sveniga järgi, selleks ajaks sain end jalule. Esimene peatuspaik oli Raadi mõisa pargis, seal ühendasime jõud ja sõit Kukemetsa laagriplatsile algaski, aga terve tee Erkki sünnale magasin, sest sees tõsiselt keeras ja migreenirohi ei olnud veel mõjuma hakanud. ahjaa, kui olime siis Kukemetsale jõudmas, nägime, et keset teed on keelumärk. Urmas peatas auto, Erkki hüppas välja ja tõstis märgi eest ära ja asi oli lahendatud:D Sven ja Priit kukkusid muidugi kohe halisema, sest eelmine aasta Taevaskojas me juba saime õiendada, et teeme nii varajasel ajal lõket (no aga see oli lõkketegemiskohas), nüüd siis juba tõstame keelumärke ja kui metsavahid meid avastavad, ega me vist enam palja õiendamisega ei pääse:P Priit arvas ka, et äkki on keelumärk ka metsiste paaritumisaja pärast või midagi taolist. Eelmine kevad ajas metsis Erkkit keset teed taga ja meie Maarikaga kiljusime:D a me siis ei olnud keelutsoonis ega kaitsealal, vaid lihtsalt kruusateel, kus peale meie jalutas ka metsis. Ent see keelumärk võis olla ka metsaraie pärast, aga me ei saanud ju ka lihtsalt ringi pöörata ja uut tegevuskava välja mõelda. Pealegi me ei ole inimesed, kes lärmavad ja lagastavad, vaid istume ümber lõkke ja tsillime ja püüame võimalikult vähe ümberolevat loodust ja kohalikke elanikke häirida. Laagriplatsile jõudnud, seadsime end sisse ja algas õnnitlustseremoonia ja kingituste üleandmine. Urmase ja Annaliisa poolt kingitigi Metsatöllu uus plaat Äio ja mina koos Kaie, Leino, Sveni, Priidu ja Indrekuga kinkisime raamatu, mis jäi mulle silma, sest aastavahetuse peol Erkki ju rääkis veekristallidest, mis muudavad mõttejõul värvi, raamatus räägitakse DNASt, mida mõjutavad mõtted ja tunded. Erkki on meil ju alati olnud emotsionaalne inimene, kes usub müstikasse ja energeetikasse:) Niiet minu arvates oli kingitus kui rusikas silmaauku ja katsugu keegi vastupidist väita:D
Peale kingituste üleandmist läksid mehed Kukemetsa lähedal asuvat teist lõkkeplatsi üle vaatama, kuhu oli plaan hiljem edasi liikuda. Maarika tahtis metsas jalutada ja valasime rummi teele kaasa ja läksimegi koos Anna Liisa ja Leino ja Indrekuga metsaga tutvuma, jättes Kaie ja Sveni lõkkeplatsile kudrutama, sest eks noortel ole ju ikka vaja kahekesi olla:D Peagi leidsime võrratu päiksepaistelise lagendiku. Maapind oli piisavalt kuiv, et pikali visata saaks. Nii me seal istusime, igaüks oma kännu või mätta otsas. Mina viskasin Indreku eeskujul pikali ja lasin päiksel näkku paista. Tõesti, keset heledat kevadtaevast oligi lõpuks kevadpäike oma täies hiilguses, soojendamas meid pärast pikaleveninud talve. Ümberolevad kõrged puud kohisesid. Jalge ees sagisid sipelgad. Anna Liisa avastas ka kitsepabulad, mis oli kõige romantilisem asi minu jaoks seal raiesmikul. Nii nii soe oli ja mu ümber olid minu inimesed ja klaasis jätkus rummi ja nii see migreenihoog mul üle läkski. Mõni hetk on kohe väga väga ilus nagu laulab Jään Tätte, ja ta laulab tõtt, sest seal raiesmikul lesiminest mälestus jääb mulle veel kauaks meelde sama eredalt ja soojalt kui paistev kevadpäike ega vaju mineviku uttu, sest kui tihti sa ikka koged sellist ühtsust ja rahu inimeste ja looduse vahel nagu meil tookord. Kui rumm me klaasis poleks lõpuks lõppend, ega me siis poleks ka tagasi tulnudki:D Meie saabudes ilmusid tagasi ka mehed, kes olid kõigile korjanud kimbu sinililli ja mina nägin oma kurja väljanägemisega karvikust mehest maailma kõige nunnumat pilti, kui too hoiab sinilillekimbukest enda näo ligi ja ise naeratab mesimagusa õndsa naeratusega:D vat mis kevad inimestega teeb. Selgus, et teisele lõkkeplatsile minek on raskendatud, leppisime olemasolevaga, peagi oli olemas lõkkematerjal, peagi oli juba lõke süttinud, peagi valmisid esimesed vorstid ja meie Kaiega käisime kahekesi metsas nagu ka eelmine aasta Taevaskojas. Õhtuhämarus tõi endaga kaasa Moonika ja Tea ja Marta. Moonika oli tubli ja oli kodunt kaasa võtnud Erkkile sünnipäevakoogi ja kohvi, kook oli väga hea ja magus ja kohvi kange. Mul selline tunne, et järgmine aasta peaksin Erkkile lausa kaks kooki küpsetama, muidu ma käin täiega alla. Mulle meeldib väga külla minnes omatehtud söögikraami kaasa võtta, aga alati ei õnnestu ju aega leida. Ent ma loodan, et Erkki pikka viha ei pea ja loodetavasti on meil ees palju pidusid, millelel eelnevalt on minu pool töötav pagaritöökoda täies tööjõus ja peole minnes tuleb vaid riietelt jahu kloppida:D
Ahjaa, me isegi ju mängisime kuuma ja külma, peites ära sinepikastmega purki:P
ja nii me tähistasimegi Erkki sünnat tsoonis, keelutsoonis:D istusime lõkke ümber, vorstid ja saslõkid särisesid küpsetusrestil. Kõht oli täis ja tuju hea. Tea ja Marta istusid Erkki seljas, nemad ei istunud ümber lõkke:D neid vaadates jäi mulje nagu Erkki oleks mõni suureharuline puu, mille otsas on lastel hea turnida:P
Erkki peab oma sünnipäeva ilusaimal ajal, mil loodus jutustab meie muinasjutuvestjale oma kaunimat muinasjuttu peagi lõppevast talvest ja kõige uue tärkamisest.
Ainult ma ütlen seda, et olemasolevad autojuhid oleksid võinud eelnevalt Erkkiga kokku leppida umbkaudse aja, mil peaks asjad autodesse pakkima, et äraminek ei tuleks äkiliselt.
Tartusse jõudes meie õhtu jätkus UGs minu, Priidu, Erkki, Leino ja Maarikaga. Kõige varajasem lahkuja oli Leino. Enne kella kolme Leino veel helistas Erkkile ja ütles, et on ära kaotanud oma rahakoti. Asjade ärakoatamine ei ole üldse ju Leino moodi. Rahakotti ei paistnud kahjuks kuskil olevat, Erkki läks ka baaridaamile muret kurtma ja talle olevat kohe külge kleepinud Priidu sõnul väga kahtlase jutuga tüüp, kes olevat asja vastu suurt huvi tundnud ja kaastunnet avaldanud. Priidule ei andnud see mees terve õhtu vältel rahu, ta oli kindel, et on seda meest kuskil näinud, aga arvas, et ei saanud olla kasiino klient, sest siis ta teaks kindlalt öelda, et on tüüpi kasiinos kohanud. Lahkusime UGst mõnevõrra murelikuna. Järgmine päev helistasin Leinole, uurisin, mis ta rahakotist saanud on ja too teatas, et oli selle voodi alt leidnud koos suitsupakiga:D
Pühapäev oli idülliline, lugesin terve pärastlõuna ja õhtu Elo Tuglase päevikut. Mõelge, sel naisel olid ju kopsud haiged ja ta oli kopsupõletikus tihti ja 40 kraadise palavikuga ja oksendas öösiti ja ta mees ei jätnud ka siis oma harjumuspärast elu, kirjutas oma raamatuid ja käis oma seltskondlikel üritustel, sellal kui ta naine elu ja surma vahel kõõksus.

ja täna, uue nädala alguse puhul, ma tahaksin teid tervitada.
Meil on pidu keset metsa. Oleme võtnud oma parimad napsud ja oma lõbusamad peod pidanud ikka kuskil rabas või matkarajal:d mäletate me suvist retke Alam Pedjas, vihma sadas vaikselt ja Maarika pakkus tilliga keedetuid kartuleid ja õhk lõhnas värskelt:)

Loen Elu Tuglase päevikut. Peen proua. Seltskonnas uute inimeste vastu oli äärmiselt tähelepanelik, mind ainult häiris, et talle jäi ette, kuidas oli ühel või teisel kõnepruuk. No ta kirjutas täpselt, kes rääkis tema arvates liiga ebaselgelt ja Elo ei jõudnud ära imestada, kuidas haritud inimesed ei hari oma kõneorganit. Kõneviisi ja maneeri üle on ju väga jõhker norida, sest tihtipeale see ju ei sõltu inimesest endast ja paraku juba on ilmas nii, et kõiki pole õnnistatud selge diktsiooni ja hea hääletämbriga. Muidu oli Elo elustiil väga mõnus, luges raamatuid kui masin, käis oma sõpradega tantsukursustel ja kõikvõimalikel muudel olengutel. Üle kõige ma armastasin Elot siis, kui ta kirjutas, et talle tuli tänaval vastu endine kooliõde, kes kurtis, et ta elu nii mõttetu olla, kuna pole lapsi ja siis Elo oli küsinud, et kas sul ajud on? Kui on, siis on ka mõte, kui pole ajusid, pole ka mõtet:P ja mainis, et armastab lapsi väga, aga ei taha uskuda, et need tema elu rohkem mõttekamaks teeksid. Absoluudselt! ma ise tunnen samuti, et kui ma kunagi lapse sünnitan, siis ainult ja ainult suurest armastusest,no minu partner peaks mind täitma sellise armastuse ja kindlustundega, et ma tean, et ma tahan temaga lapsi saada, mitte mingitel muudel põhjustel, et oleks keegi, kes täidaks mu tühja elu või et oleks keegi, kes oleks mulle vanaduses toeks või et laps on jäänud selleks ainsaks asjaks, mida elul oleks veel mulle pakkuda ja mida ma tahaksin elult veel saada. Häh. Julm on inimesi siia ilma tuua oma egoismi rahuldamiseks.
Homme on Erkki sünna. Polegi veel tegelikult otsustanud, mis kooki või keeksi ma talle küpsetan. Kingitus on kamba peale olemas, aga kokkamisideedest on pea tühi. Ma ei tunne enam pidudest täit rahuldust, kui ma pole midagi ise kaasa küpsetanud:)
Täna näen Priitu. Lähme kinno titaanide heitlust vaatama, kus pidi palju higiseid mehi olema. Ülejäänud seltskond on rokiklubis Metsatöllu uue plaadi esitlusel, aga mina otsustasin, et pigem tahaks rahulikult oma mehega õhtut nautida, kui kuulata bändi, mis niiväga pinget ei pakugi. Priitu nägin viimati alles esmaspäeval, oeh see neetud kevadine sessiaeg. Meil on nüüd selline väike traditsioon tekkinud, et esmasp pärastlõunati oleme Pirogovil, teeme pikniku ja võtame mõned õlled uue nädala alguse puhul. No tõsi, tegelikult Priit tegi kolmap õhtu ühe kiire üllatusvisiidi minu juurde, aga sellised korra nägemised ainult suurendavad minus igatsust. Samas on mul nüüd rohkem aega raamatute lugemiseks, aga õhtud kodus kuluvad alati kuidagi nii ära, et mul ei jää kunagi nii palju aega lugemiseks, kui ma ise tahaksin. Ma ju ei saa rahulikult voodis lesida ja lugeda, kui näiteks nõud on pesemata köögis või kui miskit muud kuskil ripakil on. Tavaliselt alati midagi on, mis segab. Kõige parem on lugeda just siis, kui kodu on korras ja ise olen pestud, kustud ja kammitud, aga see aeg jõuab reegline hilja õhtul kätte ja siis tuleb uni silma kiiremini kui ma tahaksin.
Kas ma olen rääkinud, et puhkuse ajal lugesingi läbi Baudolino? ilmselt mitte, siis teatangi nüüd uhkusega, et raamat läbi loetud:) Väga rikkalik ja lõpmata hulga elamusi pakkuv tekst, nii palju muljeid, mida on raske kokku võtta. Üle kõige meeldis mulle Eco variant püha Graali lugude tekkest. Lugege kindlasti. Säilitage kriitiline mõtlemine.

Reedel olin Siki ja Kristinaga Signel külas. Tegin oma kohupiimakooki, ainult et munakollaseid pidin suhkruga kaks korda suhkruga vahustama. Esimesed munakollased ei läinud miskipärast vahtu, tuli selline pudrutaoline ollus. Miks vahest juhtub nii? munad ei tohtinuks vanad olla, karbil oli parim enne 12. 04. Kui samast karbist uued munad võtsin, vahustusid need veidike paremini. ema arvas, et munad peavad külmad olema, aga miks keeksiraamatus näiteks õpetatakse, et kõige paremini vahustatuvad toasoojad munad, et neid soovitatakse lausa 5 minutit soojas vees hoida. A kook küpses ahjus ilusti ja maitses kõigile suurepäraselt:) Õhtu endaga jäin ka väga rahule. Klubisse edasi ei läinud, sest hoidsin end laupäeva jaoks, sest laupäeval pidas Maarika enda pool pidu, eelmisel aastal, täpselt 10ndal aprillil kolis ta Eerikale ja nüüd oli esimene aastapäev tema kodus. Laupäevahommikul ärkasin juba 10 paiku, plaanis oli Maarikalegi küpsetada kakao ja banaanikeeks rosin sokolaadipisaratega, ent avastasin, et olin eile õhtul kõik oma munad ära raisanud ja kui oleksin poodi uute järgi jooksnud, ei oleks ma kella üheks Lõunakeskusesse jõudnud, sest keeks pidi ahjus küpsema 1 tund. Kuidagi imelik oli minna külla ilma koogita, see oligi üldse esimene üritus, kuhu ma ei võtnud kaasa isetehtud küpsetist, aga ma lootsin, et vast see, et ma aitan Maarikal poest asju tassida ja ettevalmistusi teha, kompenseerib mu koogi puudumise. Jõudsingi 13. 00 Lõunakasse, kandsin oma uusi saapaid,mis olin spetsiaalselt klubitamiseks ja pidutsemiseks ostnud, siuksed mustad ja seemisnahksed, mitte eriti kõrge kontsaga, aga kui oled eelnevalt terve aasta tanksaabastes ringi paterdanud, annab igasugune konts tunda:P ent kõigelõbusam oli meil Maarikaga siis, kui ostukraam oli kandekottidesse topitud ja kooserdasime oma kontsasaabastel Lõunakeskuse juurest üle põllu Eerikale, maapind oli kohati täiesti vesine ja lisaks olid meile me kandekottide tassimine üle jõu, nii me siis olime seal kuradi põllul ja kirusime vesist maad ja raskeid kotte ja nautisime samas sooja päikesepaistet ja linnulaulu ja tundsime end kui Lihtsa elu Sille ja Triin:P oi kui õnnis tunne oli lõpuks korterisse jõuda:)
Maarikal oli kavas kokteiliõhtu, olime varunud selleks rummi ja gini. Ent Priit tõi ikkagi õlled kaasa:D
Avastasin enda jaoks Elo Tuglase päeviku, mis oli kirjutatud aastatel 1928 - 1941, see köitis mind niivõrd, et oleksin heameelega end nurka kerra tõmmanud ja päevikusse süvenenud. Ent mõtlesin, et külas olles peab ikka ju sotsialiseeruma, küll homme õhtu on aega omaette raamatuga peesitada. A kuidagimoodi pidu ei läinud minu jaoks käima, mulle tehti perenaise poolt lahjasid rummikokteile, sest eks Maarika isegi nägi, kuidas ma Rauli pool pärast oma uhket viinavõtmist järgmisel päeval näost valge olin ja oksendasin:P Samas ma olen tänulik, et mind niimoodi hoitakse ja püütakse iseenda eest kaitsta:) Ent lõpuks Raul tegi mulle õhtul hilja ühe kangema koksi, aga see ei läinud enam alla, mingi aeg tahtsin oma Saku kulda, aga sedagi suutsin juua vaid paar lonksu. Muidu mängiti Igorit ja Monopoli, aga üldiselt mulle säärased kaardi ja lauamängud ei meeldi, ma oleksin tahtnud lihtsalt olevikku nautida ja sotsialiseeruda, aga ma olin rohkem omades mõtetes kui oleksin tahtnud. Õhtupimeduse varjus liikusime Plink Plonki Kosmikuid ja Singer Vingerit kuulama. Meie matk kesklinna kestis umbes tund ja kohalejõudes olid mu jalad läbi, mis läbi, ent sellepoolest nägin okei välja oma tuunikaga, mis jakiga kandes nägi eemalt välja kui lühikene seelik ja Priit teatas, et mind on äge vaadata, et ma nagu mimmu olla:D Olin Plongis esimest korda, klubisse jõudes ilmusid kohe Kosmikud lavale ja mina leidsin end lava ees näppu viskamas, Erkki, Anna Liisa, Leino, Moonika ja Maarika olid kõik tagapool, ainult Raul viskas näppu koos minuga:D Mu jalad valutasid päris korralikult ja see rikkus mu jaoks pool kontserdimõnu ära, sest ma ei saanud nii vabalt tantsida kui oleksin tahtnud, nii ma siis lihtsalt toetusin mingi posti najale ja kuulasin ja vaatasin oma kalleid Kosmiku mehi. Ma olen nüüd vist juba kolmandat aastat käinud igal Kosmikute kontserdil Tartus ja kui ma neid viimane kord jälgisin, avastasin, et need mehed on lava peal kogu aeg ühesugused. Ikka ühed samad viisijupid ja üks sama miimika. Ainult naised, kes neil pärast kontserti käevangus ripuvad, on olnud erinevad:D A jah, Kosmikud ei paku üllatusi, vaid stabiilsust.
Singer Vingeri ajal istusime Leinoga suure trükimasina peal ja kõlgutasime jalgu ja kuna ma bändi ei näinud, siis ma vaatasin rahvast ja mida rohkem rahvast ma vaatasin, seda enam halvemini ma end seal klubis tundsin, sest ma ei näinud mitte ühtegi isiksust, ainult joogine hall mass, kuhu ma miskipärast ei suutnud sulanduda ja tundsin end kui võõrkeha. No seal olid kõrgetel tikkontsatel ja miniseelikutes mimmud ja suured kiilakad mehed ja olemasolevad karvikud näisid ka pigem pseudokarvikutena, sellised õllesed ja jauravad ja nad lihtsalt ei olnud sellised nagu on ehtsad karvikud rokiklubis. Isegi kaklus oli suht meie jalge ees ja ühel hetkel oli kõik nähtu ja toimuv mulle niivõrd vastu, et põgenesime Leinoga õue värske õhu kätte. Leino jagas mu tülgastust. Igatsesin oma kallist rokiklubi, kus kõik ekstreemse välimusega karvased ja sulelised on nii omad. Ma olen rokiklubi tüdruk. Ihust ja hingest, nüüd ja igavesti. Signe ja Siki ja Kristinaga võin Maasikas käia kord kuus tantsimas, aga minu parimad peod on alati olnud rokiklubis. Aamen!
Peagi liitus meiega mu kallis Priit, kes tuli õnnelikuna linnast, purjus ja burks näpu vahel, teine olla hea õhtu veetnud ja Pirol punkaritega sõbrustanud. Talle ei paku Kosmikud ammu enam pinget ja eile ma mõistsin esimest korda, miks.
Pärast kontserti ilmusid kõik mu ülejäänud kullakesed õue, tegime viimase õlleringi ja kolme ajal öösel väljas istudes ja Priidu õlut ära juues ja vist esimest korda tundsin, et talveööd on möödas ja suvi oma pikkade välipidudega on ees. Juhhuu!
Kui me Maarika pool olime, kas me üldse tema ja ta iseseisvuse jätku terviseks klaasi tõstsime?